pühapäev, juuni 26, 2005

India film

Vaatasin just India filmi - Monsoon Wedding 2001. Täitsa armas oli. Kaootiline ja südamlik jõukas hinduperekond valmistumas pulmadeks... Kamulaga koomikat, draamat ja romantikat. Kusjuures, hindud täitsa teavad, mis on eneseiroonia. Totakas inglise aktsent ja palju naljakaid ja poolvigaseid väljendeid a la - In 10 minutes exactly and approximately! Ja veel: If he wants the work done, he must get the cash out. The one-rupee era is over.
Armsad hindu murjaninäod, kõik ei olnud Bollywoodi poolt ära valgendatud. Kangelannad suurte kaunite väljendusrikaste silmadega... Eksole, nüüd on need näod mulle armsad. Nüüd, kus seda maailma näidatakse mulle ohutust kaugusest läbi teleka kasti Lääne kastmes. Ma ei suutnud hindumaailma ja -mentaliteeti aktsepteerida tookord. Ma kartsin. Ma ei tea mida... aga ma ilmselgelt tundisn ennast ohustatuna sellest peadpööritavast mitmekesisusest, kaootilisusest ning absurdsusest ja armetuse, viletsuse ning ülevuse, pühendumuse ja idiootsuse kontrastirohkusest, mis seal valitses. Andekalt filmitud kaadrid Delhi tänavatelt ja igasugused panoraamvaated rebisid mu sisemusest välja pika nostalgiat täis ohke. Olen hämmeldunud ning ei suuda mõistusega aru saada India tohutust tõmbejõust. Kas peaksin tagasi minema...should I, would I? Sulgen silmad ja sisemuses kaigub JAH...ma järgnen su kutsele...kunagi...
Surfasin just IMDb lehel ja avastasin et samale resizhöörile - Mira Nair - kuulub ka Kama Sutra nimeline film. Ehk siis pea et ainus India film, mida ma äsja nähtu kõrval nimetada oleksin osanud.
Parim tsitaat filmist Rahuli tädi suust:
"My darling, you have to be standing up in order to be able to fall. I mean, if you keep sitting on your ass, nothing's gonna happen. Only brave warriors fall off their horses in battle. How can kneeling cowards know what a fall is? Listen sweetheart, the main thing is, you have to fight the battle."

Sildid:

laupäev, juuni 25, 2005

"Prangli imed"



Trügisime Püüton 2 kaptenisillale ja haarasime ise tüüri...

Meie limusiin

Maagaasi toru

Sildid: ,

reede, juuni 24, 2005

Saare-jaani-seiklus

Elu näitab, et ka Eestis on võimalik end turistina tunda ja lahedalt seigelda. Selleks pole üldse vaja kaugele minna. Tuleb üksnes kokku leppida, et kohtume Pirita Selveri juures ja sõidame sealt ratastel (osad autoga) Leppneeme sadamasse, kus siis istume ümber postipaadile nimega Helge (tulevik??? või hoopis Helga schneller???) ja loksume üle lainete Prangli saarele.

Sadamasse jõudsime muidugi tublisti varem kui vaja. Ent oh häda, saarele tahtjaid oli teisigi, nii et me ei mahtunudki postipaadile ära esimese hooga. Kirjutamata reegel nägi ette, et saare elanikud võetakse eelisjärjekorras peale ja nii juhtuski, et jäime koos rea teiste suvitajate-jaanitulelistega paadile järele lehvitama. Nojah, Helge kapten lubas küll kahe tunni pärast tagasi tulla, aga me olime juba nii kaua Leppneemes kükitanud ja pingil jäätist ja suitsuräime nosinud...et... Et helistasime nn "oma mehele Pranglil" ja too lubaski meid ise paadiga ära tuua. Mis siis ikka, sadamas oli ju pood - seesama, kust räimed ja jäätis pärit olid. Tõin sealt endale paar sinist plekkpurki meelelahutuseks. Kükitasime kail ning fantaseerisime, millise paadiga Endel meile järele tuleb ja kas me ikka oma rataste ja muu kolaga sinna ära mahume. Sadamas lösutasid kalapaadid nimedega Räim - 2 ja Kilu - 5. Tegu oli üsna väsinud puust meresõidukitega. Oletasime, et midagi sellist ootab ka meid ees. Natuke enne seitset ilmuski horisondile must täpike. Meiega koos kail viibinud noored linnaülbikud läksid elevusse. Me siis lahkelt tõmbasime neile vee peale ja ütlesime, et see paat tuleb vaid meile järele...Tüübid ei uskunud ja üritasid end kai äärde esiritta seada. Sadamasse siseneski Kilu 5-le üsna sarnane meresõiduk, ainult et palju paremas korras ning nimeks oli tal Püüton 2. Meie kümnepealine ja kuuerattaline seltskond mahtus Püüton-2 peale ilusti ära. Hiigla lahe oli sadamast välja merele podiseda sellise privaatlaevukesega. Ronisin paadi ninasse ja kaanisin mereõhku ja päikest endasse. Tundsin, kuidas Hiiumaa mereröövlitest esivanemate geenid minus pead tõstsid. Umbes tunnise sõidu järel ronisime elevil ja õnnelikena Kelnase sadamas laevast välja.
Sadam oli üsna tinglik, selline kaluriküla oma. Kaks lagunemisjärgus puuhoonet, millest üks oli kunagi kalasuitsetamistsehh ja teine kasutusel kui hotell. Hotelli teise korruse toas vahetasid lopsakad naised parajasti pesu. Kai ääres passis kamp noorukeid ja üks purupurjus pruunikspõlenud ja allakäinud viiking. Edasi tuli veel ööbimiskohta oma kolm kilomeetrit rattaga sõita. See polnud aga sugugi mitte nii kerge, kui pealtnäha tundub. Teed olid väga liivased ja raskesti sõidetavad, vähemasti sellel teelõigul. Saare pindala on umbes kuus km2, seega oleks seal ka vabalt jalgsi hakkama saanud.
Möödusime kohalikust baarist nimega Must Luuk ja üsna mitmest elumajast ja poest(ETKVL) ja koolist (põhikool, 14 õpilast ja 7 õpetajat). Olustik oli üsna sarnane ülemere jäävale Kaberneemele.
Ülejäänud õhtu toimus kohtumine sisemise seaga (TM Barbi Pilvre). See tähendab, et me grillisime ja sõime ja jõime ja naersime palju ja siis koperdasime pimedas randa ja tagasi ja läksime magama.

Järgmine päev oli meil programmis autoga ekskursioon saarel. Selgus, et auto all peeti silmas veoautot ja turistidele olid kohad ette nähtud auto kastis. See kõlas juba paljutõotavamalt. Punkt kell 12 00 sõitiski ette vana 1973 aastast pärit beez veoauto, roolis noor ja pruun pranglikas. Ronisima kasti ja (voila!) võtsime istet diivanitel, mis meie mugavuse nimel sinna paigutatud olid. Tase!

Algatuseks sõidutati meid maagaasi toru juurde. See asus suvalises kohas keset männimetsa. Meie giid-autojuht vehkis tikuga agregaadist väljaulatuva toru ees ning umbes 10 - 15 cm-ne leek lahvataski põlema. Maagaasi pidigi vähestes kogustes leiduma Keri ja Prangli saartel ning ka mõnes kohas Põhja-Eestis. Oletatavalt pandi gaasipuurid kunagi saarele püsti, kuid neid ei võetud kasutusele, kuna kütust tuli vähe ja ebastabiilselt. Nüüd siis levitabki keset Pranglit suvaline toru maagaasi atmosfääri. Milline loodusressursside raiskamine!
Edasi kimasime II MS ajal pihta saanud auriku "Eesti Rand" hukkunute mälestuskohta ja sealt sujuvalt ühe suhteliselt kõrge raudkonstruktsioonist torni juurde. Loomulikult pidime me kõik sinna ülesse ka ronima. Torn oli üsna multifunktsionaalne. Peale ilusa vaate tundus ta ka majakana toimivat ning mingid antenni jubinad olid tal ka küljes. Sealt otsast võis veenduda, et see saar on tõepoolest saar ning valdavalt ilusa männimetsaga kaetud. Veel avanesid vaated Aksi ja Keri naabersaartele, Muuga sadamale, paarile kalatraalerile ja ilusa ilmaga pidi isegi Helsingi näha olema.
Siis tuli väike rannatsill, väike poering ja siis Laurentiuse kabel saare lõunarannas. Tegu oli hästi armsa väikse külakirikuga, ehitatud 1848 aastal praegusel kujul - laastukatusega puuehitis kellatorniga. Kiriku ümber asuval surnuaial oli palju rootsi nimedega riste. Saarel on olnud püsiv elanikkond alates 13 sajandist ja praegu elab seal 150 inimese ringis. Traditsiooniliselt kalamehed ja meremehed...Elu oli ilmselt õige magus esimese Eesti Vabariigi ajal, kui sai salaviina Soome vedada.
Kokku kimasime mööda saart veoautoga ligi neli tundi. Kõik jäid ekskursiooniga ülimalt rahule.

Võis ette arvata, et ka seekord ei saa postipaat ühe korraga kõiki soovijaid transporditud ning otsustasime mandrile teise satsiga tagasi sõita. Terve paat oli taas meie päralt. Puhus päris tugev tuul ja seega merel lainetas mehiselt ning vett pritsis lahinal üle parda. Laeva eesosas viibijatel õnnestus päris märjaks saada. Helge õõtsus ja kõikus lainetel ning meelitas kõrist nii mõnigi kord üsna heleda kilke välja. Üldine arvamus oli, et tagasisõit oli lahedam kui Ameerika mäed. Laeva kapten aga teatas, et see lainetus pole veel midagi... Nojah, oleme linnavurled.

Sildid: ,

pühapäev, juuni 19, 2005

Märksõna: sääsed

Meenus just üks parimaid reklaame, mida ma näinud olen. Selle sisu on umbes selline.
Ürgmets. Sääsk räägib piniseva häälega: "Varem olime me andekad muusikud." Juurde näidatakse pilti mõnulevast karust, kelle kõrvade ümber on sääsed moodustanud kõrvaklapid ning need võnguvad lausa sünfooniliste helide taktis. Edasi piniseb sääsk: " Nüüdseks oleme oma mänguande kaotanud. " Järgneb pilt tüütust sääsest. Siis pilt vahetub ja näidatakse kahe aastast last, kes väikest puust mänguautot flegmaatiliselt mööda põrandat edasi-tagasi liigutab, saateks koledad kriuksatused. Pinin jätkab: "Inimesed oskavad veel mängida!" Edasi tuleb kaubanduslik teadaanne ühelt arvutimänge tootvalt firmalt...

Sääsed on tõepoolest andekad. Täna öösel arvasid nad ilmselgelt, et nad on hävituslendurid ning mina olen objekt, mis kuulub hävitamisele. Olin kaevunud võimalikult sügavale magamiskotti ja jätnud endale üksnes pisikese ava nina jaoks, kuid sellest ei piisanud. Kuulsin muudkui hävituslennukeid oma pea ümber tiirlemas ja kui ma juhtumisi läbi avause välja vaatasin, siis registreeris silm neli maandumisluba ootavat verejänulist sääske. Neelatasin enne uinumist. Minu nina ja põsed ja silmad tundusid mulle nii kaitsetud. Mingi hetk võpatasin ärkvele. Nina oli absoluutselt kinni ja kuidagi jube paistes oli olla. Ei jäänud suurt midagi muud üle, kui ka nägu sääsemürgiga kokku teha, kuigi see mulle väga-väga vastu käis. Hommikul vaatas mulle peeglist vastu üks väga paistes nägu. Silma all oli oma kolm volti üksteise otsas ja ninajuur kaks korda jämedam kui tavaliselt. Ma nüüd ei teagi, kas see oli mu organismi vastureaktsioon sääsehammustustele või sääsemürgile. Igal juhul oli päris kole olla. ma poleks nagu üldse tahtnud see hommik kellegi teise nägu näha. Kahjuks aga tiirutas mu lähikonnas 25 töökaaslast, kes ka kõik olid loodusesse kupatatud ning lageda taeva alla magama aetud. Ma nüüd tõega mõistan telgi üüratuid eeliseid. Nimelt on sääskede ligipääs sinna tunduvalt raskendatud.
Ma ei oska selle töökoha poolt korraldatud väljasõidu suhtes veel seisu- ega istekohta võtta. Parim hetk oli ehk pärast oma 15 kilomeetri maha kõmpimist Väinjärve ujuma sulpsata. Loodus on Kõrvemaal ilus, aga seda ma teadsin enne ka. Mis mulle ei meeldi, on selline suures karjas ringi liikumine, korraldajate kesine ettevalmistus, kehv toitlustus ja fekaalihuumor ning arvamine, et 15 kilomeetrit päevas kõndida on ikka julm ekstreemsus. Lisaks veel olid totakad ja vähemtotakad võistlusmängud a la Gestures, ämblikuvõrgust läbi ronimine jne
Andke andeks, aga ma täna ei jaksa tolerantne olla...mõni teine päev ehk...

Sildid: ,

neljapäev, juuni 16, 2005

Üks ütlemata mõnus tegevus


Saviga mängimas teisipäeval.

Ühe teatud konspiratsiooni raames, millest ma praegu pigem ei räägiks, kogunesime teisipäeva õhtupoolikul Viimsi kunstikoolis ning tegime kõik käed saviseks. Mulle on alati savi voolimine ja keraamika üldisemalt sümpatiseerinud. Selline mõnus rahustav loometegevus. Pea et kõigil tuli savi voolides selline õnnelik ilme näole nagu mul juuresoleval pildil. Kahjuks mu savipotist suurt kustiteost välja ei tulnud, sest mul olid küüned liiga pikad ning ma ei osanud nendega normaalselt kaussi vormida. Ega mul üldisemalt ka aimu polnud, kuidas asi õigesti käiks. Võibolla lähen sügisel ja õpin ära....vot...
Enele ja tema isale aga suuuuuuuuur aitäh :)

Sildid:

teisipäev, juuni 14, 2005


Dämn...veel üks lisaülesanne - vibulaskmine... Moment enne ujumist....

Sildid:


Skype Gamma enne starti :)

Sildid:

pühapäev, juuni 12, 2005

24 tundi hiljem - raport

Ma ei saa aru, kuidas saab olla pühapäev... Olen praktiliselt 24 tundi järjest üleval olnud. Hetk, mil päev vahetus jäi seekord küll vahele. Aga...tagasi laupäeva pärastlõunasse.
Alustasime sõitu Ilumetsa suunas natuke enne nelja. Vatrasin vahetpidamata. Mul pritsis enamvähem igast rakust adrenaliini ja muud stuffi, mis ergutab. Tegelikult olin aga üsna väsinud. Päeval magatud uni ei ole just kõige kosutavam. Eriti veel, kui sinna juurde segaseid unenägusid näidatakse.
Ilm võttis vastavalt ilmateate ähvardustele üha dramaatilisema ilme. Kusagil Põlva kandis hakkaski kallama. Oli üsna tõenäoline, et meil tuleb terve öö vihma käes möllata. Ilmselgelt polnud mina ainus, keda stardiärevus seest õõnsaks uuristas. Just, kui lükkasime rattaid stardi suunas teatas Marek: "Oi, mulle meenus, et mul jäi kodus pliit sisse." Mina olin ärevusest juba nii segi, et küsisin siiralt: "Nalja teed või?"
Vihma hakkas kohe erilise hooga kallama ja ronisime kõik ratastega kuuse alla peitu. Jälgisin, kuidas mu saldula peale kogunes hetkega veeloik ja stardipauk muudkui lähenes. Rahvas viskas vaikselt nalja ja eks tuli oma suhkrusisaldus proovile panna ning kuuse alt välja vihma kätte stardijoone taha trügida. 22 15 käis pauk, haarasime kaardid ning esimesel ristmikul kohe dilemma - kas vasakule või paremale? Ja siis kima-kima-kima! Mis siis, et tibutas, mis siis, et hämardus, mis siis, et tee oli sopane ja kitsas ja teisi rattureid oli palju. Korra jäin päris vastikult liiva kinni. Mul on ju õhemad kummid. Asfaltil olin see-eest rohkem tegija. Hea tuulevaikne ilm oli, nii et sai kergelt kiiruse sisse. Vihma enam ei sadanud, küll aga pimenes järjekindlalt. Siiski andis veel ka ilma lampideta tegutseda. Kaaslased soovitasidki mul lambi kustutada, et ma tulega teistele ei reedaks, kus kohast tee läheb.
Lahe oli mööda liikluseta autoteed pimeduses täiskäigul rattal kimada ja kimada...kuni jõudsime järgmisesse kotrollpunkti ja sealt hüppasime juba kanuusse. Mina keeldusin kaarti lugemast, kuna kartsin, et ei saa hakkama. See mõlamise värk meil eriti ei läinud. Teised meeskonnad kippusid muutkui mööda minema. Nähtavus oli praktiliselt null ja tõenäosus kogu täiega mõnele kivile või puurondile otsa sõita üsna suur. Jäin oma aeruga muudkui tiimikaaslastele ette. Siis mul soovitati lihtsalt mõlamine järele jätta ja olukorda nautida. Üsna horisondi lähedal laiutas õbluke kuusirp ning taevakaarel helendas tähti. Ilus oli olla. Natuke kole ka, sest et olime ikkagi paadiga pimedas jõel ja noh, panime kogu täiega ühe rondi alla kinni. Esinavigaator sai põhimatsu. Ukerdasime siis kuidagi vabadusse. Mina lamasin kanuu põhjas ja poisid astusid rondist üle. Siiski läks meil hästi, sest kanuuga me ümber ei käinud. Pärast üht üsna sirget ja lauget lõiku hakkasid paistma suured tuled ning sild ja tamm. See oligi kanuuetapi finish.
Selgus, et edasi tuleb orienteeruda sama kaardiga, mille olime kanuusse jätnud ning pidime seda taga otsima.
Edasi siis tuli jooks. Esimese punkti leidsime kergelt. Siis aga panime sõna otseses ja kaudses mõttes rappa ning keksisime üsna pikalt mööda soomättaid. Näha oli, et paljud olid meie eeskujule järgnenud. Pealambi tulukesi vilkus üsna mitmeid puude vahelt. Vahepeal ei teadnud kohe üldse mitte, kus me oleme. Siiski lõpuks meil vedas. Järgmise punktini sai joosta üsna rahulikult mööda metsateid. Juba paistsidki järved - brr - ujumine ootas ees. Enne veel tuli vibu lasta. Me kahjuks lasime kaks noolt mööda ja saime kaks trahviringi. Jooksime need ära, siis riided seljast ja ... Ütlesin edale karmilt, hüppa vette ja ma hüppasingi. Vesi oli õnneks soe või siis vähemasti tundus meeldivalt soe. Siputasin seal käte ja jalgadega edasi liikuda ja kohati võttis ikka hingeldama nagu astmaatiku. Käte asemel olid mul kaks makaroni, aga ma liikusin siiski edasi. Mingi aeg tundus, et ujumisvest minu keha ümber liigub minust kiiremini ja tahab mu maha jätta. Järve teine ots koos finishit märkiva lõkkega oli kaugel ees. Sumasin ja sumasin ja lõpus trügis päästepaat mulle küll üsna ligidale, aga neil ei vedanud. Sain ikka omal jõul üle ja siis lippasin sokkides mööda järve äärt ruttu tagasi. Mul oli kogu aeg suur mure olnud selle mööda järve äärt tagasi jooksmisega seoses. Kas ujuda koos jalanõudega selle pärast või tuleks paljajalu joosta. Sokid tundusid hea alternatiiv olevat. Igal juhul sain hulga kiiremini edasi kui minu paljasjalgesed võistkonnakaaslased.
Oeh. Ujumine - minu kõige suurem hirm - oli läbi. Sellega olin ennast kõvasti ületanud. Olin ekstra käinud kolmapäeval ujumas basseinis, et näha, kas ma üldse jaksan ilma kordagi jalgu maha panemata 200m ära ujuda. Hakkama sain.
Siis loopisime jälle riided selga ja jooksime rataste järele. Tee peal tuli meie konkureeriv võistkond vastu. Oi ma olin tige. Nad olid meist metsas mööda pannud. Sisimas trampisin jalgu.
Teine rattaetapp kujunes üsna pikaks. Osalt selle pärast, et see oligi pikk, osalt jälle seetõttu, et ühel meist olid põlved läbi ning ei saanud eriti kimada. See-eest sai loodust imetleda. Ma polnud kunagi varem sellesse kanti sattunud. Ilus oli. Vahepeal täitsa kartsin, et peame katkestama, aga Lauri oli nii visa hingega, et pingutas ikka edasi sõita ja sõitsimegi finishini välja. Kusjuures, ei tulnudki väga hullu kaotust teistele. Ilmselgelt, kui oleksime oma tavalises tempos ratastel kimanud, oleks tulemus palju parem tulnud.
Aga ikkagi oli lahe! Mul on kohe nii hea tuju, et ma sellise katsumusega toime tulin ja veel nii edukalt. Erilist laiba tunnet pärast finisheerumist küll ei olnud. Oleksin kangesti tahtnud oma tiimikaaslasi kallistada ja tänada...aga noh, põhjamaa värk. Äkki vaatavad mind veel imelikult hiljem ning ei julge muga enam metsa minna...
Aga suhkrut mu luudesse valatud pole. See on nüüd küll selge.
Hommikul sõime suppi ja käisime saunas ja juba kimasimegi Tallinna poole tagasi. Päris huvitav unenägu oli.

Aa...vahemaadest
Esimene rattaots ca 20 km
siis umbes 6-7 km kanuud (täpselt tõesti ei tea)
siis umbes samapalju või natuke rohkem jooksu metsas...
selle vahel ujumine 200m ja vibu
siis jälle jalgratas 30km ja karistus neile, kes lõpetasid raja alla 7 tunni - 10 km jooksu
Sellest me õnneks pääsesime.
27-me segameeskonna seas olime 20-dad. Mis pole sugugi paha. Aga ma tean, et oleme palju paremaks võimelised kui tervis korras :)

Ja ühele spordistatistikule annaksin hea meelega pasunasse. Nii ajab närvi, kui kõik mis loeb on vaid koht ja tulemus. Mis tähtsust sel on, ma ei saa aru? Oluline on ju, et protsess ise oleks nauditav.

Sildid:

laupäev, juuni 11, 2005

Suhkrutest

Täna õhtul lähen ennast Lõuna - Eesti metsadesse tapma. Ma ei tea, mispärast ma seda teen, aga ära küll ei jätaks. Kardan ja olen närvis ja pinges ja sedasi jõud vaid hajub õhku, nii et õhtul ilmselt, kui võistlus algab, tahan ainult magada. Noh, see on ka kogemus ja ettevalmistus mägede jaoks. Nii öelda suhkrutest ja iseloomu proov kuidas ma vastu pean, kui olen kaua magamata ja tuleb end füüsiliselt kõvasti pingutada.
***
Kuna tahtsin päeval kauem magada, siis uitasin üsna pikalt öösel ringi. Vahel mõtlen, et kas ma peaksin pisut mures olema oma kahtlase harrastuse pärast võimaluse korral mööda öist linna jalutada. Meeldib noh. Mööda Luise tänavat Toompea suunas kõndida oli tõeliselt mõnus. Puumajad tekitasid kuidagi Tartu tunde või sellise teise aega jääva aguli tunde. Otse ees kõrgus valgustatud Kaarli kirik koos oma kahe torni ja suure kellaga. Väga võimas. Võtan üha huvitavamaid pöördeid. Täitsa põnev on ennast jälgida. Kuigi värav on lahti, ronin mina üle tõkkepuu.
Wismari tänava äärse heki all sebis ringi siil. Selline armsalt okkaline ja helepruun.
Ei tea, kuidas ta sedasi linna ära eksinud oli. Iseenesest on ju see Toompea külje all olev park üsna mugav elukeskkond talle.
No nii, minek...

Sildid:

