Luxor
Luxorisse sõit viis taas üle kõrbe kuumaastike kuni jõudis Niiluse orgu. On kummaline näha, kuidas vesi on tõesti kõige elu allikas. Enam-vähem meetri pealt muutub loodus kõrbest lopsakas seal, kuhu ulatuvad Niiluse jõest tulevad veekanalid. Palmid ja suhkruroog ja banaanid jne. Et üks jõgi võib nii palju elu anda! Milline ime see jõgi pidi kunagi ikka olema keset kõrbe. Esmalt käisime Niiluse idakaldal olevas Karnaki templis. See ehitis jättis igal juhul sügava mulje ja kujutas endast pigem mingit sorti vaaraode jõudemonstratsiooni. Ja siis teispoolsusesse, paadiga üle jõe läänekaldale. Sinna, kus asuvad hauakambrid. Mul oli pea üsna lühises küsimusest, et mis pagana pärast pidid nad sedasi vaeva nägema ja jändama selle hauataguse elu nimel? Milleks kõik see mumifitseerimine? Kas nad siis kuidagi ei osanud rahus surra ja arvasid, et vaaraodena oli neil kindlasti vaja surematuks saada ja selleks polnud teist viisi, kui end mumifitseerida lasta ja siis pamp koos kaasavaraga kuhugile mäe sisemusse asetada. Tegelikult pidid vanad egiptlased elu teispoolsuses esmalt hea ja õiglase eluga välja teenima. Selline südame kaalumise rituaal oli ja vaid need, kelle süda oli kergem kui sulg pääsesid edasi. Ja ometi...enamik hauakambreid rüüstati juba antiikajal ära vaatamata kõigile ponnistustele hauad ära peita ja sisseehitatud vargalõksudele. Mõtlesin välja, et ju vanad egiptlased armastasid rituaale ja pärandasid selle rituaaliarmastuse ka oma järeltulijatele. Terve see Luxorisse sõit oli üks suur rituaal. Bussid läksid Luxori suunas ühes suures konvois politsei kaitse all. Sellist konvoid korraldati kolm tükki päevas. Hommikul oli oma sada bussi reas Luxori poole sõitmas. Keegi ei tea, misjaoks selline elukorraldus hea on.
Sildid: Reisijutt
posted by eve @ 12:19 AM
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home