kosmogoonia

Esimese lume aeg

Täna on kuidagi selline meeleolu, et sõidaks hea meelega viimase rongiga mõnes tundmatus suurlinnas. Vaataks aknast tulede peegeldustest hägustatud linnatänavaid ning oleks hetkeks ise iga möödalibisev objekt. Vaatleks salaja suletud laugude vahelt teisi viimase rongiga sõitjaid, millist elu nad elavad ja miliseid mõtteid nad mõtlevad. Liikumine ja nostalgia...lõppeva päeva hõõguv kuma... Tegelikult on taevas täna tume ja tähed vilguvad justkui kaugemalt kui tavaliselt. Külm on. Käes on esimese lume aeg. Norra tõlk tuli mulle just rääkima, et ka neil on külmaks läinud. Nüüd vaatame koos lumehelveste pilte. Nendega on nii, et neid ei saa omada, saab vaid vaadata ja minna lasta... Tunda rõõmu ilust enesest, mitte selle omamisest. Kui armetu võib olla selle inimese maailm, kellele see kõik märkamatuks jääb. Mõnikord olen ma ise ka selline pime.

Viimastel päevadel on mul huvitav sundkäitumine välja löönud. Ma ostan lillepotte või taimi. Ma täna mõtlesin selle üle, et miks see nii on. Ma pole seni kunagi erilist huvi toataimede vastu tundnud ja olen väitnud, et ma ei saa neid endale lubada oma kaootilise eluviisi tõttu. Ma nüüd mõtlesin välja, et mul on alateadlikult tohutu vajadus kasvada mingi uue olukorra tasemele. Vajadus areneda ja kasvatada ning hoolt kanda. Toataimed sobivad protsessi indikaatoriks väga hästi.

posted by eve @ 11:08 PM