pühapäev, juuni 05, 2005

Diletantide Avangard vol 4

Jaan Krossil on üks pool-lasteraamat "Mardi leib". Selle sissejuhatuses soovitab ta minna hommikuhägus vanalinna jalutama ja teha väike rännak ajas tagasi keskaega.
Well, see pole enam võimalik. Täna hommikul oli vanalinn täis igasuguseid võõrkeeli kõnelevaid nägusid üle talve väljas vedelenud heina ilmetega. Võibolla mõnel ahtal kõrvaltänaval oleks see veel õnnestunud, aga vanalinn ei kuulu enam ajaloole, eriti mitte vanalinna päevade ajal.
Anyways....ma ei läinud vara hommikul linna keskaega otsima. Läksin sinna eile õhtul meesteliigasse rasket Valve Jodiku rolli täitma angeli ja co kutsel. Igati amüseeriv tegevus. Ei olnud üldse raske mineku kasuks otsustada ning kodus klassikalise muusika kuulamise ja vana-rooma klassika lugemisega snoobitsemine lõpetada.
Ei osanud eriti kahtlustada, et õhtul oli veel mitu muusikaelamust varuks. Läksime von Krahli eesmärgiga Uno Loopi kuulata. Ma ei teadnud mida arvata ja esialgu mulle seda võimalust ei antud ka. Esinema asus hoopis punt nimega Mantra Gora. Ma ausõna ei olnud neist mitte kui midagi varem kuulnud, aga nad olid noored ja paduandekad ja esitasid sellist etno-regivärsilist feminine-power rocki. Annika sõnul (kellega sattusime täitsa juhtumisi ühte lauda - jee!!!) pidavat nad kõik muusika ja sõnad ise kirjutama. Vaikselt selgus, et ürituse nimi on tegelikult Diletantide Avangard vol 4 ja esinejaid on veel teisigi. Eriti Kurva Muusika Ansambel oli ka väga andekas - natsa atonaalne, kakofooniline, teatraalne, skisofreeniline, irooniline...Sõna "avangard" kuulus selgelt neile. Öö ehk parimad üllatajad olid aga kogu aeg meie kõrvallauas istunud kaks noort kutti, kes rühmituse nime all Ui! UI! mängisid vanale saksa si-fi tummfilmile taustaks trummil ja süntekal. Ma ei oskagi miskit pidi nende stiili määratleda, aga see oli tasemel! Peale minu oli veel filmi-mati kambast alles ja meil mõlemil vajus suu muudkui üha rohkem ammuli.
Jõudsin järeldusele, et praegused 20-ne aastased on väga andekas põlvkond. Tundub, et nad kannatavad vähem maailmavalu käes ja on eneses ja oma olemises kindlamad kui mina oma eakaaslastega olin nende vanuses. Lisaks veel on nad väga lahedalt stiilselt ja isikupäraselt riides ning ei liialda joomisega. Mul on hea meel, et selline eluterve põlvkond on peale kasvamas.

Sildid:

kolmapäev, juuni 01, 2005

"Kevad, suvi, sügis, talv...ja kevad"

Vihmapiisad aknaklaasil peegeldamas tagasi tänavalaternate valgust, langemas rütmilise rabinaga ja libisedes ojadena mööda klaasi alla. Vesivärvi maailm. Tahaks näpu värvi kasta ja tõmmata pika värvilise ja vesise juti, sukelduda ning lahustuda vihmas nagu värvid vees. Olla isetu. See pole melanhoolia. Vihm justkui peseks hinge puhtaks, uueks, nooreks, süütuks. Kui ma aga rõdule lähen, siis on ta kõigest külm ja märg ja ilma maagiata...

Sellisesse meeleollu tõukas Kim ki Duki "Kevad, suvi, sügis, talv...ja kevad". Taas minimalistlik, sümbolistlik ja visuaalselt võimas. Eluring, õpiaeg, karma...isetusse jõudmine. Kergus, asiaatidele omane olemise kergus ja loomulikkus, mis tundub Läänes talumatum olevat kui Idas. Võibolla pole nende egod nii suured. Ma ei tea...
Väikese mungapoisi rumalused ei kutsunud algul eriti filmile kaasa elama. Nüüd aga mõtlen, et ega ma ise lapsena suurt parem ei olnud. Minu vaimne teejuht oli vanaema. Nüüd näen tema hingetarkust ja see toob pisarad silma. Ma tean, ma ütlesin sulle, et armastan sind ilma et oleks neid sõnu või selle tähendust veel teadnud. Olin nii viis-kuus ja just sinu pealt ära õppinud kaarte laduma. Ladusin kaarte ja soovisin, et sa elaksid hästi-hästi kaua. Kartsin vanaema kaotada. Ladumine tuli välja ja ma läksin ja raporteerisin vanaemale, et ta nüüd elab hästi pikalt... Sa ei kurjustanud minuga kunagi ega kasutanud sõnu "peab", vaid pigem suunasid mind kuni mus endas äratundmine tekkis. Muidugi sa teadsid, et ma kapist komme näppan...teadsid tõenäoliselt pea iga mu pisipattu. Õpetasid loodust vaatlema ja sedagi, et kassidel ja teistel olenditel tuleb rahulikult olla lasta. Ma ei pea neid pidevalt enda ligi hoidma ja pigistama, et oma kiindumust väljendada. Ma tunnen sind ikka veel heatahtlikult ja kõiketeadvalt naeratamas mulle pisut kavalal ilmel. Ma loodan, et kunagi on ka mul au oma käe kõrval kellelegi teerada kätte juhatada, aga selleni on veel pikk maa üksi käia... Aitäh sulle!

Sildid: