neljapäev, veebruar 09, 2006

Renessanssine Firenze


Firenze on linn, mis tundub olevat valmis saanud - terviklik ning harmoonias. Kõik majad paistavad pärinevat justkui ühest ajastust. Tegelikult on muidugi mõningad vanad renessanssiaja pärlid ja siis niisama vanad majad. Kõige uhkem on loomulikult Santa Maria del Fiore katedraal ehk lihtsalt Duomo, mis on pärit nii 14 sajandist ning mida on ehitanud tolleaegsed absoluutsed staar-ehitusmeistrid eesotsas Brunelleschiga. Kusagilt hiilib kuklasse vabamüürlus. Geomeetria täiuslikkus. Põrandale kombineeritud mustrid. Sümbolid. Püramiidid silmadega on neist ehk kõige silmatorkavamad. Seekord on kõik tõeline, mitte kunstiajaloo raamatu reproduktsioon. Eriti uhke on katedraali kuppel ja seda nii seest kui väljast.
Ilm oli ilus ja soe, olemine mõnus ning väikestes kohvikutes pakutav kohvi ja pane valik super. Pea igas kohvikus võis märgata paari kena itaallannat leti ääres seismas ja kohvitamas. Tõenäoliselt pole kohvi jaoks maha istuda kombeks.
Kella kuueks pidime oma võõrustaja üles otsima. Selleks oli Gennaro nimeline vanaonu, kes elab kesklinnas oma 500 aastat vanas majas. Igal juhul tundus tema juurdes ööbimine lotovõit. Õhtuks andis ta meile paraja amazing race ülesande - üles leida Standa nimeline supermarket ning tuua sealt parma sinki (prosciutto parma) ja insalata belga't ja siis pidime üles leidma veel panetteria, et sealt saia osta. Lihaleti tüüp oli üks paras Romeo, kes kõik pingutused itaalia keeles sinki osta põrmuks paiskas ja meiega inglise keeles lobisema kukkus. Hea veel, et ta laulma ei hakanud. Pagaripoe leidmine ja sealt veel sobiva saia valimine oli pisut keerukam. Mul oli hea meel, et palusin Gennarol skeemile ka mõned tänavanimed märkida. Tänavad kandsid mõistagi 15 sajandi mõjukate kaupmeeste nimesid. See konkreetne oli perekond Pitti-de nimeline tänav. Pitti'd olid teatavasti Medicite rivaalid...
Õhtusöök nägi välja nii, et kõigepealt sõime väga mõnusat oasuppi, mis tundub kohalik spetsialiteet olevat ja jõime sinna juurde punast veini ja siis tuli juba maiustamise osa, mis koosnes parma singist ja formaggio gorgonzola'st ning lõpuks magusast vahuveinist ja küpsetisest. Mmm...a see vahuvein oli hea.... Kokku istusime laua taga vist oma nii kolm tundi, sest jutt sinna juurde oli veel kõige huvitavam.
Gennaro on selline vanahärra, kel hakkavad ilmnema mõningad inglite tunnused. Tal on elus üldiselt hästi läinud ja lapsed suured ja mõistust palju ja nüüd ta siis lihtsalt teeb seda, mis teda huvitab. Ja igasuguste suurte kottidega ringihulkuvate väljamaalaste võõrustamine on üks tema hobidest. Siis ta rääkis meile ühest huvitavast projektist, mis tal parajasti käsil on. Et neil on plaanis avada Canterbury piiskopi teekond Canterburyst Rooma, paavstile külla. Piiskopi rännak olevat kestnud 90 päeva Rooma, Roomas olevat ta vastuvõtul viibinud 1 päeva ja siis tagasi jälle 90 päeva... Plaan on võimaldada käia piiskopi jälgedes ja külastada kõiki neid väikesi külasid, kus piiskop oma teel peatus. Projekt oleks midagi Santiago de Compostella sarnast. Minu meelest hästi lahe mõte!
Aga need Medicid pidasid kunstist lugu. Galleria degli Uffizi suure osa väljapanekust moodustavad just Medicite erakogust pärinevad maalid. Muuseumi kõige uhkemad pärlid on ehk Botticelli Primavera ja Venus ning Michelangelo Püha perekond teiste Veronese, Caravaggio, Düreri jne maalide keskel. Ses mõttes on see muuseum üks maailma tähelepanuväärsemaid. Väljapanekute asetusest tuleb väga hästi välja, kuidas kohmakast-rohmakast gootika ikonograafiast kasvas välja maalikunst, kuidas skemaatiliselt kujutatud inimene võttis tõelised vormid varjud ja ilmed ning kuidas loodus taustana vaikselt sisse imbus koos kõige muu ilmalikuga. Maalidel kujutatud olid valdavalt heleda peaga, eriti madonnad... See ei tähenda, et tolleaegsed itaallased olidki kõik blondid, vaid vastavalt iluideaalidele madonna väline ilu pidi tegelikult väljendama tema sisemist puhtust ja õilsust. Uffici aknast oli väga hea vaade Ponte Vecciole, mis siis on pea ainus vana sild, mis Teisest maailmasõjast eluga pääses ning samuti on näha Medicite salakäigu kulg Firenzet läbiva Arno jõe teisele kaldale. Aga tõesti, Botticelli Veenust ja Primaverat vaadates tundsin ennast nagu tobe ameeriklane - külmavärinad tulid peale!

Firenzest liikusime edasi Veneetsia suunas ning tegime teel pooleteist tunnise peatuse Bolognas. Bologna on kuulus Euroopa vanima ülikooli poolest ning on ka tänapäeval ennekõike ülikoolilinnana tuntud. Bologna oli värvivalikult tumedam, oranzh oli oranzhim ja roosa punasem ning kusagil tänavanurkades ja võlvialustes hiilis akadeemiline kammitsetus ja tõsidus ringi. Kahjuks aga ei jõudnud me päris ülikoolini välja, sest oht Veneetsia rongist maha jääda muudkui kasvas.
Rongile jõudsimegi enamvähem viimasel minutil üle perroonide joostes. Lõõtsutasime siis mõnuga oma istmetel, nägu säramas heameelest, et me maha ei jäänud.

Sildid:

posted by eve @ 6:00 PM