kosmogoonia

Amazing race Itaalia moodi

Olen peadpidi lennuki illuminaatoris ja vahin lummunult minust allpool siravat kuusirpi. Loomulikult on see vaid optiline pettepilt. Ent sellegipoolest, olen kõrgemal kui kuu! Järgmine kord kui pea aknasse topin, on kuu jälle samas kohas, kuigi minu mäletamist mööda kadus ta lennuki tiiva taha peitu. Kõhtu poeb kõhklus, et lennuk teeb ühe koha peal tiire ja ei taha miskil põhjusel maanduda. Lõpuks siis tuligi, et this is your capten speaking...Pisa kohal on ootamatu udu ning seetõttu maandume hoopis Genovas. Nii see Itaalia siis algaski. Lennuk maandus üle pimeda vetevälja ja üle selles hiilgava laeva Genovasse. Taamal andsid tulukesed aimu mägede olemasolust. Kräunusime koos Evelyniga, et pime on ning et meil ei õnnestu näha, milline see Genova on. Hämaras tundus teine õige kaunis. Siis kimasime juba bussiga Livornosse suunduval kiirteel, mis enamasti kulges läbi mägede. Ses mõttes et oma tubli tunni läbisime vaid tunneleid ja tunneleid. Eksole, see on siis tööstuslik Põhi, mitte põllumajanduslik Lõuna... Saabunud sihtkohta algas taksojaht, mis meenutas Evelynile amazing race'i. Mina trügisin meid kahele totule inglasele taksosse seltsiks ning peagi prõmmisimegi oma hotelli uksel, mis hilise tunni tõttu oli suletud. Kisa peale ajas onu püksid jalga ja tuli avas ukse. Noris, miks me nii hilja tuleme, aga lasi sisse ja andis toa võtme võttes meilt passid pandiks. Evelyn oli sest üsna häiritud ja kujutas tõenäoliselt ette, kuidas piraadinaeratusega hotellipidaja ta hommikul turul maha kupeldab. Muidugi mõista nii ei läinud. Hommikul saime raha vastu oma passid tagasi ja algaski orienteerumine mööda võõrast linna. Alguses oli nagu ikka. Mina ja kaart ei armastanud teineteist. Aga õnneks on mul hea nina ka kaardita. Nii et marssisime otsejoones õigesse kohta - Pisa torni juurde. Teel pakkus mulle haiglast rõõmu pilt valgest mehikesest sinisel taustal kirjaga 'area pedonale'. Mamma mia! Pisa torn vajus viltu juba ehitamise ajal. Näha on, et arhitekt üritas siis olukorraga kohaneda ja ehitas torni ka kuidagi viltuselt. Hiljuti aga õõnestasid arheoloogid maad torni mittevajuva külje alt ja sedasi tasakaalustasid olukorda. Viltu oli ta sellegipoolest. Üles ronides on selline naljakas purjus tunne. Midagi nagu ei klapi või nii. Pilt viltu.
Edasi sõitsime rongiga ta-da-dat-ta elektriron-gi-ga Firenzesse tehes väikese vahemaandumise Luccas. Lucca on väike armas väikelinn Apeniini-Alpide jalamil, mida ümbritsev renessanssiaegne müür on täielikult säilinud.

Sildid: Reisijutt

posted by eve @ 10:26 PM