kosmogoonia

Egiptuse pohmell

Jah, mul on täna pohmell. Maailm on hall ja pime ning jäine ja libe. Pole non stop päikest ega komplimente hüüdvaid Araabia mehi, kes pakuvad suurepärast võimalust nõrkemiseni pipardada. Minu vahepeal pead tõstnud naiselik enesehinnang kärbub jälle pisikeseks kompleksiks kokku. Keegi ei pane mind enam tähele ega vaata kirest pöördeis silmadega. Hapnikuballooni ja minu pea kokkupõrkest tekkinud muhk annab ka end tunda. Fantaseerin, et äkki on tegu fataalse muhuga. Ah quatsch....Niisiis...saabusin parajasti Aafrikast, sealt maalt, kust kunagi saadeti kure pildiga puukaste, mis olid pilgeni apelsine täis.
Ze Egipt - eestlaste populaarseim reisisiht.
Kunagi varem pole juhtunud, et ma ei saa enne lennule minekut und. Seekord kohe kuidagi ei õnnestunud. Muudkui keerasin külge ja kujutasin ette, kuidas ma heroiliselt lennukatastroofist eluga pääsen. Sedasi töötleb alateadvus välist infot ja sunnib neerupealseid adrenaliini tootma ning keha ohuolukorraks valmis olema. Kõik see on nii väsitav. Kõik see on üks marketing...Pole vist asja, mida marketingi süüks ajada ei annaks. See Egypt Airi lennuk oli vanemat sorti McDonnel Douglas. Minu meelest poleks temaga kena olnud üle 2 tunniseid lende teha. Hurghadast lahutas aga Tallinna viis tundi. Kohale jõudes ootas ees meri ja künklikult kivistunud liiv ja majad ja muud ei midagi. Ehk siis Punane Meri ja Araabia kõrb loojuva päikese kumas. Soe punase varjundiga õhk muutis kogu ümbruse unenäoliseks. Oli 24-s detsember - jõululaupäev. Hotell oli jõulumeeleolu loomise nimel kõvasti pingutanud. Tulemus oli pisut naljakas. Nii juhtub, kui sisu ära võtta ja vaid kest jätta. Ega kohalikud jõuludest suurt midagi ei tea ega pea.
Siis ma pidasin veel plaani, et äkki õnnestub Petras ära käia, Jordaanias. Teate selles Indiana Jones ja Viimane ristiretk nähtud templis kaljude vahel. Tuiskasin reisibüroodesse ja kimasin kohaliku liiklusvahendiga ja tundsin ennast õige laia lehena ja üliõnnelikuna. Kergitasin üllatunult kulme iga kord kui tänaval töllerdavad Araabia kaupmehed igasugu lööklauseid nagu tõ maja karaleva ja I need you, õhku paiskasid. Tõsiselt valus hakkas aga, kui mu hotelli toas selline tsaariaegne telefon helises ja torust öeldi, et - this is Aladdin from the reception, would you like to have a drink with me in the evening... !!!! Hellõu!!! Istusin voodile, hingasin sügavalt sisse ja tundsin head meelt, et olin endale homseks Kairo ekskurssiooni organiseerinud.

Sildid: Reisijutt

posted by eve @ 12:24 AM