Arundhati Roy "Väikeste asjade jumal"
Raamat on tõeline kunstiteos. Ma just põdesin selle läbi. Justnimelt põdesin, mitte lugesin, sest et India moel hakkas jutustus minus ruttu oma elu elama. Minu tuppa ilmusid erimunakaksikud Rahel tokyo armastusega pea peale kokku tõmmatud purskkaevuga ja Estha ning nende ema ja hunnik võimatute nimedega kõrvaltegelasi ja täitsid ruumi suvalises järjekorras lahti rulluvate kildudega oma elust. Proosas kirjutatud luuletus, mis on äärmiselt ootamatu leidliku ja kauni sõnakasutusega ja saabki ainult pärit olla India virr-varris üles kasvanud inimese sulest. Kohati meenub Gabriel Garcia Marguez, ent üldse mitte kui koopia originaal. Arundhati Roy jääb klassiks omaette ning on vaata et võimsama hingega oma kultuuriruumi võtmes. Sisu poolest ääretult kurb raamat, meeleolult pigem unenäoline ja kaunis ning üldse mitte masendav. Sunnib kuidagi suurema sõõmuga hingama ja peopesad päikse poole avama...
Sildid: Huvitav raamat
Paratamatult
Suur vääramatu paratamatus
põgenes seitsme penikoorma saabastega,
eemaldus ülehelikiirusel,
aga ei osutunud aja möödudes olematuks,
kuigi tapsin teda terava noaga.
Isegi mustas augus on ta olemas.
Paratamatult...
kärsituks tegevalt,
mõjutamatult...
nähtamatult pimeduses luuramas.
Mida kuradit teha paratamatusega?
If you can't change it, learn to live with it!Inglise keeles kõlab kõik veenvamalt.
Justkui see oleks rohkem tõsi kui muidu.
Kui väikse umbuskliku rahva keeles,
kes ei suutnud endale välja võidelda
soojemat kohta päikese all kui
kaheksa kuud sitta suusailma...
vetevälja ja roheluse rüppes.
Ka see on viis eriline olla,
võimalus perversselt imetleda oma
naba ja mõnuleda sopalombis,
pidades taevas sädelevaid kristallkillukesi
paratamatult kättesaamatuiks...
Mis ei tapa teeb tugevamaks
Teist valikut ei anta
Sügavale lihasse ja luusse
põimitud igasse hingetõmbesse
soov iga hinna eest olemas olla
lakkamatult hapniku töödelda
paratamatult paratamatuses
parandamatult rabeledes
ebatäiuse küüsis
hingata
hingata, hingata
ja laulda
piiritult rõõmustada,
hulluda ja naerda
ja emotsioonist sõlme minna
Kohustava väärikuse survel
surub mõistus käe suule
püüdes lämmatada
arutuid välja pugevaid hõiskeid kui
rõõmsalt oranzhe apelsine,
sekka mõne limase kärnkonnaga.
Paratamatult...pärlite asemel
No ei tule lihtsalt teisiti välja,
...teisiti suutmatuse paratamatuses.
Sildid: Luule
Väiksed töövõidud külma ja kodukaunistamise lainetel...
Termomeeter üllatas just meeldivalt -14'C kraadi! Nii soe!!! Eksole, On vaja vaid ühte külmemat nädalat ja juba ongi väärtushinnangud nihkunud. Telkkonna kambal oli väärt mõte üks talvine jalgsimatk teha. Ent kui ilmad külmaks läksid, otsustasin selle vahele jätta. Siis aga selgus, et matk tähistaks ka ühe kambajõmmi sünnipäeva ning see andis väikse
kicki siiski välja ilmuda. Alguses oli ikka väga külm. Umbes nii pooletunnise kõmpimise järel tuli soe sisse ja erilist külmatunnet enam polnud. Täitsa tore oli metsas mütata. Kohati suisa ilma igasuguse jalgrajata. Tõsi küll, padrikust läbi pugedes võis okste käest üsna valusalt vitsa saada. Mul siiamaani üks vorp ülahuulel. Padrikute vältimiseks sobisid teeradadeks väga edukalt külma poolt kaanetatud ojad ja kraavid. Jää säras päikesepaistel. Ilus ja karge olemine oli. Teel kohtasime vaatamata ca 10 pealisele kambale ka kohalikke elanikke nagu väikest karvast ja pruuni hiirt ja kahte hirve, kes meie eest raiesmikult metsa põgenesid. Üks ilus leevikesesest suurem punase kõhuga lind sattus ka teele.
