teisipäev, jaanuar 03, 2006

Punase mere põhjas

Reede hommikul oli väljasõit merele; paadisadamast. Olin endale väikese eneseületamise võimaluse välja valinud sukeldumise näol. Pabistasin. Ma kartsin kohutavalt vettehüpet kogu selle akvalangisti varustusega. Niisiis otsustasin end vaikselt vette libistada...aga ma ei arvestanud sellega, et see va raske hapnikuballoon võib mulle vastu pead kolksatada. Langesin vette ilge obaduse saatel. Vaatasin siis ehmunult oma instruktorile otsa ja tundus siiski, et kõik on korras, pilt on ees ja valu läks üle. Kaks pluss kaks oli endiselt viis ning ma mäletasin isegi oma nime. Ukerdasime köie juurde ja Liina lasi mu vestist pisut õhku välja. Hakkasime põhja suunas liikuma. Mina hoidsin kramplikult ühe käega hingamisotsikust kinni ja surusin seda suule ning teise käega klammerdusin laeva küljest alla riputatud nööri külge. Nööride suhtes on mul tänu mägironimisele teatud laadi usaldus tekkinud. Aegajalt tuli neelatada, et rõhk kõrvades tasakaalustuks. Siis viipas Liina ning me lasime köiest lahti ja liikusime lähedal oleva rihvi suunas. Liina ujus minu kohal, nii et ma ei näinud teda ja tõmblesin aegajalt, et ikka kindel olla, kas ta olemas on. Pikapeale rahunesin ja põnev ümbrus köitis kogu minu tähelepanu. Väikeste kalade suured parved, suuremad ja värvilised kalad. Põnev korallmaastik täis erinevad meretaimi ja elukaid tiirutamas selle ümber. Loodusega ühte sulanduv meduus...ja oligi aeg jälle pinnale tõusta. Üsna äraseletatu olemine oli. Hiljem, kui paat oli ühes teises kohas ankrusse võtnud, küsis laeval olnud araablasest sukeldumisinstruktor luba minu ja ühe teise tüdrukuga snorgeldama minna. Mina arvasin, et tuleb lihtsalt meiega ühel ajal vette, et mis sest siis ikka. Aga ei, ta haaras meil käest kinni ja pani ühe kaugema rihvi poole ajama kahte tsikki enda kõrval järel vedades. Ma poleks eales üksi julgenud nii kaugele snorgeldama minna või nii julgelt üle rihvi ujuda kui tolle araabia täkuga koos. Ses mõttes olen talle hästi tänulik, mis siis, et ta mingi aeg hoopis ümber kinni võttis ja sedasi siis üks tsikk mõlemal pool kaendlas mööda Punast merd snorgeldada ringi tuiskas. Nojah, karta on, et tal oli päev kirjas. Mina olin igal juhul juba üsna väsinud ning võimaluse avanedes tüürisin laeva poole tagasi. Hmm...

Sildid: