Kevade alguse puhul...
Kallis Kevad,
Olen sinu ootusest stressis
Närv karupükstest krussis
Surun nina vastu klaasi
ja uurin läbi jäälillede
termomeetri näitu,
mis ikka jääb alla nullile
Päikese rada taevavõlvil on pikem
Päevadeski valgust üha rohkem,
kuid ikka kaela poob paks sall
ja igal sammul kräunub saapatalla all -
lumi
lumi ja muu jäine kristall...
Kuhu sa jääd?
Tule siis ometi ja leevenda tuult,
et ta ei tiriks enam juustest
ega näpistaks ninast
ja täida õhk sulavee lõhna,
niiske mulla maitse
ning tärkavate lumikellukeste helinaga
Palun Sind!
Sildid: Luule
Quo vado? e. mida tegi Bill minu unenäos?
Olen praegu kodus haige. Ei midagi hullu. Selline nauditav haigus on. Palaviku asemel on nõrkus, st et temperatuur ei taha üle 36,0 tõusta ja käed-jalad on külmad, kuigi mul on villased sokid jalas ja kampsun seljas ja istun tekk üle pea. Hingamisteed on natuke imelikud. Mõtted venivad aeglaselt ja väärikalt nagu üksikud valged rünkpilved sinises suvises taevas. Mina ei oska ägedalt kõrge temperatuuriga haige olla. Kuna mul palavikku pole, siis enamasti on mul ka süümekad, et äkki ma siis polegi päris haige. Aga olen, ma olen nii nõrk, et ei jaksa üldse midagi teha. Magan palju ja tänu sellele mäletan ka oma unenägusid.
Mõtisklen siin siiamaani öiste unenägude episoodide üle. Olin kuhugile põrandaalusesse tuppa kinni suletud. Minu meelest oli see mu õde, kes mu sinna tuppa kinni organiseeris ning kas enne või pärast mulle miskeid punaseid jalavarje pakkus, mille peale mina ropult vihastasin ja ütlesin talle, kuhu ta need pista võib... Aga seal maa-aluses, iseenesest üsna mugavas kambris oli minuga keegi Billi sarnane isik. Igal juhul tahtsin ma sealt ilusast punaka seinakattega ruumist välja pääseda ja leidsin pisikese luuk-ukse, punase - kuldsete kaunistustega ning selle tagant trepi, mis viis üles. Ma siis pressisin ennast üsna klaustrofoobiliste tunnetega sellest luugist läbi hirmuga, et äkki ma ei mahu ning meeleoluga, nagu oleks tegu Alice Imedemaal maailmaga, kus mõõtmed venivad vastavalt soovidele ning miski ei püsi konstantne ning kõik on natuke paigast ära. Kusagil oli teadmine, et kõige kitsam on vaid luugi juures. Nägin Billi endale järgnemas ja tundsin suurt muret, et kuidas küll tema oma laia rinna sealt uksekesest läbi pressib. Aga ta järgnes... järgnes ja siis me jõudsime välja kuhugile kõrgemale tuppa, kus oli mingi emapersoon.
