Saaremaa, mets, Põhjakonn ja muu "Mees, kes teadis ussisõnu" värk...
Alles eile õhtul veel sammusin soises metsas kusagil Saaremaa läänepoolses otsas mättalt-mättale, kerge kahtlusega, kas oleme õigel teel ja samas isegi lootusega, et ehk oleme nii eksinud, et jääme ööseks metsa. Kusjuures, see väljavaade tundus lahe. Selline mõnus tunne oli, et ajaks kihvad irevile ja nuusutaks tähelepanelikumalt õhku. Samas, kui ma nüüd oma kodus istun ja siin kirjutan, siis ma tean, et ma elasin jälle rolli sisse ja see kodus istuv mina, mõtleb metsas ööd veeta soovivast minust kui natuke napakast. Sümpaatia on vastastikune. Muidugi tüürisime me siiski enam-vähem õiges kohas metsast välja.Ma tean küll, millest tuli see soov ennast metsas koduselt tunda ja õhtusöögiks üks küps põdrakints järada. Mul oli parajasti Kivirähku "Mees, kes teadis ussisõnu" raamat pooleli. Nüüdseks siis läbi loetud.
Mulle kohe väga meeldis. Rohkem kui Rehepapp või Ivan Orav igal juhul... Ma ei tea, kas Kivirähu eesmärk oli välja öelda, et eestlased on väljasurev nähtus ja kõik mis järele jääb, on püüdlikult väljamaalasi kopeeriv orjarahvas. Kui siis pigem meeldiks mulle näha selles meeldetuletust, et eestlane on vaba ja metsik, isegi kui ta eriti sigimisvõimeline ei paista olevat. Naised ajavad taga mingeid mesiseid-kiimaseid mõmmikuid ja ihaldavad läikivaid raudmehi ja kastraate...ja orjahingega mehed võrdlevad põllul hobusepabulaid...Kas inimene on ori või mitte, on tema sisemine valik. Raamatu populaarsust arvestades ei paista see asi Eestis siiski nii hull olevat. Vastasel juhul Kvirähku ei mõistetaks ega loetaks. Ma ei kujuta ette, et üks välismaalane oleks võimeline Kivirähu huumorist aru saama. See teine sõlm, mille Kivirähk oma raamatusse kirjutas, on dilemma, kas muutuda välismõjude survel või endaks jääda. Metsa-eestlastele tähendas endaks jäämine välja suremist. Vähene üksmeel ja võimetus kokku hoida lisasid oma annuse. Samas muutusid külla kolinute väärtushinnangud niivõrd, et ka see oli omamoodi väljasuremine. Lugu ise on väga hea. Tegelaskujud joonistuvad hästi välja ja on põnevad. Leemetisse armuks või ära, tema vanaisasse ka.
Selle raamatu mõjul vaatasin endasse ka. Ma ei tea, kumb ma rohkem olen. Kas küla või mets... Metsata ei saa ja ainult metsas ka ei saa... Mõtlen, et see Põhjakonn magab minus nagu ka paljudes teistes eestlastes, keda metsa poole tõmbab. Sinna alla käib ka vajadus suvel metsas lõkkel vorste kõrvetada ja õlut juua...et mäletada ja unustada üheaegselt.
Selline naljakalt kirjutatud väga kurb raamat...
Mis ma seal Saaremaal metsas tegin? Hea küsimus. Ma oleks hoopis pidanud mere ääres olema. Oli idee linnuvaatluse ja pildistamisega tegeleda. Eesti foto korraldas sinna mingi väljasõidu. Ega mul sellest eriti aimu ei olnud, mis toimuma hakkab. Ideaalis kujutasin ennast seismas nagu Kunksmoor keset linnumerd. Tegelikkus oli muidugi teine. Kuna ilmad on viimasel ajal külmemad, mere ääres oli tõesti külm ja puhus vali tuul, siis oli väga vähe linde kohale jõudnud. Mulle jäi mulje, et põhiliselt luiged... Lisaks veel oleks pidanud neile lähemale saamiseks rakendama igasuguseid kavalaid strateegiaid ning hulga pikemat toru, kui mul fotokotis on. Muidu oli tore - ilus loodus, kadakad, liiv, päikesepaiste, männid, mets, paar põõsasse volksavat hirvetagumikku...hea seltskond
Sildid: Huvitav raamat
posted by eve @ 11:56 PM
0 comments
