Its just a perfect day....
Tänasest kujunes ootamatult mõnus päev iseendale ja seda tänu jalgrattale. Sõitsin esimest korda sellel aastal 100 kilomeetrise ringi maha - Kloogarannale ja natuke edasi Paldiski suunas ja siis tagasi. Rattaga oli ikka megamõnus ringi kruisida. Loodus on praegu igasuguseid erinevad rohelisi toone täis ja lilled õitsevad metsa all ning aegajalt uimastab toomingas. Õnnelik olemine on kättevõtmise asi. Lihtsalt piisab, kui jalad alla ajada ja rattaga loodusesse minna.
Mööda vana raudteetammi, mis saab alguse Harku metsast, on väga mõnus Keila Joale sõita - sellised savikruusased metsavaheteed, kus autosid praktiliselt üldse ei liigu. Sõida ja laula. Karjääri maja juures ei paistnud täna koera olevat. Üks agressiivne nähvits ajas mind seal ükskord taga. Nüüd ma kardan sealt mööda sõita. Küll aga jõudis mulle kohale, et seal elavad mustlased. Isegi kui nad päris mustlased pole, on nad hingelt mustlased ja seda pigem heas mõttes. Tee pervel lösutasid sellised lahedad karvased kitsed - valged ja mustad. Pisut edasi aga lüpsis üks vanur kitse ja kolm jõnglast olid end üles rivistanud ja vaatasid vanakese tegutsemist pealt. Lapsed olid vanades katkistes riietes ja tundusid sellised parajad murjanid. Kogu hoov on seal vana kola täis. Hästi palju vanu autosid. See toetab ka mu mustlaste teooriat. Vanasti olid mustlased tuntud kui head hobusekauplejad, nüüd on nad autodele ümber orienteerunud. ETV näitas mingi aja eest huvitavat dok filmi Rumeenia mustlastest. Endiselt elavad nad kusagil linna ääremail väga ajutise väljanägemisega eluasemetes. Mustlased ja laagrielu. Loomulikult tuleb ju laagris elada, kui igalt poolt kohe minema aetakse. Saab kergelt oma palagani kokku lüüa ja minema. Mitte et mulle mustlased meeldiksid või et mul otseselt nende vastu midagi oleks. Nad on lihtsalt üks ajalooliselt väga pika ebaõiglase kohtlemise tulemus. Nii nagu nad kunagi tulid jumal teab kus kohast keskajal Euroopasse (väidetavalt siis Egiptusest – ing k ikka gipsy). Nad ise ka ei mäletanud, kust nad oma teed alustasid. Võimalik, et hoopis Indiast. Oma päritolu mitte teadmine ning kindla maatükiga mitte seotud olemine muutis nad väga kahtlaseks kaadriks keskaegsete inimeste silmis. Igal juhul aeti neid muudkui minema ja loomulikult tekitas see vaenu mustlastes, et neid alati ära aeti. Nii nad kujunesidki mittepaikseiks ning omandasid arusaama, et on OK gadjesid (inimesed kes pole mustlased) petta ja ninapidi vedada kui vaja. Selles oli ka väike magus kättemaks kõige selle ebaõigluse ja julma kohtlemise eest. Pea iga Euroopa kuningriik oli teinud seaduseks mustlasi diskrimineerida, kui nad peaksid välja ilmuma. Noh, need mustlased seal oma kitsedega tundusid end täitsa kenasti sisse seadnud olevat õnneks...
Aga mina muudkui väntasin edasi Keila Joale ja sealt otse Kloogaranda. Lükkasin ratta mere äärde, istusin valgele liivale ja koorisin oma võileiva välja ja ausõna, midagi rohkemat polegi eriti võimalik tahta. Sellises kohas on tunne nagu oleksin patareidele lähemal. Tunnetab maa rütmi ja rahu ja ajatut olemust. Kõik, mis ülemäärast müra tekitab, on eemal...ära. Maailm vajub õigetesse proportsioonidesse.
Tegelikult on mul üks absoluutne salakoht Pakri poolsaarel, kus mulle kõige rohkem meeldib istuda, aga mul läks kõht enne nii tühjaks, et ma ei suutnud vastu pidada ja pidasin paremaks inimtühjal liivarannal luidete vahel pikniku pidada kajakate kisa ja merekohin taustaks muusikat mängimas. Salakohas käisin ka. Kükitasin seal niisama ja vaatasin taevast ja merd ja mände. Seekord ma kohe eriti nautisin mände. Mänd on lapsepõlvest peale olnud minu lemmikpuu. Lihtsalt on. Kui põhjuseid loetleda, siis vaadake õige männi juuri. Need ei ole tal küll sügaval maas, ent on sellised huvitavad harulised ja moodustavad lahtesid ja koopaid liiva sees. Siis tüvi, mis on mõnusa tekstuuriga, krobeline ja ilusat värvi ning hõõgub päikeseloojangul punaselt ja lõhn, eriti pärast vihmasadu ning see, et ta aasta läbi roheline on ning et männiokkad moodustavad selliseid armsaid potsakaid puhmasid ja männikäbid... Jah, ma võiks isegi jätkata. Lapsena ma kirjutasin luuletuse nimega Unistuste mänd. Kahju, et mul need 10 aastaselt kirjutatud luuletused enam alles pole. Oleks huvitav lugeda.
Tagasiteel põikasin Lohusalust läbi, st kärutasin Lohusalu paadisadamasse ja sealt sama targalt tagasi. Ilus kant oli. Selline väike Eesti-välismaa nurgake jällegi, kalurikülast välja kasvanud.
Mul oli kummaline dilemma – ühelt poolt oleks tahtnud rahulikult vänderdada mööda teed ja vaadata mööduvaid puid ja nautida loodust ja ilma ja värsket õhku, teiselt poolt tahtsin jälle trenni teha ja ikka kiiresti sõita punnitada. Lõpuks taandub kõik Erich Frommi kas omada või olla'le...
Tundsin vaikselt ette heameelt õhtul telekast tuleva Bollywoodi filmi üle. Ehee. Seekord siis reality show Bollywoodi võitjatega peasas vändatud päris India film. Ma olin reality showdest ikka enne nii halval arvamusel, et ma kohe põhimõtteliselt neid ei vaadanud. Bollywood aga mulle meeldis. Ootasin seda iga laupäeva õhtu. Eriti hea meel oli selle üle, et Lauri ja Kats võitsid. Hindud tegid väga hea valiku. Film oli päris India film ikka küll. Selline naljakas, mitte niivõrd sisult kui vormilt.
Sildid: Loodus, Sport
Istuta oma puu!

Ah et kuidas see käib? Väga lihtsalt. Tuleb rmk kodulehele minna ja ennast mõnele metsaistutamise talgule kirja panna ja siis õigel ajal ja õiges kohas välja ilmuda. Kohalik metsavaht jagab siis istikutega ämbrid kätte ning lase käia.
Sellise labidast raskema, aga kitsama asjapulgaga, mida nimetatakse kiiluks, teed augu ette, asetad väikse armsa istiku sobivalt auku ja siis lükkad kiiluga mulla ümber istiku. Seda võiks hoolikalt teha, sest istiku juurte vahele ei tohiks jääda õhku ning istik peaks istuma mullas tugevalt kinni pärast eelnevate operasjuunide teostamist. Üks istik mullas, tuleb ca meeter edasi astuda ja tegevust korrata ja nii mitusada korda järjest. Lihtne, mis?
Igal juhul proovisin ära ja jäin väga rahule nagu ka paljud teised asjaosalised. RMK kevadised metsaistutamise talgud on üsna popid ning nüüd juba traditsiooniks kujunemas. Eestlased ilmselt oskavad metsast lugu pidada ja saavad vähemalt osaliselt aru, et mets annab palju, ent ka metsale tuleks tagasi anda. Eks kõigile meeldivad okasmetsad ehk pisut rohkem, vähemasti mulle küll. Kahjuks aga on lehtmetsad elujõulisemad ja levivad kiiremini ja seepärast tulebki okasmetsadele pisut kaasa aidata ning puid istutamas käia. Pealegi on männiistikud nii nunnud erkrohelised ja rõõmsad ning lausa kilkavad rõõmust, kui neid mulda panna.
