pühapäev, juuni 19, 2005

Märksõna: sääsed

Meenus just üks parimaid reklaame, mida ma näinud olen. Selle sisu on umbes selline.
Ürgmets. Sääsk räägib piniseva häälega: "Varem olime me andekad muusikud." Juurde näidatakse pilti mõnulevast karust, kelle kõrvade ümber on sääsed moodustanud kõrvaklapid ning need võnguvad lausa sünfooniliste helide taktis. Edasi piniseb sääsk: " Nüüdseks oleme oma mänguande kaotanud. " Järgneb pilt tüütust sääsest. Siis pilt vahetub ja näidatakse kahe aastast last, kes väikest puust mänguautot flegmaatiliselt mööda põrandat edasi-tagasi liigutab, saateks koledad kriuksatused. Pinin jätkab: "Inimesed oskavad veel mängida!" Edasi tuleb kaubanduslik teadaanne ühelt arvutimänge tootvalt firmalt...

Sääsed on tõepoolest andekad. Täna öösel arvasid nad ilmselgelt, et nad on hävituslendurid ning mina olen objekt, mis kuulub hävitamisele. Olin kaevunud võimalikult sügavale magamiskotti ja jätnud endale üksnes pisikese ava nina jaoks, kuid sellest ei piisanud. Kuulsin muudkui hävituslennukeid oma pea ümber tiirlemas ja kui ma juhtumisi läbi avause välja vaatasin, siis registreeris silm neli maandumisluba ootavat verejänulist sääske. Neelatasin enne uinumist. Minu nina ja põsed ja silmad tundusid mulle nii kaitsetud. Mingi hetk võpatasin ärkvele. Nina oli absoluutselt kinni ja kuidagi jube paistes oli olla. Ei jäänud suurt midagi muud üle, kui ka nägu sääsemürgiga kokku teha, kuigi see mulle väga-väga vastu käis. Hommikul vaatas mulle peeglist vastu üks väga paistes nägu. Silma all oli oma kolm volti üksteise otsas ja ninajuur kaks korda jämedam kui tavaliselt. Ma nüüd ei teagi, kas see oli mu organismi vastureaktsioon sääsehammustustele või sääsemürgile. Igal juhul oli päris kole olla. ma poleks nagu üldse tahtnud see hommik kellegi teise nägu näha. Kahjuks aga tiirutas mu lähikonnas 25 töökaaslast, kes ka kõik olid loodusesse kupatatud ning lageda taeva alla magama aetud. Ma nüüd tõega mõistan telgi üüratuid eeliseid. Nimelt on sääskede ligipääs sinna tunduvalt raskendatud.
Ma ei oska selle töökoha poolt korraldatud väljasõidu suhtes veel seisu- ega istekohta võtta. Parim hetk oli ehk pärast oma 15 kilomeetri maha kõmpimist Väinjärve ujuma sulpsata. Loodus on Kõrvemaal ilus, aga seda ma teadsin enne ka. Mis mulle ei meeldi, on selline suures karjas ringi liikumine, korraldajate kesine ettevalmistus, kehv toitlustus ja fekaalihuumor ning arvamine, et 15 kilomeetrit päevas kõndida on ikka julm ekstreemsus. Lisaks veel olid totakad ja vähemtotakad võistlusmängud a la Gestures, ämblikuvõrgust läbi ronimine jne
Andke andeks, aga ma täna ei jaksa tolerantne olla...mõni teine päev ehk...

Sildid: ,