Tere, härrased Freud ja Jung. Ma tean küll, mis te mulle rääkida tahate, et olin unenäos taas oma ema üsas ja pressisin end sealt välja. Ma olen neid klaustrofoobilisi käike varem ka unes teinud, ainult et, mida paganat tegi minuga koos seal üsas keegi suvaline Mr Perfect American Bill? Ma siiani kortsutan seejuures arusaamatult kulmu. Bill on see kutt, keda kohtasin Myanmari saatkonnas Bangkokis, the ilus atleetnohik. Suur mees välja kasvamas linasest särgist ja põlvpükstest ning istumas väikestele asiaatidele mõeldud plasttoolis ca 400 leheküljeline narmendav raamat ühe jala põlvel, ise pruuniks põlenud ja prillid ninal keeramas hoogsa liigutusega lehte. Ma vist siiamaani jõllitan teda, nii nagu ta seal oli. Raamat, mida see boy skaut ja chip set insener luges, oli James Clavell "Noble hause". Hiljem ta muidugi
fell from the grace, aga jäi ikka väga lahedaks inimeseks, kelle enamiku vigu võis kirjutada fakti arvele, et ta oli ameeriklane. Kuidas ta kohvriga reisis nagu miski vana maailma igand ning oma suurt kohvrit mööda kunagise Briti koloonia pärli - Rangooni - tänavat enda järel vedas. Aga ikkagi... Kui meenutada ta enesekesksust ja fakti, kui elevile ta läks mõtte juures, et tüdruk Yangonis maksab vaid 10 dollarit ning jättis pigem lõbu vahele minu kohalolu tõttu, kui arusaamast, et tegelikkuses vägistaks ta hoopis seda tüdrukut 10 dollari eest, milles too vaid 1/4 oleks endale saanud, rääkimata haigustest ja muust... Mida ta tegi minu unenäos minuga ühes üsas? Kas ta üritas olla miski ideaalmees/meesideaal, minu mehisem pool või hambasse kängu jäänud kaksikvend? Kurat seda teab... See on sama hea küsimus kui kas juhused ja unenäoulmad on juhuslikud või millegi matemaatilise tulemus? Juhus on ka vist tegelikult matemaatiline tulemus?
Kuningas on surnud. Elagu kuningas!
Kummaline kui sügavalt President Meri lahkumine Eestit puudutanud on. Ta on justkui pea et kolm korda suurem oma vaimus, eestlaste meeltes ja leinas. Nüüd, suurmees Platonile meelepärasel kombel - filosoofist riigipea. Meri oli piisavalt ekstsentrik ja lahe ja mõõdukalt teatraalne, et ereda kujuna meelde jääda kõigi isiklikes mälestustes ka põgusama kohtumise järel.
Nägin teda paar korda Tartus, ülikooli territooriumil alati naeratamas ja noogutamas või koguni kätt surumas neile, kes teda märkasid ja temaga silmsidet otsisid. Või siis sel külmal sügispäeval 1992, kui Al Gore Tallinnas käis ning meie väliseestlannast preili inglise keele õpetaja Linda Linask USA saatkonnast saadud kutsed raekoja platsil peetava kõne esiritta laiali jagas. Meri ei olnud siis kaua president olnud. Jäi natuke Al Gore'le alla esinemisega. Meri hakkas oma juttu nautima ja unustas tõlgi ära, nii et too kena naine pidi üsna pika jutu tagantjärele maha vuristama. Gore siis nägi võimalust ja kiitis tõlki, jättes Lennust natuke mühaka mulje. Ent Meri õppis kiirelt. Õppis just nendelt gore'delt ja teistelt, kuidas massidega väikse nalja abil hea kontakt luua, sõber olla, end mitte vastandada ja ümbritsevaga arvestada. See on suur trump veel nii vanas eas uusi trikke õppida. Praegune Soeng seda ei oska, ei oska oma ametit nautida ning ehitab sedasi suurt mittemõistmise müüri enda ja rahva vahele...
Nüüd siis on asi nii kaugel, et liigub juba jutt, et lennujaama võiks lennu jaamaks nimetada ehk siis Tallinna Rahvusvaheline L. Meri nimeline lennujaam... nagu Indira Ghandi International Dehlis või CDG Pariisis? Ma ei tea, kas see on nüüd just mõistlik värk...aga Lennu jaam kõlab küll armsalt, isegi kui ma sellest ametlikumast nimest suurt ei pea...
Tegelikult see
Kuningas on surnud. Elagu kuningas! päris hästi pealkirjaks ei sobi. Kuningad olid eluaegsed. Lennart Meri oli aga 2 valimisaega president, kuigi igal juhul on ta ka praegu rohkem President kui Soeng on. Sellest siis ka pealkiri. Elagu kuningas hüüti aga juba uuele kuningale, sellele, kes aujärje pärijaks oli. Seda põhjusel, et kardeti
interregnumit - aega, kui kedagi tugevat võimul pole. Presidendi valmised on jällegi aktuaalsed. Seega siis loodetavasti see Uus saab olema vana kuninga vääriline.
Sildid: Olukorrast riigis
Paella, cava, Jaume ja muu Hispaania värk
Reedel susserdasin suure vaevaga kokku hispaania keelse emaili oma espanjooli õpingukaaslastele: Hola, así pues, nosotros nos encontramos hoy en 18 00 delante de Infolaud en Kristiine Prisma para hacer paella... ¿Sí?... Jaume, meie sinisilmne hispaanlasest ...parandus ... kataloonlasest õpetaja vastas selle peale "Molt be..." mis siis on kataloonia keelest kastellaani keelde ümber panduna muy bien ja sellest ma järeldasin, et ju ma siis väga palju vigu ei teinud.
Sedasi jah, hispaania keel on tegelikult kastellaani keel ja kataloonlastel on oma keel ning oma identideet ja üldse tahaksid nad rohkem iseseisvust. Kui see Jaume teha oleks, siis õpiks me tõenäoliselt kõik hoopis kataloonia keelt. Igal juhul on tunnid alati üsna lõbusad vaatamata grammatica durale. Klassi sisenemiseks tuleb minna läbi soome keele tunni. Nagu ItaRiina tabalt kirjeldas situatsiooni - õpilane vastab tõsiselt ja pingutades õpetajale veerides kokku depressiivset soome keelset sõna - hautausmaa, ja siis kostab kõrval olevast hispaania keele tunnist vali ha-ha-ha naer ja muu möll. Sedasi siis...
Jaume andis meile viimasel ajal muudkui igasugu toitudega seotud tekste lugeda. Mina hakkasin selle peale vinguma, sest et mul oli õhtuks enamasti kõht tühi ja üldse polnud erutav igasugustest hõrgutistest lugeda. Nõnda siis olid ühed aktiivsemad espanjooli studendid viinud Jaume nii kaugele, et ta neile paellat valmistas. Üritust taheti korrata ja nii õnnestus mul ka kampa end mahutada. Selle va paella möllu tagajärjel lõhnab mu pisike kodu siiamaani kergelt kala praadimise järele.
Esiteks siis see va paella pann - see peab olema selline suuuur ja madal. Nii suur, et kõik pliidi neli auku tuli sisse lülitada ja siis pann nelja raua keskele asetada. Pann oli pärit eelmise sajandi algusest pakun. Hispaanlasest peakokk tundis end minu köögis muidugi maru koduselt ning kõik minu noad said hävitava kriitika osalisteks. Aga saime hakkama. Kahjuks oli kokkasid liiga palju. Nõnda ei saanudki ma täit ülevaadet paella tegemise saladusest. Aga ma kujutan ette, et see käis umbes nii - kuumutad pannil õli, paned juurde hakitud sibula, tomatid, paprika, küüslaugu ja mereannid nagu korimata krevetid ja pisut lõhe või muu kala ja siis vett ja riisi ja siis see muudkui valmib aegajalt segades ja levitab mõnusat lõhna. Valmimise ajal tuleb muidugi veini juua ja hispaania muusikat kuulata, muidu ei tule õige paella. Mm.....aga paella sai hea ja sinna juurde sai kuulda ka sellest, kuidas Jaume siia kõledasse kolkasse ära eksis, et Opus Dei eksisteerib päriselt ja üldse mitte ainult Da Vinci koodis... Ses mõttes oli ikka üks parimaid hispaania keele tunde. Nii mulle täitsa meeldib. Õhtu lõpuks oli öö käes ja kõik osalised üsna veendunud Hispaaniasse minekus.
Hm, ma ei mäleta jälle, mis homseks teha oli... mingid jubedad grammatika harjutused nagunii...
Sildid: Seltskond