Sildid: Loodus
Väiksed töövõidud külma ja kodukaunistamise lainetel...
Termomeeter üllatas just meeldivalt -14'C kraadi! Nii soe!!! Eksole, On vaja vaid ühte külmemat nädalat ja juba ongi väärtushinnangud nihkunud. Telkkonna kambal oli väärt mõte üks talvine jalgsimatk teha. Ent kui ilmad külmaks läksid, otsustasin selle vahele jätta. Siis aga selgus, et matk tähistaks ka ühe kambajõmmi sünnipäeva ning see andis väikse
kicki siiski välja ilmuda. Alguses oli ikka väga külm. Umbes nii pooletunnise kõmpimise järel tuli soe sisse ja erilist külmatunnet enam polnud. Täitsa tore oli metsas mütata. Kohati suisa ilma igasuguse jalgrajata. Tõsi küll, padrikust läbi pugedes võis okste käest üsna valusalt vitsa saada. Mul siiamaani üks vorp ülahuulel. Padrikute vältimiseks sobisid teeradadeks väga edukalt külma poolt kaanetatud ojad ja kraavid. Jää säras päikesepaistel. Ilus ja karge olemine oli. Teel kohtasime vaatamata ca 10 pealisele kambale ka kohalikke elanikke nagu väikest karvast ja pruuni hiirt ja kahte hirve, kes meie eest raiesmikult metsa põgenesid. Üks ilus leevikesesest suurem punase kõhuga lind sattus ka teele.
Matka eesmärk oli välja jõuda kvide kuningani ehk siis ühe hiigelmüraka rahnu juurde. Kivi otsa ronimiseks oli trepp tehtud ning kivi peal oli suisa pink. Seal siis sõime ja peatusime pikemalt. Äge oli...kuni mul hakkas tõepoolest väljakannatamatult külm. Külma sai kuidagi joostes ja hüpates välja peksta. Ent ükskõik, kuidas ma ei rabelenud, niipea kui väiksem peatus tuli, haaras külm mul näppudest ja varvastest ja näpistas kintsust ja tagumikust väga valusalt. Käitusin üsna väljakannatamatult igasuguste suuremate peatuste vastasena isikliku elljäämise nimel ja tõenäoliselt rikkusin sellega ära teiste plaani väike lõkkeõhtu teha.
Sorry... Arvatavasti oli mul siiski paar liitlast, kellele külm ka liiga tegi. Oleksin pidanud paksema fliispesu selga panema. Statistiliselt kõndisime oma 25 kilomeetrit maha ca 6 tunniga. Temperatuur oli nii -20 ja -16 vahel. Töövõit: mis siis, et külm on, ma ei karda enam külma ilma. Tuleb end vaid soojemini riidesse panna ja mitte ühe koha peal passida.
See nädal on muidu ka endaga üsna palju muudatusi kaasa toonud. Näiteks on elu ilma kohvita täiesti võimalik. Juba teist nädalat kusjuures. Kohvi on ka üks hea marketingitöö tulemus, mida tegelikult üldse vaja pole. Siis kolisin oma kodukontori voodist diivanile üle. See sai võimalikuks tänu faktile, et minu territooriumile tekkis lõpuks diivan ja teleka alla asjalik kapp. Enne kasutasin teleka alusena köögikapi riiulit, millele oli 3 lillepotti alla jalgadeks pandud. Nüüd on mul igavesti uhke riiulikonstruktsioon seinas ja puha. Siin juures tänud kahele vaprale, kes selle riiuli mulle seina kruvisid. Lambid panin täna ise lakke. Natuke viltu jäid, aga käib kah. Vot nii kõva tüdruk olen :P
Sildid: Loodus
Ilm teeb ilma
Täna on eestlastel igati viisakas jututeema - ilm. Raske uskuda, et ootamatult saabunud krõbe pakane kedagi külmaks on jätnud. Ee, see nüüd kõlab naljakalt... Ses mõttes, et valitseb justkui pühade meeleolu. Ülevaade tänastest tujuteadaannetest popides suhtlusprogrammides - kraadides -20 kuni -29, olenevalt kuidas kellegi liialdusaste ja külmataju on, lisaks siis niisama teated stiilis, et brr, külm on. Aga tõesti on külm, raisk! Kraadiklaas näitab küll kõigest miinus kakskümmend aga mul jäätusid näpud 200 meetri kiirkõnni peale läbi topeltsõrmikute nii ära, et kui kodus käed leige vee alla panin, siis oleks ebameeldivast tundest lausa nutma hakanud. Veel niiske õhk ja külm tuul teevad oma töö ning kokku ongi tunne nagu väljas pauguks -40'C. Eks siis näis millised pügalad see nädal välja viskab, ilm.ee räägib -35'C st (küll Lõuna-Eestis), weatheronline piirdub -28 'C.
