kosmogoonia

Blandine ja Julien

Julien rääkis, et tema vanaisa oli shokolaadimeister. Läksin sellest päris pöördesse. Ei ole olemas lahedamat ametit, mida üks vanaisa pidada võiks. Kujuta vaid ette, selline mõnus hallvunts kõhukese ja valge põlle ning mustade pükstega lõbus papi, kes pilgutab silma ja lubab oma lapselapsel poes kõike valida, mis tal silmisse sära toob. Ja milline sharmantne mees see armas shokolaadimeistri lapselaps nüüd on.
Julien ja Blandine on oma pulmareisil, mis on kestnud juba kolmteist kuud ning loodetavasti läheb neil õnneks üllatada oma vanemaid koju naasemisega täpselt 24 detsembri õhtul ning lõpetada sedasi oma imeline rännak maad mööda Euroopast Aafrikasse, sealt Araabiasse, edasi Aasiasse ja tagasi üle Siberi ja Venemaa Burgundiasse, kust nad pärit on ning oma reisi alustasid.
Igal juhul on see lahedaim pulmareis millest ma eales kuulnud olen. Muidugi on Blandine ja Julien ise ka ühed lahedamad tüübid keda mul on au kohata olnud. Nende kiindumus teineteisesse ning neist kiirgav armastus ja soojus ja arukus ja julgus kaunistavad maailma. Julien oli kuidagi aristokraatlik oma olemuselt, vaba ja julge, silmad säramas...jutustas, kuidas nad kuidagi ei saanud üle Punase mere Djiboutist Jeemenisse, kuna äsja oli igasugune reisijate vedu liiga suure õnnetuste arvu tõttu ära keelatud. Julien siis käis pea terve nädala sadamas fantaasiarikkaid jutte rääkimas, kuidas neil on hädasti vaja üle mere saada, kuidas Blandine isa oli lennuõnnetuses hukkunud ning Blandine ei julge enam lennata ja peavad tingimata laevaga saama Jeemenisse. Iga päev jõudis Julien kõrgema ülemuse jutule, kuni neile lõpuks anti luba laevaga üle minna. Niisiis tuli neil nüüd leida laev ja selle nad ka lõpuks leidsid. Laev oli oma 20 m pikk ja sinna paigutati peale üle 100 lehma kahes kihis, nii et Blandine ja Julien ei saanud eriti aru, kuhu nemad veel peaks mahtuma. Sõit oli kestnud 15 tundi ja osutus vastu ootusi meeldivaks. meremehed olid küll välja näinud hirmuäratavad nagu tõelised piraadid ent tegelikult väga hoolitsevad, püüdsid merest kala ja siis tegid neile lõunasöögi sellest laeva tekil. Lõpuks nad siis jõudsidki Jeemenisse. Jeemen on jällegi üks salapärane ja väga "ohtlikuks" peetud islamimaa. Esialgu ei saanud ei Blandine ega Julien hästi aru, kas nad ikka saavad riiki või mitte. Islami ürpides piraadinägudega mehed kalasnikovid õlal, vahtisid neid huvi varjamata ning vedasid oma ülemusele ka näha, kes siis kõige tipuks nägi Julieni kitarri ja palus tal endale midagi mängida. Julien siis plõnnisidki ja ülemus tüdines ja lasi neil minna. Kokkuvõttes oli Jeemen üks nende reisi kõrghetki.
Üldiselt olidki Aafria ja Islamimaad reisi raskeim osa. Ühelt poolt reisimise keerukuse tõttu, teiselt poolt tekitasid sealsed erinevused nii palju küsimusi, et Blandine ja Julien lamasid öid voodis ärkvel ja üritasid mõista ja välja mõtelda, mis toimub.
Sama seis oli ka Indiaga. Blandine ja Julien töötasid mõnda aega Tamil Nadu piirkonnas vabatahtlikena ja rääkisid täitsa uskumatu loo sealsetest meejahtijatest. Selle mee mesilased on umbes väikse sõrme suurused ning teevad oma hiigelpesad kaljueenditesse. Umbes kümnest sutsakast piisab, et surma saada mesilaste nõelamise tagajärjel. Mee korjamine on suur rituaal. Esmalt läheb meekorjaja koos kaaskonnaga lähedasse metsa puhastuma. Korjaja viib läbi mingid erilised rituaalid, mis teda siis kukkumise eest ja nõelamise vastu kaitsma peaksid. Teised punuvad seni puuväenditest üle 100 m pikkuse köie, millega siis meejahimees laskub oma 100 meetrit vastav korv ja toigas käes. Jõudnud mesilaspesaga ühele kõrgusele, rebib ta toikaga mesilaspesa katki ja kogub välja valguva mee korvi ning ronib siis üles tagasi, mesilased ümber tiirutamas... Ja nad ei saa selle mee eest üldse palju raha...ega taha aru saada, et nad ei pea seda oma esivanemate eeskujul tegema. See on nende jaoks ikka viis, kuidas ennast identifitseerida selles maailmas - meejahtijatena. Mesi pidi olema mõru ja ravima paljusid haigusi. Vabatahtlike töö seisneski selles, et nad õpetasid kuidas sellise kalli hinnaga hangitud mett puhastada, et selle eest paremat hinda küsida ja neil nende arusaamatute elust arusaamistega tänapäeva maailmas paremini toime tulla. http://www.beesfordevelopment.org/info/info/exploiting/honey-hunters-of-the-nilg.shtml

Ja kuidas mina nende teele sattusin? Couchsurfing ov koors. Ma jäin koju tulekuga nats hiljaks ja nemad juba ootasid mu ukse ees oma suurte seljakottidega. Ilmad ei ole enam teab mis mõnusad, et uste taga oodata. Ma siiralt loodan, et nad ei ütelnud lihtsalt viisakusest, et nad vaid 2 minutit ootasid, aga pagan neid prantslasi ja nende kombeid teab. Ausõna, kui mul oleks vaja üht aristokraatset pranstuse paari ette kujutada, siis need oleksid Blandine ja Julien. Nad tuleks vaid selleks sobivalt riidesse panna. Blandine on tõeliselt ilus prantslanna, heledama peaga, pikemat kasvu, graatsiline, haritud ja sellise vanaaegsetelt maalidelt kuidagi tuttava näoga.
Esialgu ei osanudki eriti midagi muud teha kui rääkida, aga umbes kesköösel vedasin nad ikkagi Toompeale jalutama. Toompea on talveöös väga muinasjutuline. Nii me siis jalutasimegi seal talvemuinasjutus. Järgmise päeva õhtuks mõtlesin välja toitlustusprogrammi Eestile tüüpiliste toitude - kiluvõileibade, verivorstide, kapsa ja kama näol. Julien innustas Blandine'i õunakooki tegema. See läks läbi ka. Julien ise oli ka küpsetamise hoos ja tegi üllatusliku heeringapiruka, mis maitses väga huvitavalt. Mingi hetk müttasime kõik õnnelikult minu kööginurgakeses naerunägudega ja mässasime süüa teha. Blandine ja Julien ei olnud teab mis ajast köögile ligi pääsenud ja nautisid seda täiega. See õunakook kusjuures tuli välja super. Julien rääkis muidugi superloo sinna juurde ka veel. Koogi nimi on Tarte Tatin ja Tatin oli ühe madami perekonnanimi, kes siis küpsetas uhke õunakoogi, ent see kukkus tal teel taldriku pealt maha. Tõelise daamina tõstis ta selle tagurpidi vaagnale tagasi ja kõik sõid ja kiitsid ning edaspidi tuligi tal seda kooki tagurpidi serveerida kuni ta seda ka tagurpidi küpsetama hakkas. Pisut teine versioon on saadaval koos rohkema infoga tarte tatini ametlikult lehelt: http://www.tarte-tatin.com/

Blandine ja Julien kaunistavad oma olemasoluga maailma ning muudavad neist kiirgava armastusega selle elamiseks ilusamaks planeediks. Nii nagu nad on - väga kena mees ja ilus naine ja mitte ainult väljast vaid ka läbi ja lõhki seest - julged, avatud, siirad, loomingulised, spontaansed ja haritud, ma olen nii tänulik, et mu tee nende omaga ristus, et mul oli au neid pisut tundma õppida. Ehk viib hea saatus meid veel kokku ;)

Sildid: Sofasurfamine

posted by eve @ 10:10 PM