kosmogoonia

Quo vado? e. mida tegi Bill minu unenäos?

Olen praegu kodus haige. Ei midagi hullu. Selline nauditav haigus on. Palaviku asemel on nõrkus, st et temperatuur ei taha üle 36,0 tõusta ja käed-jalad on külmad, kuigi mul on villased sokid jalas ja kampsun seljas ja istun tekk üle pea. Hingamisteed on natuke imelikud. Mõtted venivad aeglaselt ja väärikalt nagu üksikud valged rünkpilved sinises suvises taevas. Mina ei oska ägedalt kõrge temperatuuriga haige olla. Kuna mul palavikku pole, siis enamasti on mul ka süümekad, et äkki ma siis polegi päris haige. Aga olen, ma olen nii nõrk, et ei jaksa üldse midagi teha. Magan palju ja tänu sellele mäletan ka oma unenägusid.

Mõtisklen siin siiamaani öiste unenägude episoodide üle. Olin kuhugile põrandaalusesse tuppa kinni suletud. Minu meelest oli see mu õde, kes mu sinna tuppa kinni organiseeris ning kas enne või pärast mulle miskeid punaseid jalavarje pakkus, mille peale mina ropult vihastasin ja ütlesin talle, kuhu ta need pista võib... Aga seal maa-aluses, iseenesest üsna mugavas kambris oli minuga keegi Billi sarnane isik. Igal juhul tahtsin ma sealt ilusast punaka seinakattega ruumist välja pääseda ja leidsin pisikese luuk-ukse, punase - kuldsete kaunistustega ning selle tagant trepi, mis viis üles. Ma siis pressisin ennast üsna klaustrofoobiliste tunnetega sellest luugist läbi hirmuga, et äkki ma ei mahu ning meeleoluga, nagu oleks tegu Alice Imedemaal maailmaga, kus mõõtmed venivad vastavalt soovidele ning miski ei püsi konstantne ning kõik on natuke paigast ära. Kusagil oli teadmine, et kõige kitsam on vaid luugi juures. Nägin Billi endale järgnemas ja tundsin suurt muret, et kuidas küll tema oma laia rinna sealt uksekesest läbi pressib. Aga ta järgnes... järgnes ja siis me jõudsime välja kuhugile kõrgemale tuppa, kus oli mingi emapersoon.
Tere, härrased Freud ja Jung. Ma tean küll, mis te mulle rääkida tahate, et olin unenäos taas oma ema üsas ja pressisin end sealt välja. Ma olen neid klaustrofoobilisi käike varem ka unes teinud, ainult et, mida paganat tegi minuga koos seal üsas keegi suvaline Mr Perfect American Bill? Ma siiani kortsutan seejuures arusaamatult kulmu. Bill on see kutt, keda kohtasin Myanmari saatkonnas Bangkokis, the ilus atleetnohik. Suur mees välja kasvamas linasest särgist ja põlvpükstest ning istumas väikestele asiaatidele mõeldud plasttoolis ca 400 leheküljeline narmendav raamat ühe jala põlvel, ise pruuniks põlenud ja prillid ninal keeramas hoogsa liigutusega lehte. Ma vist siiamaani jõllitan teda, nii nagu ta seal oli. Raamat, mida see boy skaut ja chip set insener luges, oli James Clavell "Noble hause". Hiljem ta muidugi fell from the grace, aga jäi ikka väga lahedaks inimeseks, kelle enamiku vigu võis kirjutada fakti arvele, et ta oli ameeriklane. Kuidas ta kohvriga reisis nagu miski vana maailma igand ning oma suurt kohvrit mööda kunagise Briti koloonia pärli - Rangooni - tänavat enda järel vedas. Aga ikkagi... Kui meenutada ta enesekesksust ja fakti, kui elevile ta läks mõtte juures, et tüdruk Yangonis maksab vaid 10 dollarit ning jättis pigem lõbu vahele minu kohalolu tõttu, kui arusaamast, et tegelikkuses vägistaks ta hoopis seda tüdrukut 10 dollari eest, milles too vaid 1/4 oleks endale saanud, rääkimata haigustest ja muust... Mida ta tegi minu unenäos minuga ühes üsas? Kas ta üritas olla miski ideaalmees/meesideaal, minu mehisem pool või hambasse kängu jäänud kaksikvend? Kurat seda teab... See on sama hea küsimus kui kas juhused ja unenäoulmad on juhuslikud või millegi matemaatilise tulemus? Juhus on ka vist tegelikult matemaatiline tulemus?

posted by eve @ 6:24 PM