Linnatänavad on suht tühjad ja inimesed tormavad kiirsammul, ise paksult sallidesse mähitud. Liiklus venib. Nägin kahte bussi, mis olid teele jäänud. Ilmselt siis külmast katki läinud. Tõeliselt karm on ehk maapiirkondades. Kui oleksin ajas tagasi, maal vanaema juures, siis kaev vist külmuks kinni ja kemmergusse õue peal oleks tõeline piin minna. Tõenäoliselt kükitaks kusagil ahju soemüüri vastas ja ei tahaks sealt eriti kuhugile liikuda. Tuul luusiks mööda majanurki ja toaseinad naksuksid... Tõeliselt jama on neil, kel pole kuhugile sooja pugeda. Ma tõesti loodan, et keegi ei jää täna öösel peavarjuta. See ilm ei annaks armu.
Sildid: Loodus
"Prangli imed"

Trügisime Püüton 2 kaptenisillale ja haarasime ise tüüri...
Meie limusiin
Maagaasi toru
Sildid: Loodus, Seltskond
Saare-jaani-seiklus
Elu näitab, et ka Eestis on võimalik end turistina tunda ja lahedalt seigelda. Selleks pole üldse vaja kaugele minna. Tuleb üksnes kokku leppida, et kohtume Pirita Selveri juures ja sõidame sealt ratastel (osad autoga) Leppneeme sadamasse, kus siis istume ümber postipaadile nimega Helge (tulevik??? või hoopis Helga schneller???) ja loksume üle lainete Prangli saarele.
Sadamasse jõudsime muidugi tublisti varem kui vaja. Ent oh häda, saarele tahtjaid oli teisigi, nii et me ei mahtunudki postipaadile ära esimese hooga. Kirjutamata reegel nägi ette, et saare elanikud võetakse eelisjärjekorras peale ja nii juhtuski, et jäime koos rea teiste suvitajate-jaanitulelistega paadile järele lehvitama. Nojah, Helge kapten lubas küll kahe tunni pärast tagasi tulla, aga me olime juba nii kaua Leppneemes kükitanud ja pingil jäätist ja suitsuräime nosinud...et... Et helistasime nn "oma mehele Pranglil" ja too lubaski meid ise paadiga ära tuua. Mis siis ikka, sadamas oli ju pood - seesama, kust räimed ja jäätis pärit olid. Tõin sealt endale paar sinist plekkpurki meelelahutuseks. Kükitasime kail ning fantaseerisime, millise paadiga Endel meile järele tuleb ja kas me ikka oma rataste ja muu kolaga sinna ära mahume. Sadamas lösutasid kalapaadid nimedega Räim - 2 ja Kilu - 5. Tegu oli üsna väsinud puust meresõidukitega. Oletasime, et midagi sellist ootab ka meid ees. Natuke enne seitset ilmuski horisondile must täpike. Meiega koos kail viibinud noored linnaülbikud läksid elevusse. Me siis lahkelt tõmbasime neile vee peale ja ütlesime, et see paat tuleb vaid meile järele...Tüübid ei uskunud ja üritasid end kai äärde esiritta seada. Sadamasse siseneski Kilu 5-le üsna sarnane meresõiduk, ainult et palju paremas korras ning nimeks oli tal Püüton 2. Meie kümnepealine ja kuuerattaline seltskond mahtus Püüton-2 peale ilusti ära. Hiigla lahe oli sadamast välja merele podiseda sellise privaatlaevukesega. Ronisin paadi ninasse ja kaanisin mereõhku ja päikest endasse. Tundsin, kuidas Hiiumaa mereröövlitest esivanemate geenid minus pead tõstsid. Umbes tunnise sõidu järel ronisime elevil ja õnnelikena Kelnase sadamas laevast välja.
Sadam oli üsna tinglik, selline kaluriküla oma. Kaks lagunemisjärgus puuhoonet, millest üks oli kunagi kalasuitsetamistsehh ja teine kasutusel kui hotell. Hotelli teise korruse toas vahetasid lopsakad naised parajasti pesu. Kai ääres passis kamp noorukeid ja üks purupurjus pruunikspõlenud ja allakäinud viiking. Edasi tuli veel ööbimiskohta oma kolm kilomeetrit rattaga sõita. See polnud aga sugugi mitte nii kerge, kui pealtnäha tundub. Teed olid väga liivased ja raskesti sõidetavad, vähemasti sellel teelõigul. Saare pindala on umbes kuus km2, seega oleks seal ka vabalt jalgsi hakkama saanud.
Möödusime kohalikust baarist nimega Must Luuk ja üsna mitmest elumajast ja poest(ETKVL) ja koolist (põhikool, 14 õpilast ja 7 õpetajat). Olustik oli üsna sarnane ülemere jäävale Kaberneemele.
Ülejäänud õhtu toimus kohtumine sisemise seaga (TM Barbi Pilvre). See tähendab, et me grillisime ja sõime ja jõime ja naersime palju ja siis koperdasime pimedas randa ja tagasi ja läksime magama.
Järgmine päev oli meil programmis autoga ekskursioon saarel. Selgus, et auto all peeti silmas veoautot ja turistidele olid kohad ette nähtud auto kastis. See kõlas juba paljutõotavamalt. Punkt kell 12 00 sõitiski ette vana 1973 aastast pärit beez veoauto, roolis noor ja pruun pranglikas. Ronisima kasti ja (voila!) võtsime istet diivanitel, mis meie mugavuse nimel sinna paigutatud olid. Tase!
Algatuseks sõidutati meid maagaasi toru juurde. See asus suvalises kohas keset männimetsa. Meie giid-autojuht vehkis tikuga agregaadist väljaulatuva toru ees ning umbes 10 - 15 cm-ne leek lahvataski põlema. Maagaasi pidigi vähestes kogustes leiduma Keri ja Prangli saartel ning ka mõnes kohas Põhja-Eestis. Oletatavalt pandi gaasipuurid kunagi saarele püsti, kuid neid ei võetud kasutusele, kuna kütust tuli vähe ja ebastabiilselt. Nüüd siis levitabki keset Pranglit suvaline toru maagaasi atmosfääri. Milline loodusressursside raiskamine!
Edasi kimasime II MS ajal pihta saanud auriku "Eesti Rand" hukkunute mälestuskohta ja sealt sujuvalt ühe suhteliselt kõrge raudkonstruktsioonist torni juurde. Loomulikult pidime me kõik sinna ülesse ka ronima. Torn oli üsna multifunktsionaalne. Peale ilusa vaate tundus ta ka majakana toimivat ning mingid antenni jubinad olid tal ka küljes. Sealt otsast võis veenduda, et see saar on tõepoolest saar ning valdavalt ilusa männimetsaga kaetud. Veel avanesid vaated Aksi ja Keri naabersaartele, Muuga sadamale, paarile kalatraalerile ja ilusa ilmaga pidi isegi Helsingi näha olema.
Siis tuli väike rannatsill, väike poering ja siis Laurentiuse kabel saare lõunarannas. Tegu oli hästi armsa väikse külakirikuga, ehitatud 1848 aastal praegusel kujul - laastukatusega puuehitis kellatorniga. Kiriku ümber asuval surnuaial oli palju rootsi nimedega riste. Saarel on olnud püsiv elanikkond alates 13 sajandist ja praegu elab seal 150 inimese ringis. Traditsiooniliselt kalamehed ja meremehed...Elu oli ilmselt õige magus esimese Eesti Vabariigi ajal, kui sai salaviina Soome vedada.
Kokku kimasime mööda saart veoautoga ligi neli tundi. Kõik jäid ekskursiooniga ülimalt rahule.
Võis ette arvata, et ka seekord ei saa postipaat ühe korraga kõiki soovijaid transporditud ning otsustasime mandrile teise satsiga tagasi sõita. Terve paat oli taas meie päralt. Puhus päris tugev tuul ja seega merel lainetas mehiselt ning vett pritsis lahinal üle parda. Laeva eesosas viibijatel õnnestus päris märjaks saada. Helge õõtsus ja kõikus lainetel ning meelitas kõrist nii mõnigi kord üsna heleda kilke välja. Üldine arvamus oli, et tagasisõit oli lahedam kui Ameerika mäed. Laeva kapten aga teatas, et see lainetus pole veel midagi... Nojah, oleme linnavurled.
Sildid: Loodus, Seltskond
Meenus just üks parimaid reklaame, mida ma näinud olen. Selle sisu on umbes selline.
Ürgmets. Sääsk räägib piniseva häälega: "Varem olime me andekad muusikud." Juurde näidatakse pilti mõnulevast karust, kelle kõrvade ümber on sääsed moodustanud kõrvaklapid ning need võnguvad lausa sünfooniliste helide taktis. Edasi piniseb sääsk: " Nüüdseks oleme oma mänguande kaotanud. " Järgneb pilt tüütust sääsest. Siis pilt vahetub ja näidatakse kahe aastast last, kes väikest puust mänguautot flegmaatiliselt mööda põrandat edasi-tagasi liigutab, saateks koledad kriuksatused. Pinin jätkab: "Inimesed oskavad veel mängida!" Edasi tuleb kaubanduslik teadaanne ühelt arvutimänge tootvalt firmalt...
Sääsed on tõepoolest andekad. Täna öösel arvasid nad ilmselgelt, et nad on hävituslendurid ning mina olen objekt, mis kuulub hävitamisele. Olin kaevunud võimalikult sügavale magamiskotti ja jätnud endale üksnes pisikese ava nina jaoks, kuid sellest ei piisanud. Kuulsin muudkui hävituslennukeid oma pea ümber tiirlemas ja kui ma juhtumisi läbi avause välja vaatasin, siis registreeris silm neli maandumisluba ootavat verejänulist sääske. Neelatasin enne uinumist. Minu nina ja põsed ja silmad tundusid mulle nii kaitsetud. Mingi hetk võpatasin ärkvele. Nina oli absoluutselt kinni ja kuidagi jube paistes oli olla. Ei jäänud suurt midagi muud üle, kui ka nägu sääsemürgiga kokku teha, kuigi see mulle väga-väga vastu käis. Hommikul vaatas mulle peeglist vastu üks väga paistes nägu. Silma all oli oma kolm volti üksteise otsas ja ninajuur kaks korda jämedam kui tavaliselt. Ma nüüd ei teagi, kas see oli mu organismi vastureaktsioon sääsehammustustele või sääsemürgile. Igal juhul oli päris kole olla. ma poleks nagu üldse tahtnud see hommik kellegi teise nägu näha. Kahjuks aga tiirutas mu lähikonnas 25 töökaaslast, kes ka kõik olid loodusesse kupatatud ning lageda taeva alla magama aetud. Ma nüüd tõega mõistan telgi üüratuid eeliseid. Nimelt on sääskede ligipääs sinna tunduvalt raskendatud.
Ma ei oska selle töökoha poolt korraldatud väljasõidu suhtes veel seisu- ega istekohta võtta. Parim hetk oli ehk pärast oma 15 kilomeetri maha kõmpimist Väinjärve ujuma sulpsata. Loodus on Kõrvemaal ilus, aga seda ma teadsin enne ka. Mis mulle ei meeldi, on selline suures karjas ringi liikumine, korraldajate kesine ettevalmistus, kehv toitlustus ja fekaalihuumor ning arvamine, et 15 kilomeetrit päevas kõndida on ikka julm ekstreemsus. Lisaks veel olid totakad ja vähemtotakad võistlusmängud a la Gestures, ämblikuvõrgust läbi ronimine jne
Andke andeks, aga ma täna ei jaksa tolerantne olla...mõni teine päev ehk...
Sildid: Loodus, Seltskond
Nädalavahetuse mõnusaimad hetked...
Mmm..Pikutada linnuvaatlustornis kõhuli ja vaadata ümbruses laiuva Kõnnu Suursoo poolt pakutavaid maalilisi vaateid - laukasilmad ja jändrikud männid...avarus ja laulev tuul... Siis sirutada käsi välja läheduses oleva kommipaki poole ja maiustada...Sellised ajatud mõtted tulevad pähe. Kuidas asjalood olid, kui jääpiir taganes ning vabastas enda alt maad. Kuidas moodustusid rabad ja oosid ning mida need endast kujutavad. Turbakiht rabas pidi kasvama keskmiselt 1 mm aastas ja antud raba turbakihi paksus on 6 meetrit...seega siis 6 aastatuhandet on see raba muudkui kasvanud...Kakerdaja raba turbakihi paksus on kogunisti 8,5 meetrit...
Kõndida metsas ja silitada mööda minnes erkrohelisi kuuseoksi ja erinevaid rohuliblesid ning sukelduda silmadega ülaste valevusse ja krookuste kollasusse ning lasta päikesel kiirtega ninaselga triikida... Praegu on looduses ilus aeg - sada ja üks erinevat rohelist tooni. Mõnus on silmi sellisesse rohelusse kasta pärast pikka värvivaest perioodi.
Astuda laudteelt kõrvale rabamättale ja tunda kuidas maapind õõtsub jala all, aga siiski sokid kuivad hoiab. Ajada käed laiali ja lasta tuulel läbi puhuda ja tunnetada end osana sellest imeilusast ja vaevu hoomatavast...
Kuulata lõkkes tekkivate õhukeeriste mühinat ja vaadata leeke ja olla lihtsalt vait pea kohal laiutava tähistaeva all.
Lürpida teed, mille vesi on keedetud lahtise lõkke kohale asetatud plekk-kruusis. Sellisel teel on teine maitse. Sellises plekk-kruusis on Ahke vanaema hõngu ja Nepaali hõngu ja üldse kõikide seiklusrikaste lõkete hõngu mis eales tehtud on...
Aegajalt teevad ümbruses pesitsevad piilpardid kontrollprääksatusi. Pardid tunduvad üldse sheffi täis olevat. Kraaksuvad ja lagistavad ja siis lendavad sirges rivis üle pea...nagu kamp rullnokkasid.Üldse tundus, et ümbruskonnas olid enamuses laulda mitte oskavad linnud. Häälitsused meenutasid pigem koera niutsumist ja kräunumist kui linnuvidinat.
Saada vandeseltsiliselt huvitavat informatsiooni plastmassi kohta. Et plastmassi toorainena kasutatakse naftat, mida läbi erinevate torude lastes ning molekule ümber paigutades saadakse polüetüleeni ja muid aineid, millest on võimalik valmistada erinevaid plastmassist esemeid. Ja mis esemeid! Tuli välja, et ümbertöötletud plastpudelitest valmistatakse kunstkiudu, millest omakorda valmib fliisiriie. Seega siis fliis mu seljas on naftast???
Keeta hommikul taas lõkkel vett, ent seekord puistata 3 in 1 kirjaga pakendist puru tassi, millest valmib kohvi. Pulbrikohvi meenutab Aasiat... Nostalgia...
Istuda rohelisel murul päikese käes ja rännata taas Himaalaja radadel. Seekord on mul veel parem teejuht - Tenzing Norgay ja seikluse nimi on Lumetiiger. Niutsuda aegajalt emotsioonist, mida pildid ja jutukatked sherpadest ja Himaalaja elust-olust esile kutsuvad. Kaalun peas, kas on halb, et ma alles nüüd seda raamatut loen, või oleksin ma pidanud seda mitme aasta eest tegema. Kaldun arvama, et siis poleks see raamat mulle pooltki nii palju osanud öelda, kui nüüd...või kes see teab...Aga mul on hea meel, et ta tuli mu juurde. Karjus teine täiesti juhuslikult raamatupoes kasutatud raamatute riiulilt vastu - osta mind!
Sildid: Loodus