kosmogoonia

Naiselikud kohad

Täna sain 2 huvitavat kogemust juurde, mõlemad naistemaailma poole pealt.

Esiteks käisin esimest korda elus ultrahelis. Ei, ma pole gradus gravis. Gradus gravis tähendab ladina keeles raske järk ja arstid kirjutavad sellise diagnoosi, kui patsient on rase. Minu meelest lähevad ultrahelisse enamasti rasedad naised. Ma aga üritan ikka arstidele selgeks teha, et mul pole polkofniku lese sündroomi ja ma tõepoolest kannatan mingi arusaamatu kõhuhäda käes.
Niisiis jooksin kontsasaabastega mööda Kentmanni tänavat, et ikka õigeks ajaks kabineti ukse taha jõuda. Jäin 2 minutit hiljaks. Ukse taga ootasin aga järgnevad 20 minutit oma korda.
Kabinetti eriti sisse piiluda ei õnnestunud, sest ukseava oli kardinaga kaetud. Selline tunne oli, nagu selle kardina taga oleks mingi haaremi tsoon. Erinevate tegumoodidega valgetes kitlites naised jalutasid sellest sisse ja välja. Lõpuks siis lasti mind sellesse salapärasesse tuppa. Esiteks oli seal arusaamatult hämar. Pidin oma kõhu paljaks võtma ja leebe ja uskliku olemusega nohik-beib pani mulle miski külma toru kõhu peale ja palus mul küll sisse- ja välja hingata ja kõhtu punni ajada. naljakas, minu jaoks oli see selline pool arusaamatu salapärane üritus. Selle naise jaoks oli see tema igapäevane töö - ühe käega mööda inimeste kõhtusid sõuda ja teise käe näppudega midagi arvuti ekraanil klõbistada. Oleksin ka nii väga tahtnud näha, mis moodi mu kõhu sees välja näeb, aga seda mulle ei näidatud. Ma ei saanud üldse teada, mis mul seal kõhus toimub. Vaatasin seda töötavat arsti, kes kogu tegevuse juures tundus veel nätsu või rosinaid närivat ja hetkeks kujutasin ette, et äkki on tal kusagil muu kraami all ka msn avatud...
Kokkuvõttes oli see energia tasandil üks väga naiselik koht.

Edasi siis läksin õhtupoole esimest korda elus Eestis maniküüri. Ma olin küll Birmas korra lasknud oma küünealuseid puhastada, sest et ma ise ei tulnud enam nendega toime, aga päris korralik maniküür oli mul kogemata. Mõtlesin, et oleks ülim aeg näha, kuidas profid asja teevad. Küünebaar on ka väga naiseliku energiaga laetud koht. Palju keni heledapäiseid noori neide sebib seal ringi. Mängib muusika ja telekast tuleb lõuna ameerika seep. Tüdruk, kes minu küüsi viilib, palub meie kõrval redutaval kolleegil volüümi pisut juurde keerata, et ta saaks vähemalt kuuldemängu osaliseks. Teleka ekraanil räägib parajasti hullunud pilguga naine, kuidas keegi mees vaid talle kuulub. Üritan mõistatada, kas tüdruk, kes parajasti nahka mu küünte pealt tagasi lükkab armastab oma tööd või pigem jälestab seda? Tundub, et ta ei taha eriti tegeleda järgmise kliendiga. Tundub, et seal käib palju "nõudlikke" naisterahvaid, keda teenindav personal pisut pelgab ja siis nende ees pugeda üritab. Tundub, et geel ja kangasküünte omanikud on need, kelle arvelt antud institutsioon ennast tegelikult elatab. Tundus veel, et tüdrukud, kes seal tööl on, ei ole just eriti kogenud tegijad. Ilmselt käib neid seal palju läbi.
Mõtlen, kuidas mina sellesse pilti sobin. Kas ma olen erand või tavanähtus? Põhimõtteliselt teen ma ise endale umbes sama head maniküüri (kui viitsin)va siis ehk kätemassaazh. Mõnus on, kui keegi sinuga tund aega tegeleb. Aga sellega ka asi piirdub. Isiklikult ei saa ma nendest võltsküüntega tsikkidest eriti aru. Minu meelest lisavad kunstküüned vaid tilga ebaoriginaalsust ja tehislikkust ning plastmasstoodangut ja võtavad vähemaks sooja elusat naiselikkust ning muudavad abituks ja samas annavad justkui õiguse nõuda, et teised peavad sind aitama...sest muidu murdub ju küüs ära ja siis on küll maailma lõpp...

posted by eve @ 12:57 AM