Matka eesmärk oli välja jõuda kvide kuningani ehk siis ühe hiigelmüraka rahnu juurde. Kivi otsa ronimiseks oli trepp tehtud ning kivi peal oli suisa pink. Seal siis sõime ja peatusime pikemalt. Äge oli...kuni mul hakkas tõepoolest väljakannatamatult külm. Külma sai kuidagi joostes ja hüpates välja peksta. Ent ükskõik, kuidas ma ei rabelenud, niipea kui väiksem peatus tuli, haaras külm mul näppudest ja varvastest ja näpistas kintsust ja tagumikust väga valusalt. Käitusin üsna väljakannatamatult igasuguste suuremate peatuste vastasena isikliku elljäämise nimel ja tõenäoliselt rikkusin sellega ära teiste plaani väike lõkkeõhtu teha.
Sorry... Arvatavasti oli mul siiski paar liitlast, kellele külm ka liiga tegi. Oleksin pidanud paksema fliispesu selga panema. Statistiliselt kõndisime oma 25 kilomeetrit maha ca 6 tunniga. Temperatuur oli nii -20 ja -16 vahel. Töövõit: mis siis, et külm on, ma ei karda enam külma ilma. Tuleb end vaid soojemini riidesse panna ja mitte ühe koha peal passida.
See nädal on muidu ka endaga üsna palju muudatusi kaasa toonud. Näiteks on elu ilma kohvita täiesti võimalik. Juba teist nädalat kusjuures. Kohvi on ka üks hea marketingitöö tulemus, mida tegelikult üldse vaja pole. Siis kolisin oma kodukontori voodist diivanile üle. See sai võimalikuks tänu faktile, et minu territooriumile tekkis lõpuks diivan ja teleka alla asjalik kapp. Enne kasutasin teleka alusena köögikapi riiulit, millele oli 3 lillepotti alla jalgadeks pandud. Nüüd on mul igavesti uhke riiulikonstruktsioon seinas ja puha. Siin juures tänud kahele vaprale, kes selle riiuli mulle seina kruvisid. Lambid panin täna ise lakke. Natuke viltu jäid, aga käib kah. Vot nii kõva tüdruk olen :P
Sildid: Loodus
Ilm teeb ilma
Täna on eestlastel igati viisakas jututeema - ilm. Raske uskuda, et ootamatult saabunud krõbe pakane kedagi külmaks on jätnud. Ee, see nüüd kõlab naljakalt... Ses mõttes, et valitseb justkui pühade meeleolu. Ülevaade tänastest tujuteadaannetest popides suhtlusprogrammides - kraadides -20 kuni -29, olenevalt kuidas kellegi liialdusaste ja külmataju on, lisaks siis niisama teated stiilis, et brr, külm on. Aga tõesti on külm, raisk! Kraadiklaas näitab küll kõigest miinus kakskümmend aga mul jäätusid näpud 200 meetri kiirkõnni peale läbi topeltsõrmikute nii ära, et kui kodus käed leige vee alla panin, siis oleks ebameeldivast tundest lausa nutma hakanud. Veel niiske õhk ja külm tuul teevad oma töö ning kokku ongi tunne nagu väljas pauguks -40'C. Eks siis näis millised pügalad see nädal välja viskab, ilm.ee räägib -35'C st (küll Lõuna-Eestis), weatheronline piirdub -28 'C.
Linnatänavad on suht tühjad ja inimesed tormavad kiirsammul, ise paksult sallidesse mähitud. Liiklus venib. Nägin kahte bussi, mis olid teele jäänud. Ilmselt siis külmast katki läinud. Tõeliselt karm on ehk maapiirkondades. Kui oleksin ajas tagasi, maal vanaema juures, siis kaev vist külmuks kinni ja kemmergusse õue peal oleks tõeline piin minna. Tõenäoliselt kükitaks kusagil ahju soemüüri vastas ja ei tahaks sealt eriti kuhugile liikuda. Tuul luusiks mööda majanurki ja toaseinad naksuksid... Tõeliselt jama on neil, kel pole kuhugile sooja pugeda. Ma tõesti loodan, et keegi ei jää täna öösel peavarjuta. See ilm ei annaks armu.
Sildid: Loodus
Õhtusöök chez Pauline
Pauline on viimast nädalat Eestis. Selle auks korraldas ta
un petit au revoir dîner, mis siis pidi prantsuse stiilis olema. Katsun seda pisut kirjeldada, kuna õhtusöök oli minu meelest tõepoolest eht prantslaslik. Nii et järgnev jutt on väga kulinaarne.
Esimene asi, mis laual silma hakkas, oli pudel Beaujolais Nouveau veini. Noh, käes on küll juba jaanuar, ent me jõudsime konsensusele, et Beaujolais on ikka Nouveau. Peale Pauline ja minu olid õhtusöögile palutud veel üks Sloveenia tüdruk, kes õpetas ka Tammjärve koolis saksa keelt ja üks Poola tüdruk, kes õpetas Vanalinna Hariduskolleegiumis prantsuse keelt. Kõik väga kenad intelligentsed noored neiud.
Appetizer'ina saime taldriku rohelise salatiga nina alla. Pearoaks aga oli Toulouse variatsioon Languedoci ja Kesk-Pürenee piirkonnast pärit Cassoulet nimelise paja näol, mis sisaldas valgeid ube ja igat sorti liha nagu nt kalkun ja siga ja vorstid - kõik segamini. See oli üks tõeliselt rammus roog. Sobiks superhästi pärast pikalt külmas talveilmas rassimist. Seejärel tõi Pauline lauale kamaka sinihallitusjuustu, mis siis käis ringi ja soovijad lõikasid endale tükke ja sõid saiaga. Siit tuli jälle üks lauakommete eripära välja. Eestlastel on kombeks juust(ja muu) väikesteks tükkideks lõigata ja sedasi serveerida või siis võileibadeks vorpida, prantslastel (vähemalt Pauline'i perekonnal) ilmselt mitte. Siis teatas Pauline, et on oodata tarte de pomme...(vms - non parle francais...je' suis desolet...et c) Selle auks tuli vein välja vahetada. Mhmh. Pauline tõi lauale valge veini, sest punane koogi kõrvale enam ei sobinud. Kook oli lihtne - lehttaigen vormi põhjas ja õunad peale laotud. Erinevus Eesti õunakoogist - ei mingit kaneeli, õunad olid koortud ja üleliigne taigen ei olnud mitte koogi peale pööratud vaid vastupidi rippus koogivormi äärtest alla. Vot sellised kulinaarsed röögatused, kõik väga maitsvad ja valmistatud pisut "poliinilikult" plirts-plarts.
Rääkisime palju ka kultuurilistest ja kulinaarsetest eripäradest esindatud riikides. Et siin kandis süüakse tonnide viisi putru ja musta leiba ja kartulit ja salatid on valdavalt majoneesiga...ja õhtusöök on varasem, et meil pole õiget baguette saadaval... jne...Tüdrukud kurtsid, et eestlastega pidi päris raske olema kontakti leida ning seda pidada. Sloveenia tüdruk vaatas mulle pikalt otsa ja siis küsis, kas ma oskan öelda, mis Eesti poistel viga on, et nendega nii raske tutvust teha on. Mmm...jäin suht sõnatuks, sest tegelikult ei tea ma ise ka õiget vastust. Oskasin vaid öelda, et kui nad end ämbliknaistena halvasti tunnevad, siis jääb üle vaid palju ja totakalt naeratada ja sedasi ujedaid isendeid julgustada.
Sildid: Sofasurfamine
Armas kiri Blandine'lt ja Julienilt :)
Bonjour!
I've been vouched for! I'm not sure about the
translation for this word but it definively looks
great!!! Merci beaucoup Eve. So we're home! We arrived
on the night of Christmas and everything went fine
until the end. Well, at first our nephews thought it
was the "père Noel" (Santa Claus) but then they
realized that we were only their filthy aunt and
uncle, too bad!... Anyway, we're happy to be here, and
we're clean too, and no more bags on the back for a
while, ahhh it's all so good... except that everyone
wants us to have more food and more wine. Now, we have
to find and create what we're going to do next. We
don't know yet but it's going to be another great
"journey" I guess, a different one. Anyway, a Happy
New Year to you and everyone and everything around
you, I hope you're fine and happy and I wish you many
beautiful trips to many beautiful places... as well as
one trip to France so that we can meet again! We would
really love to. We're already waiting for you! Ok, the
dinner is ready, no "kilous" for today but still many
good things, hey come it's getting cold! Kiss,
Jul
Sildid: Sofasurfamine
Egiptuse pohmell
Jah, mul on täna pohmell. Maailm on hall ja pime ning jäine ja libe. Pole non stop päikest ega komplimente hüüdvaid Araabia mehi, kes pakuvad suurepärast võimalust nõrkemiseni pipardada. Minu vahepeal pead tõstnud naiselik enesehinnang kärbub jälle pisikeseks kompleksiks kokku. Keegi ei pane mind enam tähele ega vaata kirest pöördeis silmadega. Hapnikuballooni ja minu pea kokkupõrkest tekkinud muhk annab ka end tunda. Fantaseerin, et äkki on tegu fataalse muhuga. Ah quatsch....Niisiis...saabusin parajasti Aafrikast, sealt maalt, kust kunagi saadeti kure pildiga puukaste, mis olid pilgeni apelsine täis.
Ze Egipt - eestlaste populaarseim reisisiht.
Kunagi varem pole juhtunud, et ma ei saa enne lennule minekut und. Seekord kohe kuidagi ei õnnestunud. Muudkui keerasin külge ja kujutasin ette, kuidas ma heroiliselt lennukatastroofist eluga pääsen. Sedasi töötleb alateadvus välist infot ja sunnib neerupealseid adrenaliini tootma ning keha ohuolukorraks valmis olema. Kõik see on nii väsitav. Kõik see on üks marketing...Pole vist asja, mida marketingi süüks ajada ei annaks. See Egypt Airi lennuk oli vanemat sorti McDonnel Douglas. Minu meelest poleks temaga kena olnud üle 2 tunniseid lende teha. Hurghadast lahutas aga Tallinna viis tundi. Kohale jõudes ootas ees meri ja künklikult kivistunud liiv ja majad ja muud ei midagi. Ehk siis Punane Meri ja Araabia kõrb loojuva päikese kumas. Soe punase varjundiga õhk muutis kogu ümbruse unenäoliseks. Oli 24-s detsember - jõululaupäev. Hotell oli jõulumeeleolu loomise nimel kõvasti pingutanud. Tulemus oli pisut naljakas. Nii juhtub, kui sisu ära võtta ja vaid kest jätta. Ega kohalikud jõuludest suurt midagi ei tea ega pea.
Siis ma pidasin veel plaani, et äkki õnnestub Petras ära käia, Jordaanias. Teate selles Indiana Jones ja Viimane ristiretk nähtud templis kaljude vahel. Tuiskasin reisibüroodesse ja kimasin kohaliku liiklusvahendiga ja tundsin ennast õige laia lehena ja üliõnnelikuna. Kergitasin üllatunult kulme iga kord kui tänaval töllerdavad Araabia kaupmehed igasugu lööklauseid nagu tõ maja karaleva ja I need you, õhku paiskasid. Tõsiselt valus hakkas aga, kui mu hotelli toas selline tsaariaegne telefon helises ja torust öeldi, et - this is Aladdin from the reception, would you like to have a drink with me in the evening... !!!! Hellõu!!! Istusin voodile, hingasin sügavalt sisse ja tundsin head meelt, et olin endale homseks Kairo ekskurssiooni organiseerinud.
Sildid: Reisijutt
Kairo
Kairo on üks maailma urruaukudest. Mida muud tahtagi linnast elanike arvuga 16 milli. Bussi aknast tundus ta siiski puhtam ja ka jõukam kui Delhi. Kitsad pimedad tänavad ja sudu, millest päikesevalgus vaevaliselt läbi immitses. Majad olid eripärata ja umbes viie korruselised ning tihti lõpetamata ehitised. Nagu hiljem selgus, siis majanduslikel kaalutlustel, sest valmis maja eest tuleks Egiptuses makse maksta ja loomulikult on peredes pideva juurdekasvu tõttu vaja kodudes juurdeehitust teha.Tänavapildis on naisi üsna vähe. Paljud neist on suht euroopapäraselt riides, ent siiski traditsioonilise peakattega. Muidu peaksid nad kandma toda musta ürpi. Huvitav, kes see selle musta ürbi neile välja mõtles???Allah ja tema prohvet Muhhamed ise? Lugesin LPst, et kaliif nimega Hakim keelas naistele kingad ära, et tagada nende toas püsimine (u 11 saj). Kaval. Raisad.
Ja siis otse sõiduteel piimaauto tagant kõrgusid taevasse kolm kolmnurka - Giza püramiidid. Jah, püramiidid ja piimaauto võivad vabalt eksisteerida ühel ajal ja ühes kohas. Püramiidid olid kui sild tänapäeva ning 5000 aasta taguse aja vahel, kui need ehitati. Ja nad on ometi nii igapäevased igale kairolasele. Lihtsalt on, kõrgumas kusagil horisondil sudu sees. Võibolla arvasin ma, et püramiidid on suuremad või et ma saan neid nähes külmavärinad või tajun miskil muul moel nende "erilisust". Pigem olid nad seal lihtsalt olemas, koduselt ja tuttavalt ehk kõikide ajaloo ja kunstiajaloo õpikute ja telesaadete abiga. Tunda oli, et nad on vanad...väga vanad, nii vanad, et keegi ei viitsi enam seda vanust õigesti kokku arvutada. Turnisin pisut ringi ja tegin pilti, jagelesin innukate "turismitöötajatega2 ja siis läksin Sfinksi kaema. Sfinks tundus veel vanem. Nägu oli teisel üsna seletamatu. Sfinks pidi seestpoolt hävinema.
Kahjuks puudub tänapäeva Egiptuse elanike ja püramiidide ehitajate vahel järjepidevus. Tänapäeva egiptlased on araablsed. Iidse kultuuriga seob neid vähe ning sellest ei teata ka suurt midagi. Pikast võõrvalitsejate jadast ning erinevate väljaspoolt sisse toodud kultuuride mõjust on Egiptuse ühiskond hästi siiruviiruline.
Sildid: Reisijutt
Araabia kõrb
Oli Punane meri, siis jupp lauget liivapinda ja siis horisondil turritavad teravikulised künkad. Mind tõmbas kangesti nende küngaste poole. Jeebi safari oli üks võimalus sinna pääseda. Huvitav kuupinna maastik, kus iga roheline leht on suur haruldus. Kõrbekaev ja oaas ja beduiiniküla. Beduiinid tundusid olevat üks igavesti uhke tõug. Ei kannata neid ei sundida ega suunata. Sünnitavad oma lapsed ise ja riigi kodanikeks neid ei registreeri. Beduiininaine pidi oma lapsele rinnapiimaga väikeseid koguseid skorpioni ja muid mürke sisse jootma ja sedasi lapsi vaktsineerima. Kaamel on eriline loom. Sain aru, et kaameli kabi on midagi väga multifunktisionaalset ning nende orienteerumisoskus on samuti super. Sõitsin mingi 10 minutit ühe isendi seljas. Rohkem poleks tahtnud ka. Ikka koledal kombel kõigutas ja õõtsutas ja maha ronimisel....ta ju laskub esmalt esijalad ja siis tagajalad...novot, nende esijalgade laskumisel oleks ma pea et maha lennanud sadula seljast. Tagasitulles oli juba kottpime ja tähistaevas säras täies hiilguses. Üsna selgelt oli näha, kuidas üle taeva läks hele vööt - linnutee - ning kõik tähed särasid selle riba sees muust taevast heledamal taustal. Orion oli natuke teise nurga all kui Eestis. Ühel kitsal kurul, kui oleks tulnud otse alla söösta jeebiga, lülitas autojuht korra tuled välja ja tekitas sellega kõvasti elevust. Arvasin, et see oli turistide lõbustamiseks sisse planeeritud ja nii oli ka.
Sildid: Reisijutt
Luxor
Luxorisse sõit viis taas üle kõrbe kuumaastike kuni jõudis Niiluse orgu. On kummaline näha, kuidas vesi on tõesti kõige elu allikas. Enam-vähem meetri pealt muutub loodus kõrbest lopsakas seal, kuhu ulatuvad Niiluse jõest tulevad veekanalid. Palmid ja suhkruroog ja banaanid jne. Et üks jõgi võib nii palju elu anda! Milline ime see jõgi pidi kunagi ikka olema keset kõrbe. Esmalt käisime Niiluse idakaldal olevas Karnaki templis. See ehitis jättis igal juhul sügava mulje ja kujutas endast pigem mingit sorti vaaraode jõudemonstratsiooni. Ja siis teispoolsusesse, paadiga üle jõe läänekaldale. Sinna, kus asuvad hauakambrid. Mul oli pea üsna lühises küsimusest, et mis pagana pärast pidid nad sedasi vaeva nägema ja jändama selle hauataguse elu nimel? Milleks kõik see mumifitseerimine? Kas nad siis kuidagi ei osanud rahus surra ja arvasid, et vaaraodena oli neil kindlasti vaja surematuks saada ja selleks polnud teist viisi, kui end mumifitseerida lasta ja siis pamp koos kaasavaraga kuhugile mäe sisemusse asetada. Tegelikult pidid vanad egiptlased elu teispoolsuses esmalt hea ja õiglase eluga välja teenima. Selline südame kaalumise rituaal oli ja vaid need, kelle süda oli kergem kui sulg pääsesid edasi. Ja ometi...enamik hauakambreid rüüstati juba antiikajal ära vaatamata kõigile ponnistustele hauad ära peita ja sisseehitatud vargalõksudele. Mõtlesin välja, et ju vanad egiptlased armastasid rituaale ja pärandasid selle rituaaliarmastuse ka oma järeltulijatele. Terve see Luxorisse sõit oli üks suur rituaal. Bussid läksid Luxori suunas ühes suures konvois politsei kaitse all. Sellist konvoid korraldati kolm tükki päevas. Hommikul oli oma sada bussi reas Luxori poole sõitmas. Keegi ei tea, misjaoks selline elukorraldus hea on.
