Absoluutselt armas film, täis mõnusat arukat antropoloogilis-iroonilist huumorit. Tegelikult peaks seda lausa mitu korda vaatama, et kõikidest pisikestest detailidest ja nüantsidest aru saada ja täit mõnu tunda. Süshee - 5 taksosõitu, 5 linna, 1 öö planeedil maa...ja ei, tegu ei ole ulmekaga ja vist mitte ka päris komöödiaga. Film tundub üsna suure vaba loomingulisusega tehtud olevat. Kujutan ette, kuidas vana peer Armin Müller-Stahl mõnuga improviseeris. Winona Ryder mängis hirve, kes kujutas ette, et on härg...st iseenesest armsat tüdrukut, kes istus taksoroolis ramboprillid ees, roosa näts suus ja suutis sinna juurde veel ahelas suitsetada...ning loobuda tuhkatriinu loost...
Ma ei oska ühtegi lugu teisele eelistada, kõik olid omal moel parimad. Soomlase nägu nähes muidugi ei saanud teisiti, kui tuli kõva häälega naerma pursata...hillarious... Rohkem ei räägi, muidu mõnel pole võibolla huvitav vaadata hiljem.
Sildid: Huvitav film
Individualist jalgrattal - zäz mi!
Ich bin eine Individualistin, das ist jetzt klar. And I absolutely love myself. Olen nüüd maru sheffi täis. Kimasin täna rattal 100 kilti kopikatega maha and I enjoyed it damn much. Vaid inimesega, kes enamvähem samas tempos on ja muidu ka maailmatunnetust jagab, on koos toredam kui üksi rattaga sõita. Muidu olen jah nii individualist ja ei jaksa eriti kellegagi arvestada. Omas tempos ja oma marsruuti pidi aegajalt tuulega võideldes ning ümbrust jälgides ja omi mõtteid mõeldes on kõige mõnusam. Marcus helistas eile üle hulga aja...um pool aastat??? ja raporteeris, et tal läheb hästi. Mul on hea meel. But do I really care? Ta paistab lõpuks oma kutsumuse leidnud olevat antiigiga kauplemises. Kusjuures sellega annab teenida nii 10 - 20 kordset kasumit. Mitte et ta eriline asjatundja oleks. Sel kutil on lihtsalt kaasasündinud täiuslik ilumeel ja selle abil ta igasugu kola leiabki. Pidavat biedermeieri ja juugend stiilidele spetsialiseerunud olema. Oh..I miss Vienna. Ma arvan, et Marcus on mulle ilmselgelt kõige rohkem õpetanud, kuidas enda eest hoolitseda... Mis teha, ta lihtsalt on hingelt keigar, no ok dandy... Muide, ütles, et talle meeldib naistele õmmeldud riideid kanda - rohkem värvivalikut ja püksid pidid paremini istuma, tagumikust ümber jne... Ja jah, ma mäletan küll, ta proovis ka minu kleiti kord selga...phew...see oli väga välja veninud hiljem. Ei no, vähemalt mitte igav ja tavapärane inimene...kuigi mul on hea meel, et ta enam ennast minu peal ei teosta...
Mis veel? Rand oli vägagi inimtühi. Mulle nii meeldib. Ma oleksin seal võinud igas poosis aeleda ja päevitada. Mina aga närisin oma viinerisaia. Ajan eelmisest nädalavahetusest Karulas nahka - päevitamine vastunäidustatud. Pakri poolsaarel oli mõnus. Tuul surus küll tugeval kombel, aga mina pressisin vastu. Väike kõrvaltee viis kaldale. Seal olid eriti musikaalsed lained. Viskasin lutsu ja ronisin kividel ja laulsin - Jetzt bist du weg...jäi miskipärast kummitama just see lugu. Veidi eemal oli pankrannik kõrgem. Ühes kohas oli paas suurte lahmakatena lahti murdnud. Väga ilus ja metsik nägi välja. Lahe oli seal ronida.
Sildid: Sport
Uitmõtteid ja sellest, mis juhtub, kui klassikokkutulek vahele jätta...
Õhus on nii palju tingimusteta armastust, mis hõljub sedasi vabalt universumi erinevate kihtide vahel ilma kindla objekti või subjektita. Kui olemises ärkvel olla ja tundlad välja sirutada, siis on lausa tunda, kuidas tuhanded neutriinod läbi lendavad, igaühel tükike armastust kukil. Kummalisel kombel on ka tingimusteta romantilist armastust ringlemas. Tundmatu kutt Brasiiliast saatis portugali keelse luuletuse. Viru tänaval uimastas lillelõhn seltskonna ainsa meesisiku ja kõik tüdrukud said kimbu nurmenukke (sks k Himmelschlüssel - taevavõti). Selle "taevavõti" nime ning hea lõhna tõttu on nurmenukud ühed mu lemmiklilled.
Tegelikult oleksin ma eile pidanud klassikokkutulekule minema. Kahjuks hakkas kriitilisel hetkel Internet kodus kummaliselt käituma ning mul ei õnnestunud hankida värskendavat infot oma postkastist ürituse toimumispaiga ning osalejate telefoni numbrite kohta. Küll aga funkas endiselt Skype ja sealt hõiskas mulle üks tuttav daam - Noh, marss shoti klubisse! Teised olevat juba ees. Ma üldiselt allun käskudele hästi. Seega siis tõmbasin teksad jalga ja tegin minekut.
Shoti klubi on omaette koht. Täitsa mõnus on istuda selle terrassil pleed ümber ja lobiseda vabateemal. Hiljem läksime pisut käest ära. Meie kätte usaldati söömiseks pool torti ja tundus õige olevat see nahka pista Mere pst äärse bastioni jalamil. Siis üritasime kilekottidel mäest alla libiseda ja paar julgemat suisa veeresid bastioni nõlvalt alla. Ma polegi kunagi sedasi vist Tallinnas läbustanud, ammugi mitte nii intelligentse seltskonnaga. Ma ei kujuta ette. Kui keegi tuttav oleks sel ajal mööda kõndinud, vist oleks pisut häbi küll olnud...aga ei kõndinud. Vaikselt hämardus ja mind köitsid mööda sõitvad ja seest valgustatud trammid. Magusa tordi peale tekkis kõigil soolase isu ja me kõmpisime vanalinna sisse tagasi. Igaüks jorutamas erinevast menüüst. Põhiliselt prevaleeris sõna "liha". Kahjuks osutusime jahipidamises üsna saamatuteks isenditeks. Mõtlesime, et oleks piisavalt absurdne McDonaldsisse sööma minna. Veendusime järgneva kahe aasta jaoks, et Mäkis on endiselt jube toit ja veel jubedam teenindus.
Ütlevad, et elu algabki alles 27 aastaselt. Või et tõeline elu algab alles 40 aastaselt, kui on juba piisavalt elu kogetud. Aga mina vaatan ennast paljalt oma peeglist ja tean, et see ongi parim aeg, mis praegu on. Pole mingit algamist...lihtsalt on. Võimalik, et kümne aasta pärast on üks teine parim aeg ja siis veel üks. Meenub koht The Hours filmist, kus Meryl Streepi poolt kehastatud kangelanna arutas, kuidas ta noorena arvas, et see ongi siis nüüd õnne algus - this IS the beginning of the happyness - ent hiljem mõistis, et see polnud algus, see oligi õnn. Kes oskab hinnata hetke, milles ta kaelani sees viibib adekvaatselt? Ma ei teagi, võibolla on samas just hea olla arvamusel, et oled alles alguses, et parim osa teest on pidevalt ees.
Huvitav iseenesest, kuidas inimesed(naised) ennast peeglist vaatavad. Ujulas on seda hea jälgida. Mingi hetk tahtis igaüks seista peegli ees alasti iseendaga üksi, kes rohkem salamisi, kes jälle suurema eneseteadvusega. Soov näha, kas tunnike endale tehtud head ka peeglist märgata on? Või siis - pidev üllatusmoment - see siis olengi mina! On ju kummaline pilt ümber pöörata ja peegli vahendusel iseendale otsa vaadata. Kui kaugele ja mida keegi näeb, on muidugi iseasi ja kas selleks tegelikult ka peeglit vaja läheb...
Brasiilia kuti luuletus umbkaudse tõlkega....
Esqueça os dias de nuvens escuras.../Ununevad päeva tumedad pilved...
Mas lembre-se das horas passadas ao sol./ent meenuma jääb loojuva päikese viimane tund Esqueça as vezes em que foi derrotado.../Ununevad lüüa saamise ajad...
Mas lembre-se das suas conquistas e vitórias./ent meenuma jäävad saavutused ja võit
Esqueça os erros que já não podem ser corrigidos.../Ununevad vead, mis heastamatud
Mas lembre-se das lições que você aprendeu./ent meenuma jäävad läbitud õppetunnid
Esqueça as infelicidades que você enfrentou.../Ununeb läbi elatud ebaõnn
Mas lembre-se de quando a felicidade voltou./ent meenuma jääb hetk, kui naaseb õnn
Esqueça os dias solitários que você atravessou.../Ununevad üksinduses veedetud päevad
Mas lembre-se dos amigos amáveis que encontrou./ent meenuma jäävad sõbrad head
Esqueça os planos que não deram certo.../ununevad plaanid, mis ei saanud teoks
Mas lembre-se sempre de TER UM SONHO."/ent tähtis on, et UNISTADA ei ununeks
Sildid: Arutlen...
Kes teab, võibolla tõesti on nad olemas... Olen ka mina tundnud millegi kaitsva ja heatahtliku lähedust, eriti öösel pimedas üksi koju teel olles. Või siis... kellelt tuleb esimene valguskiir? Mõte, mis uuele elule äratab, kui olukord väga lootusetu tundub? Wim Wendersi 1987 aastal Lääne-Berliinis vändatud filmis istus murest murtud mehe kõrvale metroos ingel, puudutas teda ning mees väljus surnud mõtete ringist ja hakkas rajama väljapääsu - temas tärkas uus lootus ja usk. Der Himmel über Berlin on nii sisu kui pildi poolest ilus film, mille peategelasteks kaks ajatut inglit, kes vaatlejatena ringi liiguvad ja inimeste tundeid ning mõtteid kuulavad. Ent neil puudub endal võimalus kogeda. Nad ei tea, mis tunne on silitada õunakoort või kuidas maitseb kohvi või mis värv on kollane. Väljendamaks inglite maailma, on ka film enamuses must-valge. Õigupoolest on see rohkem raamat kui film. Pikad monoloogid inimeste peades, mida inglid kuulavad, on sisekaemuslikud ning arutlevad. Peter Handke lüürilised lapsepõlve radadel rändavad luulekatked ning vana kirjaniku ekslemised lisavad nostalgilisust. Kaadrite aeglus paneb uskuma, et lehitsed fotoalbumit. Ajatus - ajaloo ummikusse välja jõudnud Lääne-Berliin. Inglid on olnud maailmas aegade algusest... Inimesed on nende kõrval kui lapsed kel võimalus kogeda ja tunda ja õppida ning nautida... Lapsed näevad ingleid. Väike tüdruk entusiastlikult seletamas tsirkuses ühele inglitest midagi...aga too muudkui vaatas esinevat trapetsisti. "Lummav" on see sõna, millega akrobaadist naise isikut kirjeldada võiks. Saksa keeles on ilus pisut teise tähendusega kui eesti keeles. Ilus sisaldab endas ka mõistet "hea". Kui ilus tsirkuseartist filmis vaatab peeglisse ja ütleb endale "vielleicht ist es wichtig nur einfach schön zu sein" siis ei mõtle ta niivõrd välist ilu kui just sisemist - head - sisaldavat ilu. Inglis tärkab soov välja astuda vaatleja osast ning Elada ja tunda ja armastada toda trapetsisti. Nojah, minu jaoks lõi filmi tasakaalust välja lõpplahenduse pikk monoloog trapetsistilt, mille ta ingli ees maha pidas. Mu meelest oleks ta pigem võinud vait olla seekord. Ingel oli nagunii juba varem kõiki ta mõtteid kuulnud.
Olen mõtisklenud, et kerge oleks armastada maailma ja kõike elavat, kui ma oleksin ego ja kehaliste vajaduste ning ihade ja soovideta vaatleja. Ka sellel on omad varjuküljed tuli välja. Iseenesest tuletas see film meelde, et elu koos oma väikeste imedega ei ole nii iseenesestvõetav kui arvame. Midagi oli veel, mis mulle vist pisut tabamatuks jäi. Ma ei tea, kas teisele inglile tekkis kogemata või tahtlikult vari filmi lõpus. Ja kui tahtlikult, siis pealtnäha tema ju inimesena nii väga elada ei tahtnud...mis siis juhtus?
Kristliku kosmogoonia kohaselt on inglid tehtud kõige peenemast ja paremast materjalist mis eraldus kui jumal kaosest valguse ja pimeduse lahutas või midagi seesugust. Ma täpselt ei mäleta... Iseenesest huvitav müütiline olend, mis esineb üsna mitmes religioonis ja uskumuses. Etümoloogiliselt tuleb kreeka keelsest sõnast
angellos ja tähendab sõnumitoojat
....
Inglitega seoses meenus veel Robertson Davies'e raamat "What's bred in the bone" (Mis on lihas ja luus - selle vastu ei ole rohtu). Selle, mille vastu pole rohtu, panid lihasse ja luusse peategelasele aga tema kaitseingel ja deemon enne sündi ning hiljem jälgisid tema käekäiku ning seda kui hästi ta nende poolt kaasa antuga toime tulla oskas.
Sildid: Huvitav film
Üks teine tõus Everestile... Jon Krakauer "Hõredasse õhku"
Lõpetasin just teise raamatu, mille sisu keerleb Mount Everesti tippu ronimise ümber. "Lumetiiger" jutustab selle teosega võrreldes süütuse ajast. Everestil on elu kõvasti vahepealse 43 aastaga muutunud. Tenzing Norgay poolt ära toodud sherpade hirm, et kui sahibid mäe tippu jõuavad, siis neil enam tööd pole, osutus asjatuks. Üha rohkem ja rohkem kahvanägusid otsis oma elule mõtet just selle mäe otsast. Jon Krakauer rühkis Everesti tipu poole 1996 aastal kommertsgrupi koosseisus ning oli tunnistajaks ühele suurimale tragöödiale, mis selle mäe nõlvadel lahti mängitud on. Raamat räägib tõesti aset leidnud sündmustest. Krakauer maalib üsna tõepärase pildi tippu ihalejate armetusest hõredas õhus ja hullumeelsest tahtejõust, mis neid ikka edasi ja edasi oma sihi poole liikuma sunnib. Ta ei katsu pehmendada külmast ja õhupuudusest tulenevaid katsumusi ega ilustada iseenda või kaaslaste käitumist. Olukord väljub mõistuse piiridest kui tipu ümber puhkeb torm ja paljud tipuüritajad on alles tagasiteel neljandasse laagrisse. Pea ükski pole võimeline sellistes tingimustes selgelt mõtlema. Kamp õhupuuduse käes vaevlevaid, hädiselt liikuvaid ning segi mõistusega ja väsimusest ja külmast nõrkevaid tegelasi liigub 8000m peal asuva laagri poole. Nii mõnigi neist oleks ehk elus veel, kui oleks oidu olnud alla anda ja enne tippu tagasi pöörduda. Aga ei...see pole nii lihtne kui selja taga on juba selline kannatuste rada. Tagasi pöördudes muutuks see kõik asjatuks. Samas mitte tagasi pöördudes võib kergelt elu ise asjatuks muutuda... See on see jama mägede tippudega... Õigel ajal tagasi pöörduda on palju suurem võit kui tippu jõuda ja mitte enam tagasi tulla.
Ma nüüd mõtlen ja imestan, mis see on, mis neid inimesi ennast sedasi piinama sunnib, külma ja unetusega karistama?
Sildid: Huvitav raamat
Nädalavahetuse mõnusaimad hetked...
Mmm..Pikutada linnuvaatlustornis kõhuli ja vaadata ümbruses laiuva Kõnnu Suursoo poolt pakutavaid maalilisi vaateid - laukasilmad ja jändrikud männid...avarus ja laulev tuul... Siis sirutada käsi välja läheduses oleva kommipaki poole ja maiustada...Sellised ajatud mõtted tulevad pähe. Kuidas asjalood olid, kui jääpiir taganes ning vabastas enda alt maad. Kuidas moodustusid rabad ja oosid ning mida need endast kujutavad. Turbakiht rabas pidi kasvama keskmiselt 1 mm aastas ja antud raba turbakihi paksus on 6 meetrit...seega siis 6 aastatuhandet on see raba muudkui kasvanud...Kakerdaja raba turbakihi paksus on kogunisti 8,5 meetrit...
Kõndida metsas ja silitada mööda minnes erkrohelisi kuuseoksi ja erinevaid rohuliblesid ning sukelduda silmadega ülaste valevusse ja krookuste kollasusse ning lasta päikesel kiirtega ninaselga triikida... Praegu on looduses ilus aeg - sada ja üks erinevat rohelist tooni. Mõnus on silmi sellisesse rohelusse kasta pärast pikka värvivaest perioodi.
Astuda laudteelt kõrvale rabamättale ja tunda kuidas maapind õõtsub jala all, aga siiski sokid kuivad hoiab. Ajada käed laiali ja lasta tuulel läbi puhuda ja tunnetada end osana sellest imeilusast ja vaevu hoomatavast...
Kuulata lõkkes tekkivate õhukeeriste mühinat ja vaadata leeke ja olla lihtsalt vait pea kohal laiutava tähistaeva all.
Lürpida teed, mille vesi on keedetud lahtise lõkke kohale asetatud plekk-kruusis. Sellisel teel on teine maitse. Sellises plekk-kruusis on Ahke vanaema hõngu ja Nepaali hõngu ja üldse kõikide seiklusrikaste lõkete hõngu mis eales tehtud on...
Aegajalt teevad ümbruses pesitsevad piilpardid kontrollprääksatusi. Pardid tunduvad üldse sheffi täis olevat. Kraaksuvad ja lagistavad ja siis lendavad sirges rivis üle pea...nagu kamp rullnokkasid.Üldse tundus, et ümbruskonnas olid enamuses laulda mitte oskavad linnud. Häälitsused meenutasid pigem koera niutsumist ja kräunumist kui linnuvidinat.
Saada vandeseltsiliselt huvitavat informatsiooni plastmassi kohta. Et plastmassi toorainena kasutatakse naftat, mida läbi erinevate torude lastes ning molekule ümber paigutades saadakse polüetüleeni ja muid aineid, millest on võimalik valmistada erinevaid plastmassist esemeid. Ja mis esemeid! Tuli välja, et ümbertöötletud plastpudelitest valmistatakse kunstkiudu, millest omakorda valmib fliisiriie. Seega siis fliis mu seljas on naftast???
Keeta hommikul taas lõkkel vett, ent seekord puistata 3 in 1 kirjaga pakendist puru tassi, millest valmib kohvi. Pulbrikohvi meenutab Aasiat... Nostalgia...
Istuda rohelisel murul päikese käes ja rännata taas Himaalaja radadel. Seekord on mul veel parem teejuht - Tenzing Norgay ja seikluse nimi on Lumetiiger. Niutsuda aegajalt emotsioonist, mida pildid ja jutukatked sherpadest ja Himaalaja elust-olust esile kutsuvad. Kaalun peas, kas on halb, et ma alles nüüd seda raamatut loen, või oleksin ma pidanud seda mitme aasta eest tegema. Kaldun arvama, et siis poleks see raamat mulle pooltki nii palju osanud öelda, kui nüüd...või kes see teab...Aga mul on hea meel, et ta tuli mu juurde. Karjus teine täiesti juhuslikult raamatupoes kasutatud raamatute riiulilt vastu - osta mind!
Sildid: Loodus
Intelligentne tehnika, gurul külas ja sorpresa ehk sünnipäev Ameerika moodi.
Need on siis minu eilse päeva märksõnad.
Hommikupoolne osa päevast ei kukkunud just kõige paremini välja. Kui ma olin ilusti vastavalt kohvimasina tablool olnud teatele "water tank empy" veepaagi ära täitnud ja siis oma tassikese alla asetanud, et endale pisut piima kakao jaoks vahustada, ilmus uus tekst "rinse" ja intelligentne masin siristas mu tassi törtsu loputusvett. See oli küll absoluutne nullhetk. Tahtsin just head magusat kakaod, et endal tuju tõsta ja siis näitab mingi kohvimasin ka koha kätte. Sel momendil olin kogu maailma peale sügavalt solvunud. Kõige rohkem häiris sinna juurde teadmine, et kogu situatsioon on mu enda loodud. Raske on, kui ego on suur, aga ambitsioonitu... Tuvastasin destruktiivse suhtumise ning tegin korrektuurid. Rattaga töölt koju sõites kihutasin päris korralikult ja kimasin endast tusatuju välja. Kusagil Kangas ja Nööp poe lähedal näidati priimuseid. Mõte oli sinna kella kuueks laekuda. Jõudsin 18 15... Seda kohta muidugi andis leida. Iseenesest näidati täitsa huvitavat kola. Naine, kes meile igasuguseid priimuseid ja gaasilampe ja muud matkale sobivat tutvustas, tundus mingi hetk küll tõsine harrastuspüromaan - pidevalt vehkis välgumihkliga ja süütas erinevad gaasipõleteid.
Ühe tegelase sõnul oli Jaan meid endale külla kutsunud teed jooma. Muidugi tahtsime me kõik minna. Mõtlesime ruttu poest läbi hüpata enne ja end toiduga varustada. Jaan kiikas meid armsalt uksel olnud aknast ja lasi sisse, kõik kaheksa. Guru elab ühe eestiaegse maja ärklikorrusel nagu kotkapesas. Koht oli tõsine baaslaager - üldse mitte suur, aga läbimõeldud. Igal juhul hakkasin Jaani isikut teistmoodi nägema. Ta on ikka väga "juturaamatu" tüüp ning üsna selge on, et kõik need koolitused, mis ta meile teeb, on siirast vajadusest oma teadmised edasi anda neile, kes seda otsivad, mitte kommertseesmärgil... Vallutasime tüdrukutega köögi. Algul selleks, et saia ja kooki lahti lõigata ja teed keeta, hiljem mõõtsime ja lõikasime endale sobivaid juppe köierullidest enesejulgestamise jaoks. See ei olnud üldse mitte normaalne vaatepilt - kes lõikas köit, kes kõrvetas gaasipliidil parajasti lõigatud otsi hargnemiskindlateks...muidu sellised armsa olemisega tüdrukud. Väga kahtlane seltskond. Sain endale ka väikse nöörijupi. Pidin veel samal õhtul sünnipäevale jõudma ning hakkasin oma transpordi pärast muretsema. Sünnipäev ise pidi tulema üllatuspidu ning et üllatusmoment eriti vinge volüümiga oleks, siis oli meil selleks ka vastav sõjaplaan.
Plaan nägi ette, et ekipaazh X liigub õigel ajal lennujaama suunas ja hiivab sealt peale kaks heausklikku tsikki, olgu nende koodnimed J ja F, kellest siis F objektil Z maha pannakse. Samas valvab objekt Z juures ekipaazh Y ja niipea kui X lahkunud on, kimab Y ette ning haarab F-i peale (vajadusel on lubatud rakendada meetmeid) ja sõidab kõige lühemat teed pidi tsikk J kodu suunas, eesmärgiga jõuda sinna enne kui ekipaazh X. Kui ekipaazh X saabub, on Y juba kohal koos tsikk F-ga ning teiste kriminaaljälitustöötajatega, sisse murdnud tsikk A majja, kogunenud seal köögi nurga taha, katnud eelnevalt laua ja kui siis tsikk J lõpuks oma kodu ukse avab, siis kargavad kõik peidust välja ja karjuvad Sorpresa! Palju õnne sünnipäevaks!!!
Endalegi ootamatult õnnestus mul end värvata ekipaazh Y sideohvitseriks, kuna Jaani juurde minnes jäin köögitoimkonnast maha. Jälitusspetsialist parkis auto objekt Z lähedale tagaosaga ekipaazh X eeldatavale sõidusuunale. Mõte oli sündmuspaika jälgida auto peeglist. Istusime nagu kaks kriminaaldetektiivi. Ainult McDonaldsi kohvitops oli puudu. Mina avasin käekoti ning tutvustasin selle sisu. Põhitähelepanu oli muidugi kotis leiduvatel köitel, mida siis oleks saanud tsikk F-i puhul kasutusele võtta, kui ta vastu puigelnud oleks. Jälgisime kasvava pinevusega nurkade tagant välja roomavaid ja mööduvaid autosid. 21:24:19 saabus sms ekipaazh X juhilt - Peitke ennast ära nüüd. Selle peale panin mina päikseprillid ette ja ekipaazh Y juht tõmbas pähe värvikireva triibulise baretti. Pinge tõusis, automakk mängis ka sobivat heli taustaks. Oh sa püha perse - ekipaazh X lähenes hoopis valest suunast, otse Y-i eest! Varjasin ennast ruttu auto tahaosa poole kummardades, tehes nägu, et otsin sealt midagi. Tsikid J ja F ei paistnud eriti millegi vastu huvi tundvat. X-i juht ladus F-i pakid endale kukile ning suundus koos F-ga uksest sisse. Väga hea, see oli moment, mida vajasime. Peagi tuligi X-i juhilt kõne, et tsikk F on plaaniga kursis ning valmis koostööd tegema. Kui ekipaazh X lahkub objektilt, siis kimagu aga Y ette ning hiivaku F peale. No, X lahkus....Y sõitis objekti ette...mina väljusin autost, sisenesin uksest, jooksin trepist - eesmärk - mitte anda F-le võimalust mökutada ja dushi alla minna või muul viisil diversiooni korraldada. F ei punninud üldse, oli juba poolel teel trepist alla ja puha. Kimasime siis ilge itsuga sihtkoha poole. Aegajalt värises telefon küsimusega, kaugel te olete...Toksisin sisse vastuse "kohal" ja hiilisime trepist ülesse. Auto tuli parkida pisut varjulisemasse nurka, et sünnipäevalaps haisu ninna ei saaks, nähes mingit autoparklat oma maja ees. Avasin ukse, tuba oli pime...kähisesin hämarusse: "Need oleme kõigest mina ja F!" Vastuseks kostis hull naerupahvakas ja rahvas kargas hetkeks nurga tagant välja, et siis jälle peitu pugeda. Ootasime pinevalt ja aegajalt itsitades. Y-i juht jõudis ka ilusti varjuda nurga taha enne kui tuli koodkõne peadetektiivile - tsau, kle, mis sa täna õhtul teed, saaks kokku? Ok, sünnipäevalaps saabus. Miskipärast mökutas ta all liiga pikalt...Kui ta siis lõpuks uksest sisse sadas karjusime me kõik midagi segast, aga igal juhul mitte palju õnne... Sõnum jõudis kohale nii või naa ja nalja sai kui palju. Väga lahe värk...anyways... kiitused korraldajatele...
Sildid: Seltskond
Kreeka müüdid - Dionysos lapsest ja orfikutest seekord...
Mulle on Vana-Kreeka müüdid huvi pakkunud 4. klassist alates, kui minuni jõudis teadmine nende olemasolust ning ma lugesin läbi ajaloo õpetaja tungival nõudmisel lühikokkuvõtted Iliasest ja Odysseiast. Hiljem Tartus sai kogu sellele müüdimaailmale pisut teise nurga alt lähenetud. Mõtlesin, et mälu värskendamise eesmärgil oleks päris huvitav see teema enda jaoks uuesti läbi käia ja siin lahti kirjutada.
Dionysos-ZagreusEsimene müüt, mille ma siia kirja panen on Dionysos lapsest. Dionysos oli Zeusi poeg. Üldiselt on kreeka jumalatega lugu hullem kui Mehhiko seep..kes kellega käis ja kes kelle laps või onu on. Igal juhul polnud selle lapse emaks Zeusi abikaasa Hera. Heraga Zeus normaalseid lapsi ei saanud. Sündisid muudkui igasugused monstrumid. . Herale käis muidugi Dionysos-laps kergelt närvidele ja ta palus titaanidel maimukesele lõpp peale teha. Nood siis meelitasidki Dionysose uhkete leludega lõksu ning lõikasid tal kõri läbi ja pistsid ta rituaali käigus nahka. Zeus oli väga vihane ning põletas titaanid oma välgunooltega tuhaks. Dionysos-laps sündis aga uuesti keerukate protseduuride tulemusel.
Just sellest jumaliku lapse nahka pistnud titaanide tuhast tehti aga esimene inimene. Vähemalt väidavad sedasi orfikud. Nõnda siis on inimeses jumalik ja surematu alge ning titaanide metsik ja hävitav alge läbi põimunud. Dionysos-lapse uuestisünd veinijumalana märgib aga inimkonna sisenemist ajaperioodi, mis tõi endaga kaasa maaviljeluse koos viinamarjakasvatusega. See seik väljenub ka nimemuutuses - esialgu oli ta Zagreus - suur jahimees, hiljem Bakkhos, kes iga aasta uuesti sündis...
Orfismi õpetuse rajajaks peetakse tõenäoliselt ajaloolist isikut Orpheust, kelle enda kohta on rohkelt müüte. Õpetuses on põhirõhk jumalate ja inimeste tekkelugudel. Dionysose tapmine oli orfikute jaoks algmõrv. Titaanide tuhast tehtud inimesed olid juba sündides kuriteoga seotud. Et pääseda ja kogeda surematut õnne, mis võiks vabastada inimese isegi tema eksistentsi ahelast, peeti õigeks kehalikust vabanemist ja hinge puhastamist. Orpheus soosis mõõdukat elu, minnes sedasi pisut vastuollu Dionysose kultusega.Orfikud nägid Dionysoses ürgse kaotatud süütuse jumalat. Orfikute range distsipliini näiteks võib tuua lihasöömine keelu, aga ka seksuaaltungide piiramise.
Pütagoorlased ja ka Platon uuendasid ja töötlesid orfikute religioosset sõnumit. 6. ja 5. sajandi vahel arendasid pütagoorlased orfikute pääsemise kontseptsiooni keerukaks õpetuseks hinge taassündide tsüklist. Surematu diamon inkarneerub erinevatesse kehadesse, mis võivad olla kõrgemas või madalamas arengujärgus, vastavalt eelmises elus saavutatud puhastumise astmele. Viimaks suudab hing ümbersündidest vabaneda ning naasta algsesse jumalikkusesse.
Eksole, mis see siis nüüd on, puhas budism? Kusjuures umbes samal ajal kusagil Nepali aladel sündis poisslaps nimega Siddharta Gautama...
***
Muidu laupäeval olin JK klubi ja co-ga Kohtla Nõmmel, aga ei mingit enese ületamist. Hakkan vist tüdima... Kihvt koht iseenesest. Pühapäeval tuli tuju jooksma minna...jaksasin küll 9 kilti jutti sahistada...mis siis, et see mul tund aega võttis... kiirem tempo oleks mul südame rütmist välja ajanud :P
Sildid: Kreeka müüdid
Aken väljaspoole elu?
Ema käest sain täna teada, et Betty't pole enam. Surnud on meie armas printsess Malta koerake...oi kuidas ta käsi pureda võis, kui keegi teda valest kohast katsus. Kaunitarid võivad ju endale nii mõndagi lubada! Kahtlemata oli ta üks ilusamaid ja pirtsakamaid ja arukamaid koeri maailmas. Nägin paar päeva tagasi unenägu, kuidas Betty Mustamäe kodu kuuenda korruse aknast välja vupsas, kuis ma teda takistada ei suutnud ja siis trepist alla tormasin ning ta õuest tervena leidsin siiski. Ma nägin sarnast unenägu üle aasta tagasi, enne teise koera surma ka. Koer lipsamas läbi koduakna teispoolsusesse... Aken kui sümboolne avaus... Hea küll... kes neid unenägusid ikka teab... Kahju on. Looma on nii kerge ära kiinduda. Ta toob nii palju rõõmu ellu ja jätab minnes suure tühjuse. Elu oma ülevuses ja armetuses...
Sildid: Arutlen...
Paralleelreaalsused
Eksole imelik olla teatris, kui lava on lage ja saalis olevad istmed tühjad. Umbes sama aisting tabas mind sattudes kellegi teise tööle tema töövälisel ajal. Kohta, mis peaks inimestest kihama ja muusikast vappuma...ent mis oli tühi ja hämar ja vaikne seekord. Selline lavastaja tunne tekib. Võib igasuguseid tseene ja asju endale ette kujutada. Siiski, mingi osa lavakujundusest oli ette antud ja see oli selline pisut markii de sade'ilik ja avangardilik ning dekadentlik samaaegselt ja siis niisama bizarr...ja mul on kuri kahtlus, et kogu see krempel mõjubki sedasi poolhämaras ja tühjana palju ägedamalt kui täies tehisvalguses, sedasi juturaamatulikult. Ja see koht lõhnas nagu mu venna tuba kui ta kunagi teismeline heavymees oli ja suitsu tegi. Ma olen üsna kindel, et ta äris mingite tossuefektidega sel ajal kah... Naljakad on need igasugused paralleelsed reaalsused, aga sellisena see uinuv klubi mulle tundus. Üldse on lahe näha erinevate sündmuste ja asjade telgitaguseid, saada aimu protsessist, mis tegeliku tulemuse taga peidus on. Eriti veel siis, kui teema jääb üsna kaugele minu argipäevast.
***
Teine teema, mis mind täna köidab - mul on üsna palju halle juukseid peas. Kui ma nüüd nii mõtlen, siis ma leidsin esimese halli karva nii 2-3 aastat tagasi. Märkisin selle anomaaliana. Umbes aasta tagasi avastasin, et mul on neid rohkem kui üks peas ja olin üsna õnnetu. Tundus kuidagi, et koos hallide karvadega läheb ka mu noorus ja halisesin. Nüüd olen niisama nõutu. Pigem olen uhke oma hõbedaste karvade üle, kui et kardan neid. Tean ka, et noorus on hingeseisund mitte juuksevärv või number. Ilmselt on tegu geneetilise eripäraga. Isal läksid ka juuksed väga noorelt halliks. Samas on kahju. See märgib miskit pöördumatut muutust minus. Pikad sirged tumedad juuksed on olnud alati üks osa mu identideedist. Kuidagi pidetu tunne on. Samas millegi külge klammerdumine on alati oma turvalisuses petlik. Oluline on muudkui voolata ja sellest rõõmu tunda ja osata maailma ka neutriinode tasandilt näha :)
õhtul epiloogiks....Seda et...ma täna töölt tulles tegin otsuse juuksurisse minna ja kohe. Esimene juuksur, mis mulle meelde tuli, oli kolinud...teises polnud vaba aega. Mõtlesin , et ju siis pole ette nähtud. Samas tunne sees oli ikka tugev. Pooljuhtumisi avastasin ühel kodu lähedal oleval majal juuksuri sildi.Uks oli aga fonolukuga kaitstud. Kuidagi mul siiski õnnestus sisse saada ja õige uks ülesse leida. Salongis võttis mind vastu vene naine, kes esimese hooga ütles mulle, et ei saa...kohe üldse ei saa. Mõtlesin, et ei tea, mis huvitav koht see siis on. Kelle karvu nad siin siis pügavad. Siis ütles too daam mulle, istuge ja oodake. Potsatasin maha. Mingi aja pärast tuli üks naine uksest sisse ja küsis mult midagi vene keeles. Ma ei saanud midagi aru. Siis tuli välja, et tema oligi juuksur. Hästi armas vanem venelanna oli. Nii hellalt ja hoolsalt lõikas mu salke. Mitte nagu nood tai tsikkid, kes mul pooled karvad peast välja tirisid, seal supermarketi juuksuris. Mina enam Bangkokis juuksurisse ei lähe. Neil taidel on juuksed vist traadiga peas kinni. Minu omad mitte. Venelanna vaatas ka, et mul peas palju halli ja tahtis triibud peale teha. Mul ei olnud seekord raha piisavalt. Rääkis mulle siis, et ju ma olen emotsionaalne, võtan kõike südamesse ja muretsen. Mul vilkus peas punane tuli. Ma ausõna ei taha ei muretseda ega iga tühja asja läbi elada...enam mitte. Punkt. Kõige valgema karva tiris juuksur mul peast välja. Sellega sai teema ammendatud. Mulle meeldis see naine ja mulle meeldis see ilusalong. Selline mõnus ja kõrvaline ja ülinaiselik roosa ja slaavi naised on heade hellade kätega...lähen sinna tagasi...seal oli soe olla...
Sildid: Arutlen...
