Reisipisikute kandjad
Lõppev nädal pani mu moraalile ikka kõva põntsu. Asi hakkas pihta sellega, et teisipäeva õhtul sain kokku ühe Bhutanis käinud ränduriga ja loomulikult tekkis mul tema reisipiltide ja juttude peale akuutne rändama-minemise-ärevus. Seekord siis eriti äge mägede igatsus - Nepaal, Bhutan, Karakoram... Ma oleks hea meelega kohe koti pakkinud ja minekut teinud. Ma ütlen, see on haigus. Tõenäoliselt vallandab rändamine mingeid eriti häid mõnukemikaale ajus, millest siis kerge (või siis siiski raskekujuline) sõltuvus tekib. Jõudsin siis südamepuperdades koju, pea täis fragmente nähtud fotodest - Bhutani arhitektuurist ning seal elavast rahvast ning loodusest ning Everesti baaslaagri ümbruses tehtud piltidest. Võimsam ehk oli üks vaade Everestile, kus kõik muud mäetipud olid juba pimedusse vajunud, üksnes Everesti tipp hõõgus loojuva päikese kumas veel... Aghrr... Igatsus mägede järele küünistab südant.
Ent oli lubanud taas ühele diivanisurfajale varjupaika. Järjekordne maailmarändur prantslane oli tulekul. Ausõna, ma ei tea, mis värk mul nende prantslastega on, aga selle kontingendi põhjal, kes minu pool peatunud on, olen ma neist väga heal arvamusel. See tegelane oli üks paras renessanssi inimene ja Vitruviuse mees - meeletult uudishimulik maailma suhtes, andekas ja mitmekülgne. Nagu ma tema tugeva prantsuse aktsendiga varjutatud jutust aru sain, on ta tegelikult õppinud ja tegutsenud tehisintellekti programmeerijana ja tema lõputöö ülikoolis oli teemal - elu algus maal. Selle töö kirjutamise käigus selgus aga, et lisaks informaatikale on tal vaja ka põhjalikumaid teadmisi, bioloogiast, astrofüüsikast jne jne nii et ta ph d kaitsmisest selle teemaga veel kaugemale jõudnud ei ole ning tema äsja lõppenud ümbermaailmareisi teemaks olid geisrid, mille raames käis ta ka Kamtshatkal ja nägi seal korduvalt pruunkaru, kõige ligemalt 10 meetri kauguselt jõel. Karu oli olnud tagakäppadel ja pea 3 meetrit kõrge... Glõnks... No ja nii tuli aina uskumatumaid seike välja tema elust ja põhjust kogu jutu tõelisuses kahelda üldiselt pole... Hm, Tallinnasse sattus ta otse Lapimaalt, kus ta matkas jalgsi 2 nädalat, lihtsalt et näha virmalisi. Tallinn osutus samuti suureks hitiks tänu säilinud keskaegsele ilmele. Hm... Üldiselt olen siiamaani pisut hämmeldunud tema omapärasest ja seiklusrohkest maailmast ning mul on maru hea meel, et ma sellest pisut osa sain. Nüüd ma siin nihelen ja tahaksin ka pea ees seiklusse pugeda.
Sildid: Sofasurfamine
Amazing race Itaalia moodi
Olen peadpidi lennuki illuminaatoris ja vahin lummunult minust allpool siravat kuusirpi. Loomulikult on see vaid optiline pettepilt. Ent sellegipoolest, olen kõrgemal kui kuu! Järgmine kord kui pea aknasse topin, on kuu jälle samas kohas, kuigi minu mäletamist mööda kadus ta lennuki tiiva taha peitu. Kõhtu poeb kõhklus, et lennuk teeb ühe koha peal tiire ja ei taha miskil põhjusel maanduda. Lõpuks siis tuligi, et this is your capten speaking...Pisa kohal on ootamatu udu ning seetõttu maandume hoopis Genovas. Nii see Itaalia siis algaski. Lennuk maandus üle pimeda vetevälja ja üle selles hiilgava laeva Genovasse. Taamal andsid tulukesed aimu mägede olemasolust. Kräunusime koos Evelyniga, et pime on ning et meil ei õnnestu näha, milline see Genova on. Hämaras tundus teine õige kaunis. Siis kimasime juba bussiga Livornosse suunduval kiirteel, mis enamasti kulges läbi mägede. Ses mõttes et oma tubli tunni läbisime vaid tunneleid ja tunneleid. Eksole, see on siis tööstuslik Põhi, mitte põllumajanduslik Lõuna... Saabunud sihtkohta algas taksojaht, mis meenutas Evelynile amazing race'i. Mina trügisin meid kahele totule inglasele taksosse seltsiks ning peagi prõmmisimegi oma hotelli uksel, mis hilise tunni tõttu oli suletud. Kisa peale ajas onu püksid jalga ja tuli avas ukse. Noris, miks me nii hilja tuleme, aga lasi sisse ja andis toa võtme võttes meilt passid pandiks. Evelyn oli sest üsna häiritud ja kujutas tõenäoliselt ette, kuidas piraadinaeratusega hotellipidaja ta hommikul turul maha kupeldab. Muidugi mõista nii ei läinud. Hommikul saime raha vastu oma passid tagasi ja algaski orienteerumine mööda võõrast linna. Alguses oli nagu ikka. Mina ja kaart ei armastanud teineteist. Aga õnneks on mul hea nina ka kaardita. Nii et marssisime otsejoones õigesse kohta - Pisa torni juurde. Teel pakkus mulle haiglast rõõmu pilt valgest mehikesest sinisel taustal kirjaga 'area pedonale'. Mamma mia! Pisa torn vajus viltu juba ehitamise ajal. Näha on, et arhitekt üritas siis olukorraga kohaneda ja ehitas torni ka kuidagi viltuselt. Hiljuti aga õõnestasid arheoloogid maad torni mittevajuva külje alt ja sedasi tasakaalustasid olukorda. Viltu oli ta sellegipoolest. Üles ronides on selline naljakas purjus tunne. Midagi nagu ei klapi või nii. Pilt viltu.
Edasi sõitsime rongiga ta-da-dat-ta elektriron-gi-ga Firenzesse tehes väikese vahemaandumise Luccas. Lucca on väike armas väikelinn Apeniini-Alpide jalamil, mida ümbritsev renessanssiaegne müür on täielikult säilinud.
Sildid: Reisijutt
Renessanssine Firenze
Firenze on linn, mis tundub olevat valmis saanud - terviklik ning harmoonias. Kõik majad paistavad pärinevat justkui ühest ajastust. Tegelikult on muidugi mõningad vanad renessanssiaja pärlid ja siis niisama vanad majad. Kõige uhkem on loomulikult Santa Maria del Fiore katedraal ehk lihtsalt Duomo, mis on pärit nii 14 sajandist ning mida on ehitanud tolleaegsed absoluutsed staar-ehitusmeistrid eesotsas Brunelleschiga. Kusagilt hiilib kuklasse vabamüürlus. Geomeetria täiuslikkus. Põrandale kombineeritud mustrid. Sümbolid. Püramiidid silmadega on neist ehk kõige silmatorkavamad. Seekord on kõik tõeline, mitte kunstiajaloo raamatu reproduktsioon. Eriti uhke on katedraali kuppel ja seda nii seest kui väljast.
Ilm oli ilus ja soe, olemine mõnus ning väikestes kohvikutes pakutav kohvi ja pane valik super. Pea igas kohvikus võis märgata paari kena itaallannat leti ääres seismas ja kohvitamas. Tõenäoliselt pole kohvi jaoks maha istuda kombeks.
Kella kuueks pidime oma võõrustaja üles otsima. Selleks oli Gennaro nimeline vanaonu, kes elab kesklinnas oma 500 aastat vanas majas. Igal juhul tundus tema juurdes ööbimine lotovõit. Õhtuks andis ta meile paraja amazing race ülesande - üles leida Standa nimeline supermarket ning tuua sealt parma sinki (prosciutto parma) ja insalata belga't ja siis pidime üles leidma veel panetteria, et sealt saia osta. Lihaleti tüüp oli üks paras Romeo, kes kõik pingutused itaalia keeles sinki osta põrmuks paiskas ja meiega inglise keeles lobisema kukkus. Hea veel, et ta laulma ei hakanud. Pagaripoe leidmine ja sealt veel sobiva saia valimine oli pisut keerukam. Mul oli hea meel, et palusin Gennarol skeemile ka mõned tänavanimed märkida. Tänavad kandsid mõistagi 15 sajandi mõjukate kaupmeeste nimesid. See konkreetne oli perekond Pitti-de nimeline tänav. Pitti'd olid teatavasti Medicite rivaalid...
Õhtusöök nägi välja nii, et kõigepealt sõime väga mõnusat oasuppi, mis tundub kohalik spetsialiteet olevat ja jõime sinna juurde punast veini ja siis tuli juba maiustamise osa, mis koosnes parma singist ja formaggio gorgonzola'st ning lõpuks magusast vahuveinist ja küpsetisest. Mmm...a see vahuvein oli hea.... Kokku istusime laua taga vist oma nii kolm tundi, sest jutt sinna juurde oli veel kõige huvitavam.
Gennaro on selline vanahärra, kel hakkavad ilmnema mõningad inglite tunnused. Tal on elus üldiselt hästi läinud ja lapsed suured ja mõistust palju ja nüüd ta siis lihtsalt teeb seda, mis teda huvitab. Ja igasuguste suurte kottidega ringihulkuvate väljamaalaste võõrustamine on üks tema hobidest. Siis ta rääkis meile ühest huvitavast projektist, mis tal parajasti käsil on. Et neil on plaanis avada Canterbury piiskopi teekond Canterburyst Rooma, paavstile külla. Piiskopi rännak olevat kestnud 90 päeva Rooma, Roomas olevat ta vastuvõtul viibinud 1 päeva ja siis tagasi jälle 90 päeva... Plaan on võimaldada käia piiskopi jälgedes ja külastada kõiki neid väikesi külasid, kus piiskop oma teel peatus. Projekt oleks midagi Santiago de Compostella sarnast. Minu meelest hästi lahe mõte!
Aga need Medicid pidasid kunstist lugu. Galleria degli Uffizi suure osa väljapanekust moodustavad just Medicite erakogust pärinevad maalid. Muuseumi kõige uhkemad pärlid on ehk Botticelli Primavera ja Venus ning Michelangelo Püha perekond teiste Veronese, Caravaggio, Düreri jne maalide keskel. Ses mõttes on see muuseum üks maailma tähelepanuväärsemaid. Väljapanekute asetusest tuleb väga hästi välja, kuidas kohmakast-rohmakast gootika ikonograafiast kasvas välja maalikunst, kuidas skemaatiliselt kujutatud inimene võttis tõelised vormid varjud ja ilmed ning kuidas loodus taustana vaikselt sisse imbus koos kõige muu ilmalikuga. Maalidel kujutatud olid valdavalt heleda peaga, eriti madonnad... See ei tähenda, et tolleaegsed itaallased olidki kõik blondid, vaid vastavalt iluideaalidele madonna väline ilu pidi tegelikult väljendama tema sisemist puhtust ja õilsust. Uffici aknast oli väga hea vaade Ponte Vecciole, mis siis on pea ainus vana sild, mis Teisest maailmasõjast eluga pääses ning samuti on näha Medicite salakäigu kulg Firenzet läbiva Arno jõe teisele kaldale. Aga tõesti, Botticelli Veenust ja Primaverat vaadates tundsin ennast nagu tobe ameeriklane - külmavärinad tulid peale!
Firenzest liikusime edasi Veneetsia suunas ning tegime teel pooleteist tunnise peatuse Bolognas. Bologna on kuulus Euroopa vanima ülikooli poolest ning on ka tänapäeval ennekõike ülikoolilinnana tuntud. Bologna oli värvivalikult tumedam, oranzh oli oranzhim ja roosa punasem ning kusagil tänavanurkades ja võlvialustes hiilis akadeemiline kammitsetus ja tõsidus ringi. Kahjuks aga ei jõudnud me päris ülikoolini välja, sest oht Veneetsia rongist maha jääda muudkui kasvas.
Rongile jõudsimegi enamvähem viimasel minutil üle perroonide joostes. Lõõtsutasime siis mõnuga oma istmetel, nägu säramas heameelest, et me maha ei jäänud.
Sildid: Reisijutt
Müstiline Veneetsia
Veneetsia asus ikka päris saarel. Rong sõitis pikki kitsast tammi nagu keset merd ja siis peatus Venezia Santa Lucia jaamas otse vana Veneetsia südames. Külm oli. Firenze mõnus kevadine +14'C oli asendunud nulli ringis oleva temperatuuri ja selge taevaga. Päike oli parajasti loojumas ning õhk virvendas punakalt. Meie aga trampisime oma hotelli otsida. Esialgu ei saanud üldse pihta, kus see asuda võiks. Kanalitel-tänavatel on küll nimed, ent orienteerumine osutus kuidagi üsna keerukaks. Kui kellelgi on vaja head puhast, vaikset ja odavat hotelli Veneetsias siis Casa St Andrea on minu soovitus.
Mulle sillad meeldivad. Sillad ühendavad ja viivad kokku üle takistuste. Veneetsia on selles osas eriti tänuväärne. Kokku on seal ca 409 silda, mis ühendavad 117 väikest saarekest ja ületavad 150 kanalit, mis siis moodustavadki linna.
Veneetsia on kui soliidses eas rikas ja väärikas daam, kelle ilu on säilinud ning tema nooruse kaunidus on endiselt läbi kumamas kortsude vahelt, kelle soonelist kaela katavad pärlid ning iga sõrme ehib suur juveel, kellel on palju lugusid jutustada olnust ning saladusi, mida maha vaikida, kel jagub sümpaatiat noorte armastajate vastu ning kelles leidub halastust põdurale vanamehele.
Ent see linn vajub umbes 23 cm sajandis ning talvised üleujutused on üsna tavalised. Suureks mureks on ka vee saastatus ning selle halb mõju vundamentidele. Aga nagu ikka - probleemiga tegeletakse.
Veneetsia tänavasüsteem on umbes 11 sajandist ning pisut teine kui muidu Itaalias kombeks. Nojah, kanalid polegi tänavad. Canale - suurim kanal, suurem osa neist kannab nime rio ning täidetud rio nimi on rio tera. Tänav Itaalias on via, Veneetsias calle (nagu Hispaanias) ja tänavaid kanali kõrval nimetatakse fondamenta' deks. Ruga(rughetta) on tänav, mida mõlemalt poolt ääristavad majad ning salizzada nime kannavad vanimad sillutatud tänavad. Lisaks veel corte(umbtänav) piscina(kinni aetud end. veekogu ala) rano (väike kõrvaltee) riva (kai), sotoportego(võlvkäik). Väljakud on reeglina nimedega campo/capazzo/campiello. Vaid San Marco väljak on Itaaliale omaselt piazza'ks nimetatud. Nagu sellest veel vähe oleks. Ka majanumbrite süsteem toimib pisut teisiti. Igal kvartalil (sestiere) on oma numbrid ning iga maja on tähistatud neljanumbrilise kombinatsiooniga. Kusjuures esialgu on selle numbri järgi hoone ülesleidmine ikka väga frustreeriv, aga kogu süsteemis pidavat siiski oma loogika olema.
Ehk kõige sügavama mulje kogu selles väikeste tänavate ja jõekeste rägastikus jättis San Marco väljak ja basiilika. Euroopas ei ole küll sellele minu silm võrdset näinud. Võibolla ehk on asi selles, et olen nii või naa renessanssi arhitektuuri fänn. Nii kaunis on märgata igasuguseid uudseid ja põnevaid elemente, mõni Idamaadest nähtud, mõni memme käpikutest pärit. Kadunud on gootika raskepärane ja selge vertikaalne telg inimese ja jumala vahel ning asendunud helgema ning mitmetahulisema ehituskunstiga, mis üritab vargsi sobitada igasuguseid paganlikke antiigist pärit elemente katoliiklikku maailma. Kas pole põnev tabada end mõttelt, kuivõrd on arhitektuur ajastu mentaliteedist mõjutatud?
Veel näis seal midagi lahti olevat kelladega ning rooma numbrite tundmisega. Neil ei olnud tänapäeval tuntud numbrilauda. Kell oli jagatud justkui kaheks praeguse kella ühe ja seitsme juurest ning kummalgi poolel jooksid 12 tundi ja mul on kuri kahtlus, et vastupäeva. Lisaks veel olid paljudel kelladel ka numbrilaud, mis näitas, millises tähtkujus päike parajasti liikus. Igal juhul oleks huvitav nende kellade kohta rohkem teada saada.
Veneetsia näis justkui kogu aeg karnevaliks ettevalmistuvat. Vähemasti oli seal väga palju piirkonnale omaste karnevalimaskide poode uhkete vitriinidega. Veel andis imetleda pasticceria vaateaknaid kõikvõimalike uhkete maiustustega.
Sildid: Reisijutt