Sildid: Reisijutt
Punase mere põhjas
Reede hommikul oli väljasõit merele; paadisadamast. Olin endale väikese eneseületamise võimaluse välja valinud sukeldumise näol. Pabistasin. Ma kartsin kohutavalt vettehüpet kogu selle akvalangisti varustusega. Niisiis otsustasin end vaikselt vette libistada...aga ma ei arvestanud sellega, et see va raske hapnikuballoon võib mulle vastu pead kolksatada. Langesin vette ilge obaduse saatel. Vaatasin siis ehmunult oma instruktorile otsa ja tundus siiski, et kõik on korras, pilt on ees ja valu läks üle. Kaks pluss kaks oli endiselt viis ning ma mäletasin isegi oma nime. Ukerdasime köie juurde ja Liina lasi mu vestist pisut õhku välja. Hakkasime põhja suunas liikuma. Mina hoidsin kramplikult ühe käega hingamisotsikust kinni ja surusin seda suule ning teise käega klammerdusin laeva küljest alla riputatud nööri külge. Nööride suhtes on mul tänu mägironimisele teatud laadi usaldus tekkinud. Aegajalt tuli neelatada, et rõhk kõrvades tasakaalustuks. Siis viipas Liina ning me lasime köiest lahti ja liikusime lähedal oleva rihvi suunas. Liina ujus minu kohal, nii et ma ei näinud teda ja tõmblesin aegajalt, et ikka kindel olla, kas ta olemas on. Pikapeale rahunesin ja põnev ümbrus köitis kogu minu tähelepanu. Väikeste kalade suured parved, suuremad ja värvilised kalad. Põnev korallmaastik täis erinevad meretaimi ja elukaid tiirutamas selle ümber. Loodusega ühte sulanduv meduus...ja oligi aeg jälle pinnale tõusta. Üsna äraseletatu olemine oli. Hiljem, kui paat oli ühes teises kohas ankrusse võtnud, küsis laeval olnud araablasest sukeldumisinstruktor luba minu ja ühe teise tüdrukuga snorgeldama minna. Mina arvasin, et tuleb lihtsalt meiega ühel ajal vette, et mis sest siis ikka. Aga ei, ta haaras meil käest kinni ja pani ühe kaugema rihvi poole ajama kahte tsikki enda kõrval järel vedades. Ma poleks eales üksi julgenud nii kaugele snorgeldama minna või nii julgelt üle rihvi ujuda kui tolle araabia täkuga koos. Ses mõttes olen talle hästi tänulik, mis siis, et ta mingi aeg hoopis ümber kinni võttis ja sedasi siis üks tsikk mõlemal pool kaendlas mööda Punast merd snorgeldada ringi tuiskas. Nojah, karta on, et tal oli päev kirjas. Mina olin igal juhul juba üsna väsinud ning võimaluse avanedes tüürisin laeva poole tagasi. Hmm...
Sildid: Reisijutt
Arusaamatud araabia mehed
Hmm... mis pilguga see va Araabia sukeldumistäkk mind sealt laevaninast vaatas? Seda on üsna raske kirjeldada - see põletas ja nõretas ja selles oli mingi arusaamatu ports uhkust ning hunnik iha. Mul tekkis kohe kole tahtmine ennast kuhugi ära peita. Selles on nad osavad, pilgu üles leidmises ja selle naelutamises. Hiljem tuli Liina ja edastas mulle araabia täku küsimuse, et kas ma tuleksin temaga kohvile. Ütlesin siis, et kõige parem vastus on, et mu mees ei luba. Tjah... See sama olematu mees, kes mind kunagi sellise pilguga ei vaata... aga nii on õige. Ma oleksin pidanud Lonely Planetis selle koha varem läbi lugema, kus öeldi, et naisel üksi Egiptuses reisida küll ei soovitata. Noh, ega ma poleks kuulanud enivei. Ja üleüldse, ma olin ju paketireisil. Hoidsin siis ülejäänud aja laeval hästi madalat profiili. Mis see siis nüüd on? Miks nad nii käituvad? Kas tõesti on selle taga Lääne massimeedia poolt pakutavad stereotüübid, mille põhjal nende arvates on valge naine üks amoraalitu ja pidevalt seksinäljas ringiamelev olend? Hea ventiil kohalikule karmile moraalile - no sex before marriage? Huvitav, millise meedia põhjal nad just sellise järelduseni jõudsid??? Usutavalt on raske küll, kui telekast näidatakse sulle igasugust paljast ihu ja su oma naised on seitsme luku ja musta ürbi taga peidus. Aga ikkagi...sama lugu on ju ka Indias, ometi ei vahi nad seal tiirase pilguga naisturiste. Um ok, nad onaneerivad pimedas bussis kui on juhtumisi valge näki kõrvale istuma sattunud.... Väkkkkkkkkkk!
Hiljem, kui selgus, et tagasilennu väljumine on edasi lükatud ja mul oli lennujaamas igav, "mängisin" ühe araabia poisiga, kes juveelipoes müüja oli, et nende maailmast pisut rohkem sotti saada. Ta registreeris kohe mu silmade värvi ja sellest ilmselt piisas, sest kõige muu osas olen ma ju üsna araablannade sarnane. Ütlesin talle, et ta on üks igavene Romeo ja et miks ta mulle sellist möla ajama peab. Tema oli segaduses ja väitis, et ma olevat "nii eriline". Vanusega pani viis aastat mööda. Ju siis kohalikud naised selles eas on juba mitu last sünnitanud ja näevad hoopis teistsugused välja. Siis ta mõtles välja kaelaehete kaela proovimise mängu. Selle sisu oli, et ta valis välja igasugu erinevaid kette ja siis kinnitas neid mulle kaela ja võttis ära. Ilme tema näol oli pühalik-fanaatiline sinna juurde. Ma ei tea, et kas ta jäi rohkem poisiks või kaupmeheks. Igal juhul müüs ta mulle lõpuks ühe keti, mille hind minu meelest peaks vähemalt kolme kordselt minu poolt makstud hinda ületama. Hm. Aga...ta tahtis, et ma teda vastutasuks suudleksin. Hahaha...Edasine mäng oli eriti lahe, selle sisuks oli,. et mina ütlesin oma 5 minutit "ei" ja tema üritas mind ümber veenda. Oh, pipardada on tore. Aga siis...saved by the bell...kell oli juba nii palju, et sain teha näo, et pean kohe lennukile jooksma ja sinna ta jäi... Ma loodan, et ta mu peale tige pole :P Huvitav...kas araabia ja islami maailm võimaldab meie mõistes armuvalude tundmist või on see kõik vaid füüsiline? Mulle jäi ikka nats selline tunne, et naine ei ole päris see mis mees, vajab palju abi ja juhatamist ja selle võrra võib mees kui "varustaja" end ka tähtsamalt tunda. Naine paistab olevat omand...nagu kaamel või lammas... Või??? Ja saad sa siis neiut romantiliselt austada, kui kõik mis temast näha on, on heal juhul silmad. Võibolla siis tõesti jääb veel mingi aura ja lõhn, mis meeli uimastab...
***
Sobrasin natuke netis sel teemal. Põhiliselt tripis ja LP foorumis. Lühikokkuvõte, miks egpitlased nii ogaralt Lääne naistele külge löövad oleks:
* Kohalikud naised on ära peidetud ning pole saadaval. Nende neitsilikkus enne abielu on tohutu aare, mida peab valvama. Sellest sõltub perekonna au. Lisaks veel praktiseeritakse paljude Egiptuse naiste peal ümberlõikamist. Sellega siis kindlustatakse naiste huvipuudus üle aisa lüüa. Samas ei paku seks neile ka mingit mõnu oma mehega. Aga selline koduhoidja ja korralik naine on ju teadagi igav...
* Raha. Paljud egiptlased otsivad välja ja proovivad sõbraks saada vanemate ja võibolla ka vähem atraktiivsete Lääne naistega lootes neilt saada kingitusi, investeeringuid, tagastamata laenu või siis abielu.
* Lisaks veel arvavad nad, et kõik Lääne naised on selle peal ka väljas. Tüüpiline stereotüüp Ameeria B klassi filmide põhjal - Lääne naised on litsakad ja moraalitud, äärmiselt rikkad, naiivsed, lollikesed, vaimupimedad ja kohutavad materjalistid
* Kahjuks toetavad paljud Lääne naised sellist stereotüüpi ning tegelevad seksturismiga Egiptusesse. Kas siis teadlikult või siis lihtsalt seikluse nimel. Tripi foorumis kirjutatust kumas läbi, et just vene baabad käituvad eriti lamedalt. Kui aga vaadata, kui paljudel Eesti neiudel tundus olevat mingi stoori mõne egiptlasega...siis...kas saab seda tegelikult neile pahaks panna? Vaevalt et maailm nii must-valge on, et kõik egiptlased on petised ja kõik Lääne naised litsid? Ilmselt on see veel mitmetahulisem kui minu poolt välja loetletud seigad. Kui ma mõtlen sellele sukeldumisinstruktori pilgule, siis no tõega - ma ei usu, et ükski isend suudaks minu rahakotile ning minu eeldatavale lõdvale püksikummile mõeldes sellise ilmega olla, kuigi just selliste elukutsete esindajad ongi just kõige rohkem naisturistide lollitamise peal väljas. Go figure :P
Sildid: Reisijutt
Anita Nair "Daamide kupee"
Jah, ma suutsin üle pika aja ühe raamatu sedasi läbi lugeda, et ei pannud enne käest kui otsa sai. See on väärt märgi maha panemist, st sellest kirjutamist. Tegelikult pole ma päris kindel, kas Anita Nair'i Daamide kupee nüüd just nii väga hea raamat on...Igal juhul piisavalt köitev, et you can't stop till you reach the top... Aga tipus, st lõpus polnudki nii huvitav, kui tee peal. Nair on oma raamatu üles ehitanud küsimusele, kas üks naine võib olla ise tervik või on tal vaja eksisteerimiseks perekonda ja meest taustaks. Võimalik et ehk pisut tobe küsimus Lääne kultuuriruumis, küll aga väga aktuaalne nii Araabias kui ka Indias, kus siis tegevus toimub. Nair koondab ühte kupeesse - naiste kupeesse (vana maailma igand) hunniku naisolevusi ning visandab väga osavalt nende erinevad elud ning teed ja püüdlused iseenda leidmiseni, oma identiteedini. Raamatu peategelasel, kes on 45-ne vallaline ja töötav naine, on jäänud oma elu elamata. Ta on olnud tütar, õde, tädi, pere ülalpidaja...alati olemas kellegi teise jaoks, identifitseeritud kellegi teise kaudu. Nüüd on ta teel iseennast leidma. Lõpuks.
Ehk joonistub see probleem tervavamalt välja, kui toon näite Araabia nomaadide maailmast, kus abiellunud naist hakatakse kutsuma edaspidi tema esmasündinu lapse nime järgi, nt Aladdini ema... Jah, keegi ei kutsu Fatimat enam Fatimaks, ta on pärast lapse sündi kõigile Aladdini ema. (!)
Ehk eks naised ise ka kipuvad ennast identifitseerima kellegi teise kaudu - emana, tütrena, armukesena, abikaasana. Olen ise kaks korda oma identiteedi kaotamise ämbris kolistanud ning nõnda ka paljud minu sõbrannad. See tuleb iseenesest, lakkad lihtsalt olemast iseenda jaoks ja teed kõike armastatule esmalt mõeldes, tema huvidest lähtudes ja talle meeldida püüdes. Õilis, aga enamasti lõpeb see sellega, et ollakse nii endale kui teistele igav.
Ka Nair rõhutab, kuivõrd oluline on esmajoones iseendale meeldida.
Kui sa vaatad peeglisse, peab see, kes sealt vastu vaatab sinu enda õnnelikuks tegema. Raamat lõpeb hindumaailma mõistes skandaalselt, Akka võrgutab lihtsalt seksi eesmärgil ühe noore kuti ja laseb siis linnast jalga üles otsima oma kunagist suurt armastust. Ma pole siiani päris aru saanud, mida Nair sellega öelda tahtis...võibolla ehk, et Akka astus varjust välja, sekundaarsest primaarseks, passiivsest aktiivseks...võttis endale täie õiguse elada ehmumata enam ühiskonna poolt seatud piiridest ehk siis leidis endas jõuallika. Päris oma olemuse lätte.
Sildid: Huvitav raamat
