pühapäev, september 30, 2007

Galaxy - Heute keine Kartoffeln

ehk



Sai siis Teletornis suure hirmuga ära käidud. Ähvardasid lehtedes, et panevad oma asutuse kinni ja enam ei lasegi torni mingisuguste täitmata turvameetmete pärast. Nagu juuresolevalt pildilt näha, võtab teletorni uksel vastu suurte sõbralike tähtedega kirjutatud, ent ebameeldiva sisuga teade, et vabu kohti ei ole. Kõlab nagu 80-date lõpu Ida-Saksa legendaarne Heute keine Kartoffeln.

Julgesime siiski silti trotsides siseneda, maksime 60 krontsa ja edasi oli tee vaba. Võisimegi asuda Teletorni vallutama. Selles majas on kuidagi aeg pidama jäänud. Kõik lõhnas nii nagu kunagi 80-date lõpus asjad lõhnasid. Edasi siis lifti, mis 21 korrusele viis. See nägi välja nagu juuresoleval pildil:

Ka 21 korrusel, Galaxy restoranis oli aastaks 1989, seda nii interjööri, ettekandjate, menüü, muusika ja üldise meeleolu järgi hinnates. Jah, vaba lauda akna all oli üsna raske saada, ses osas oli silt - vabu kohti pole - isegi õigustatud. Uudishimulikke jätkus ja see pani mõtlema, et ehk on tegu kavala turundustööga, kuidas külastajaid juurde meelitada. Võimalik ongi, et Teletorn mõneks ajaks kinni pannakse, et siis jälle hiljem renoveerituna taasavada. Karta on, et taasavatuna ei valitse seal enam 20-s, vaid hoopiski 21 sajand.

Kohustuslik menüü, seljanka:


Sissevaade/väljavaade


esmaspäev, september 24, 2007

xdream Mooste

Seda et kõik suvised xdreami etapid on nüüd edukalt läbitud ja võib rahumeeli talvepuhkusele minna.

Inventuur
- kael on v.kange (kanuust)
- väike näpp on kangevõitu ja valulik (kokkupõrge teise ratturiga)
- hunnik sinikaid jalgadel
- kergelt paistes vasak pahkluu

Lühidalt - ilm oli super, vorm oli rahuldav, rada oli lahe... ise jäin rahule.

Pikemalt... Kuna Mooste asub oma kolme ja poole tunni kaugusel Tallinnast, siis tundus targem eelmine õhtu teele asuda ning vahetada sedasi ülivarajane ärkamine varajase ärkamise vastu välja. Sobivaks magamispeatuseks teel osutus Tartu. Jalutasin õhtupimeduses ja uduvihmas mööda tänavaid ja meenutasin vanu aegu. Praegused üliõpilased, kes tänaval ringi liikusid, tundusid nii noorukesed nüüd. Omaarust ma küll selline laps polnud ülikooli minnes. Mõnus oli puulehtedes sahistada tuttavaid teid pidi.
Järgmine hommik erilist spordituju polnud. Start oli mul ka selline arg ja uimane. Ei tahtnud eriti teiste ratastega trügima minna. Kusjuures 3 punkti juures paningi paugu ära. Märkasin pisut liiga hilja, et üks teisest suunast tulija läheneb kokkupõrke kursil ja tõmbasin kõrvale, aga liiga hilja. Pauk oli piisav, et mind ratta seljast käpuli pühkida. Väike sõrm sai ehk kõige rohkem viga. Muidu polnud midagi. Järgmisesse punkti tuli juba rattad jätta ja kanuude juurde joosta. Kanuutamine toimus Taevaskoja ümbruses. Väga ilus oli. Kanuutamise füüsika pole muidugi nii ilus, vähemalt mitte minu jaoks. Rõõmustas see, et veepind oli tasane ja suht risuvaba ja lai kui järv. Sellest va kanuutamisest on nüüd kael kange.Paadisõidule järgnes jalutuskäik metsas. Ootamatult sattusin vanadele lapsepõlveradadele. Kunagi ammu-ammu, vanusevahemikus 4-6 veetsin 2 talve Taevaskoja sanatooriumis. Päris kummaline, kui suured mulle lapsena see maja ja hoov tundusid. Nüüd oli kõik nii pisike. Nagu ma aru sain, siis sanatoorium enam ei tööta.
Jalgsietapi lõpus ootas lisaülesanne - tuli paralleelköitega üle jõe minna. Ma hakkasin närveldama, sest et julgestust ei olnud ette nähtud. Aga kui ma kukun? Pilk alla kinnitas, et see saab väga ebameeldiv olema.... madalasse vette umbes nii 8 meetri pealt... ei tahtnud. Selge oli, et kukkumine ei tule kõne alla. Õnneks olid korraldajad tõmmanud risti üle jõe traattrossid, mitte köied. Need olid üsna pingul, nii et erilist kõikumist ei toimunud ja sai kenasti üle. :) Uhh... edasi tuli jälle rattad võtta ja nendega kimada. Kimasime, mis me kimasime...mingis punktis tuli kummi venitada... vabandust, veeretada. Suur traktori rehv oli. Seda ikka andis kolmekesi veeretada, eriti mäest alla ja sopalombist mööda jne... Päris kõvasti jahmerdamist. Olin ülekere mingi liivakihiga kaetud kogu selle rabelemise lõpuks. Siis aga võiski oma ratta finishi suunas veeretada. Oh seda rõõmu. Finishis ootas veel üks lisaülesanne - takistusrada Mooste mõisas. Esmalt siis tuli puu otsast üks punkt võtta ja siis mingist aknaluugist mõisalauta pugeda, seal tiir teha, siis edasi...mööda redeleid ja kitsaid käike...(ühes aknas oli küll väike kõhklus, et tea kas mu ahter üldse mahubki sealt läbi) ja nii mõnigi kord tuli mind tagumikust upitada, et ma ikka edasi saaks. Segadust tegitas, et käisime küll hunniku tube läbi, aga punkte, mida võtta eriti ei olnud. No mis siis ikka... Kogu see jant lõppes luugist alla laskumisega, redel oli alternatiiviks ja mina kasutasin seda edukalt, kuna ma ei tahtnud omakäsi päris katki tõmmata. Võimalik, et seal oli kiiremaid laskumisviise. :P Kokkuvõtvalt oli väga lahe ja suurimad tänud tiimikaaslastele toredalt veedetud pühapäeva eest :)

Sildid:

esmaspäev, september 17, 2007

Praha - teist korda

Kõigepealt peaks väikse disclaimer'i tööreiside kohta kirja panema - need ei ole nii "fun" kui kõrvaltvaatajatele enamasti tundub. Tavaliselt on päevaplaan üsna tihe, nii et õhtuks on toss väljas ja pole suuremat tahtmist turisti mängida ja linna peal kolada. Hea üldse, kui õhtu vaba on, sest enamasti on ka see aeg täisplaneeritud kohustusliku vabakavaga, mis üsna hilja lõppema kipuvad ning järgmiseks päevaks hella pead ette valmistavad.
Ahjaa, muide, me käisime nimelt kongressil...oma teada mitte, aga hotellis oli viit kongressi nimelisele üritusele. Tööst tulenevalt veetsimegi ebaproportsionaalselt suure osa ajast selles hotellis, mis oli kunagi 80-datel sotsialismi vaimus püsti aetud ja käima saadud ning nüüd tundus vanast inertsist edasi kulgevat. Hiigelsuur ja kummaline nagu Mirabelia ulmekas, täitis ta siiski oma funktsiooni üsna hästi. Mul oli oma toa ülesleidmisega parajalt probleeme. Toa number oli 501D, viiendal korrusel seda ei olnud. Lõpuks avastasin selle kaheksandalt. Inernetiühendusega oli pisut kehvasti, sest harjumatult suur hulk läpakaid ründasid wifipurke üheaegselt.
Tsehhis pole veel avalikes kohtades suitsetamine keelatud. Päris fenomenaalne, kui märkamatult suitsuvaba keskkond normaalsuseks muutub ning tossused pubid ja baarid nina kirtsutama ajavad. Kohe täiega vastik oli.
Liikluses hakkab silma Skodade suur konsentratsioon. Inimesed on nagu inimesed ikka :) Kahe käe ja jalaga, täiesti normaalsed, isegi toredad ütleks. Ainult et räägivad mõistmatut keelt. Pikema jõllitamise või kõrvade pingutamise tulemusel annab siiski aimata, millest jutt käib. Taksojuhtide normaalsus on pisut kahtlasem. Taksistid on ilmselgelt kunnid Prahas, kes ise oma hinnad kehtestavad. Hinnas soovitati enne sisseistumist kokku leppida. Vastasel korral küsisid taksojuhid vastavalt oma südametunnistusele sõidu eest tasu. Südametunnistuse olemasolu on jällegi kahtlane teema.
Muidu üldine hinnatase oli umbes sama kui Tallinnas. Palka peaks nad ka umbes sama taksi järgi saama, mis meiegi. Keskmine palk on vist mõne tuhandega ees. Süüa sai see-eest odavamalt kui Tallinna kesklinnas pralletades kulub. Põhiliselt pakuti Itaalia kööki kuuluvaid roogi ning portsud olid muret-tekitavalt suured. Tsehhi enda rahvusroad on pisut kahtlasema väärtusega. Mingi mulgikapsa maitseline kapsabüree, liha ja klimbid. Halina ristis klimbid leotatud saiaks. Kartul on parem valik, ausõna.
Kooki oskasid nad päris kenasti küpsetada. Mooniseemnetega narkopirukaid ka.. (giggle)

Linn ise on ilus. Romantiline, suur ja vana. Paljud turistid arvavad ilmselgelt sama moodi. Eriti noored britid, kes oma stag party'sid ja värke Prahasse pidama lähevad. Tsehhis pidi brittidega kõige rohkem haiglaravi vajavaid õnnetusi juhtuma. Mitte et praha kriminaalne ja ohtlik oleks. Kolm korda võib arvata, mispärast siis. Vaesekesed joovad ja laaberdavad ennast sodiks.

Kõige ilusamad ongi ristteedel asuvad linnad. Sellised, kus ajalugu põimub. Prahas on palju oma ja uhket ajalugu ja kuningaid, Austria-Ungari keisririiki. Kahe sõja vahelisest õitsengust ilusat juugendstiili ja uljalt palju trammiliine... Sotsialismi aeg ehitas metrood sügavale ja pani eskalaatorid kiiremini käima kui muidu. Tuli tuju Kunderat lugeda...
Emale ma noote vaadata ei jõudnud, margihullule sõbrantsile sain kaardi saadetud alles viimasel päeval... Ostlemise poole pealt sai üks suurem kaubanduskeskus, mis kontori lähistel asus, põhjalikult läbi kammitud. Nii põhjalikult, et päkad lausa tuld lõid hiljem. Õnneks ei olnud mul väga laristamise tähtedeseis :P Igatahes on saatuslik viga vaid 1 paari kingadega reisile minna. Eriti veel, kui need on kontsakingad. Mulle minnes lihtsalt ei mahtunud rohkem kingi kotti...

(Miks Praha teist korda? Sest et umbes kümne aasta eest sai seal juba ükskord käidud. Nii erinevad kogemused. Siis ma olin 20, esimest korda välismaal ja paduvaene üliõpilane. Reisile olin saanud tänu kursakaaslasele, kes oli usklik ja kes kutsus kaasa (mmm õigekiri) mingi Taizee vms kogunemisele Viinis. Praha jäi teele.)

Sildid:

esmaspäev, september 10, 2007

Nii see suvi läkski....

Sildid:

Sügisjooks

Eilne päev möödus Sügisjooksu tähe all. Väga võimas üritus oli. Kui ma enne veel pisut kõhklesin, kas selle jooksu kesklinna toomine on ikka õige, siis pärast jooksuraja läbimist olin veendunud, et see oli ainuõige samm. Esiteks, kui ikka 9000 inimest Eestist korraga kokku saadakse ühiselt sporti tegema, siis ei pea seda kusagil äärelinnas häbenema. Seda enam, et Kakumäe teed jäid selle massi jaoks kitsaks ning stardist minema saamine võttis väga kaua aega. Need, kes ägisevad stiilis, et mis te lollakad asfaldi peal oma jalgu lõhute ja linnatossu sees jooksete, siis ütleks, et tule jookse ka. Ega me enam mingites hiina ketsides ei pane. Kõigil vähegi normaalsetel jooksutossudel on väike amort sees, mis põrutamist pehmendab ning pole see Tallinna kesklinn nii saastase õhuga midagi. Vaadake, kui palju rohelust, suuri puid ja parke on vanalinna ümbruses. See on ka üks põhjusi, miks see jooks just kesklinnas olla võiks. Tore on joosta ja imetleda Tallinna ilu. Ja Tallinn on ilus linn! Tõsiselt nördima ajavad aga need vennad, kes kiunusid, et nad oma autodega ummikusse jäid ja jooksjate järel ootama pidid. Stiilis, et ümbersõite ei olnud hästi märgistatud, neid ei informeeritud piisavalt jne Esiteks...pühapäeva lõunane aeg on kõige liiklushõredam aeg üldse kesklinnas, nii et juba sellega oli autojuhtidega kõvasti arvestatud. Teiseks, võiksid autosõltlased ometi kord oma ego tahaplaanile asetada ja rõõmu tunda, et nii paljud inimesed väärtustavad tervisesporti. Kolmandaks kiunusid ka Kakumäe elanikud, et nemad ei saanud jooksu ajal koju ja poodi ja ma ei tea kuhu... et väide, et jooksuürituse korraldamine äärelinnas probleemi lahendaks, ei pea paika. Küllap ajaga jooksub see liikluse ümberkorraldamise asi paika ja sellega osatakse ka paremini arvestada.
Aga algusest...
Minu stardinumbriks oli 3898. Sättisin numbri ilusti rinnale ja rõõmustasin, et saab t-särgiga jooksma minna, ilm oli selleks piisavalt ilus. Ronisin kohale piisavalt varakult, sest et mul oli veel kiip välja võtmata. Kujutasin ette, et selle peale võib kuluda palju aega. Ent... sai oma kiibi pea jooksupealt kätte. Tädi, kes neid jagas, otsis mu kiibi välja juba siis, kui mina veel uimaselt ringi vaatasin, kuhu minna.
Stardikoridoriks oli Pärnu maantee Inglise kolledge juurest algav osa. Start asus kusagil Draamateatri juures. Läksime stardikoridori varakult valmis. Keegi kena aeroobika tsikk oli tõmmatud tõstukiga rahva kohale ja ta tegi seal ülimõnusa musa saatel rahvale soojendusvõimlemist. Megahea mõte. Siis tulid mõned kõned ja siis .... 15, 14, 13....3, 2, 1 PAUK... Stardipaugu andis Gerd Kanter ise. Rahvas möirgas eufoorias ja pani jooksu. See oli küll megamotiveeriv. Alguses oli muidugi väike massis trügimine. Õnneks sai siiski üsna kiirelt jooksma hakata. 15 sekundiga olime Evaga stardijoonel ja edasi tuli veel pisut haake visata, ent Pärnu maantee läks nii mõnusalt laiaks, et kõik mahtusid ära ja said rahus jooksma hakata. Hull minek oli sees. Oleks tahtnud veel rohkem takka anda, aga pulss oli nii kuradi kõrge, et ma ei julgenud. Võtsin omaarust kergemalt, kuid pulss püsis sama. Rada kulges edasi mööda Narva maanteed kuni Lauluväljakuni, seal tuli teha pööre ja mööda mere-äärt tagasi jooksma hakata. Russalka juures oli esimene joogipunkt. Erilist jänu polnudki. Järgmine lõik Russalka juurest Paksu Margarethani läks ülikiiresti. Umbes 8 km juures algas kerge tõus, mis kestis kuni Kaarli kirikuni välja. Vähe tüütu värk, eriti ei julgenud selle tõusu pärast ikka kiiremini joosta. Tõsisema lõpuspurdi sai alles Kaarli puiesteed mööda finishisse tuisates ette võtta. Kahjuks jäin oma kontrollajast välja. Oleksin tahtnud alla tunni lõpetada, kulus aga 1h 1min 40sekundit. Tegelikult olen rahul.
Lõpetanud suunati maha jahtuma pikki Harju tänavat ja Müürivahet... kusagil tuli kiibid ära anda. Ma ei saanud seda kuidagi oma tossu küljest lahti.



Finisheerunud ja "runners high" Eva, Halina ja mina

Sildid: