esmaspäev, jaanuar 02, 2006

Anita Nair "Daamide kupee"

Jah, ma suutsin üle pika aja ühe raamatu sedasi läbi lugeda, et ei pannud enne käest kui otsa sai. See on väärt märgi maha panemist, st sellest kirjutamist. Tegelikult pole ma päris kindel, kas Anita Nair'i Daamide kupee nüüd just nii väga hea raamat on...Igal juhul piisavalt köitev, et you can't stop till you reach the top... Aga tipus, st lõpus polnudki nii huvitav, kui tee peal. Nair on oma raamatu üles ehitanud küsimusele, kas üks naine võib olla ise tervik või on tal vaja eksisteerimiseks perekonda ja meest taustaks. Võimalik et ehk pisut tobe küsimus Lääne kultuuriruumis, küll aga väga aktuaalne nii Araabias kui ka Indias, kus siis tegevus toimub. Nair koondab ühte kupeesse - naiste kupeesse (vana maailma igand) hunniku naisolevusi ning visandab väga osavalt nende erinevad elud ning teed ja püüdlused iseenda leidmiseni, oma identiteedini. Raamatu peategelasel, kes on 45-ne vallaline ja töötav naine, on jäänud oma elu elamata. Ta on olnud tütar, õde, tädi, pere ülalpidaja...alati olemas kellegi teise jaoks, identifitseeritud kellegi teise kaudu. Nüüd on ta teel iseennast leidma. Lõpuks.
Ehk joonistub see probleem tervavamalt välja, kui toon näite Araabia nomaadide maailmast, kus abiellunud naist hakatakse kutsuma edaspidi tema esmasündinu lapse nime järgi, nt Aladdini ema... Jah, keegi ei kutsu Fatimat enam Fatimaks, ta on pärast lapse sündi kõigile Aladdini ema. (!)
Ehk eks naised ise ka kipuvad ennast identifitseerima kellegi teise kaudu - emana, tütrena, armukesena, abikaasana. Olen ise kaks korda oma identiteedi kaotamise ämbris kolistanud ning nõnda ka paljud minu sõbrannad. See tuleb iseenesest, lakkad lihtsalt olemast iseenda jaoks ja teed kõike armastatule esmalt mõeldes, tema huvidest lähtudes ja talle meeldida püüdes. Õilis, aga enamasti lõpeb see sellega, et ollakse nii endale kui teistele igav.
Ka Nair rõhutab, kuivõrd oluline on esmajoones iseendale meeldida. Kui sa vaatad peeglisse, peab see, kes sealt vastu vaatab sinu enda õnnelikuks tegema.
Raamat lõpeb hindumaailma mõistes skandaalselt, Akka võrgutab lihtsalt seksi eesmärgil ühe noore kuti ja laseb siis linnast jalga üles otsima oma kunagist suurt armastust. Ma pole siiani päris aru saanud, mida Nair sellega öelda tahtis...võibolla ehk, et Akka astus varjust välja, sekundaarsest primaarseks, passiivsest aktiivseks...võttis endale täie õiguse elada ehmumata enam ühiskonna poolt seatud piiridest ehk siis leidis endas jõuallika. Päris oma olemuse lätte.

Sildid: