neljapäev, detsember 15, 2005

Kreeka müüdid, Philemon ja Baukis

Mäletan lugu Philemonist ja Baukisest algklassi kirjanduse lugemikust. Vähemasti minu meelest oli see teise klassi oma, aga võibolla ka kolmada või neljanda...selline piklik ja punaste kaantega. Miskipärast jäi müüt meelde. Lühidalt ümberjutustatuna otsustas Zeus minna maa peale kaema, kuidas inimesed elavad. Jõudnud õhtul välja ühte üsna rikkasse külla, soovis ta seal endale öömaja leida. Keegi aga ei tahtnud teda endale varju alla võtta. Välja arvatud üks vanapaarike, kes elas küla servas viledas hurtsikus. Vanakesed Philemon ja Paukis otsisid välja oma uhkemaid nõud ja parimad palad ja vabandasid, et nad vaid vaesed on ja ei saa paremini võõrustada. Mingi hetk Zeus paljastas ennast ja hävitanud upsaka küla, lubas ta täita vanakeste soovi. Philemon ja Baukis ütlesid ühest suust, et ei soovi teineteise surma näha ning sooviksid ühel ajal siit ilmast lahkuda. Kui aeg kätte jõudis, muutusid mõlemad kõrvuti kasvavateks puudeks, mille lehed tuule käes hellalt kokku puutusid ning mille juured mullas põimusid.

Ei teagi, kas see on pigem moraalijutt, kuidas kõiki teelisi ja külalisi peaks kenasti kohtlema või hoopis armastuslugu paarist, kes olid lahked vaatamata vaesusele ning kelle vahel oli harmoonia ning kes mõistsid teineteist sõnatult ning kelle armastus oli aastate jooksul üksnes kasvanud. Igal juhul on see liigutav lugu. Külalislahkus on Kreekas ja sealt edasi Väike-Aasias ja Araabia riikides enesestmõistetav. Vähemasti on nende lahkust kiitnud paljud rändurid, kes sealt läbi on läinud. Tundub, et selle juured peituvad nendelt aladelt pärit müütidest.

Sildid: