kosmogoonia

Der Himmel über Berlin ehk Elu koos inglitega...

Kes teab, võibolla tõesti on nad olemas... Olen ka mina tundnud millegi kaitsva ja heatahtliku lähedust, eriti öösel pimedas üksi koju teel olles. Või siis... kellelt tuleb esimene valguskiir? Mõte, mis uuele elule äratab, kui olukord väga lootusetu tundub? Wim Wendersi 1987 aastal Lääne-Berliinis vändatud filmis istus murest murtud mehe kõrvale metroos ingel, puudutas teda ning mees väljus surnud mõtete ringist ja hakkas rajama väljapääsu - temas tärkas uus lootus ja usk. Der Himmel über Berlin on nii sisu kui pildi poolest ilus film, mille peategelasteks kaks ajatut inglit, kes vaatlejatena ringi liiguvad ja inimeste tundeid ning mõtteid kuulavad. Ent neil puudub endal võimalus kogeda. Nad ei tea, mis tunne on silitada õunakoort või kuidas maitseb kohvi või mis värv on kollane. Väljendamaks inglite maailma, on ka film enamuses must-valge. Õigupoolest on see rohkem raamat kui film. Pikad monoloogid inimeste peades, mida inglid kuulavad, on sisekaemuslikud ning arutlevad. Peter Handke lüürilised lapsepõlve radadel rändavad luulekatked ning vana kirjaniku ekslemised lisavad nostalgilisust. Kaadrite aeglus paneb uskuma, et lehitsed fotoalbumit. Ajatus - ajaloo ummikusse välja jõudnud Lääne-Berliin. Inglid on olnud maailmas aegade algusest... Inimesed on nende kõrval kui lapsed kel võimalus kogeda ja tunda ja õppida ning nautida... Lapsed näevad ingleid. Väike tüdruk entusiastlikult seletamas tsirkuses ühele inglitest midagi...aga too muudkui vaatas esinevat trapetsisti. "Lummav" on see sõna, millega akrobaadist naise isikut kirjeldada võiks. Saksa keeles on ilus pisut teise tähendusega kui eesti keeles. Ilus sisaldab endas ka mõistet "hea". Kui ilus tsirkuseartist filmis vaatab peeglisse ja ütleb endale "vielleicht ist es wichtig nur einfach schön zu sein" siis ei mõtle ta niivõrd välist ilu kui just sisemist - head - sisaldavat ilu. Inglis tärkab soov välja astuda vaatleja osast ning Elada ja tunda ja armastada toda trapetsisti. Nojah, minu jaoks lõi filmi tasakaalust välja lõpplahenduse pikk monoloog trapetsistilt, mille ta ingli ees maha pidas. Mu meelest oleks ta pigem võinud vait olla seekord. Ingel oli nagunii juba varem kõiki ta mõtteid kuulnud.
Olen mõtisklenud, et kerge oleks armastada maailma ja kõike elavat, kui ma oleksin ego ja kehaliste vajaduste ning ihade ja soovideta vaatleja. Ka sellel on omad varjuküljed tuli välja. Iseenesest tuletas see film meelde, et elu koos oma väikeste imedega ei ole nii iseenesestvõetav kui arvame. Midagi oli veel, mis mulle vist pisut tabamatuks jäi. Ma ei tea, kas teisele inglile tekkis kogemata või tahtlikult vari filmi lõpus. Ja kui tahtlikult, siis pealtnäha tema ju inimesena nii väga elada ei tahtnud...mis siis juhtus?

Kristliku kosmogoonia kohaselt on inglid tehtud kõige peenemast ja paremast materjalist mis eraldus kui jumal kaosest valguse ja pimeduse lahutas või midagi seesugust. Ma täpselt ei mäleta... Iseenesest huvitav müütiline olend, mis esineb üsna mitmes religioonis ja uskumuses. Etümoloogiliselt tuleb kreeka keelsest sõnast angellos ja tähendab sõnumitoojat....

Inglitega seoses meenus veel Robertson Davies'e raamat "What's bred in the bone" (Mis on lihas ja luus - selle vastu ei ole rohtu). Selle, mille vastu pole rohtu, panid lihasse ja luusse peategelasele aga tema kaitseingel ja deemon enne sündi ning hiljem jälgisid tema käekäiku ning seda kui hästi ta nende poolt kaasa antuga toime tulla oskas.

Sildid: Huvitav film

posted by eve @ 2:57 PM