Elevant Vene tänaval
Selline kõmu tuli, et Elevants Vene tänaval pannakse kinni. Üürileping lõpeb või midagi muud seesugust. Seega siis, päästke end kuni veel saate. St tekkis concordi fenomen ehk siis vajadus Elevanti sööma minna enne kui ta ära läheb.
Ma jäin hiljaks, seda ei leevendanud isegi fakt, et jätsin kiiremini jõudmise nimel kaks küünt lakkimata. Olengi nii huvitavam, mõtlesin ja tormasin mööda Olde Hansa piparkoogi vürtside sireenidest ning turistilõksu tseenidest. Vene tänava alguses paistis kohe Tanduuri silt, Elevant nii suurte tähtedega ennast ei reklaaminud. Pärast ukse avamist seisin vastamisi ilusa metallist või millestki sarnasest trepiga, mis viis keerde sisse visates teisele korrusele ja kuulus oma olemuselt eelmisesse sajandivahetusse. Siis tuli uks ja siis olin nõutu, sest oma seltskond ei hakanud kummastki saalist esialgu silma. Leidsin nad siiski.
Tegelikult on nii, et mulle india köök õudselt meeldib, minu maole aga ei meeldi. Ma ei leidnud enda kõhu jaoks menüüst midagi piisavalt leebet va lassi. Siinne lassi pole see, mis Indias ja pole ka see, mis ise kodus tehes. Endal tuleb paremini välja... Üldiselt jäi mulje, et kõrval asuva Tanduuri toidud on paremad ja indiapärasemad.
Elevant jälle lööb interjööriga. Mõnusalt paksu kollasega kokku plätserdatud seinad, millel rippusid plakatlike värvidega 20 sajandi alguse mõistes hoogsalt-moodsalt maalitud pildid. Nurgas suur valge kahhelkividest ahi. Kõrged laed, mida hoidsid üleval kitsad puust indiapärased sambad. Suur metallist veiniriiul, disainilt samuti eelmisesse sajandivahetusse kuuluv. Istumiseks korvtoolid ja nurgas palmipuu. Üldmulje oli kuidagi väga koloniaalajastu rütmi tabav. Oleksin kangesti tahtnud naiselikumalt riides olla, klassikalise kleidi ja kallite kingade ning kübara ja ridikülliga (! sic). Kõige peenem ruum oli WC. Üldsus nõustub minuga, kui ütlen, et kõige ilusama sisekujundusega WC Tallinnas. Sinna olekski tahtnud jääda. Mahe-lahe valgustus, suur peegel nina puuderdamiseks, mõnusad toonid... thats what I call
sisedisain... Kahju, kui sellist kohta enam olema ei saa... :-(
Muidugi tuli seal aasiaigatsus peale. Mõtlesin teele piimaga...õunalõhnalisele Manali orule koos narkojoobes israeli tüdrukutega... Strand hotellile Yangonis...Elevant ülerahvastatud Paharganji tänaval hämardunud Delhis...vaade tulesäras Delhile Metropoli hotelli katusel asuvast restoranist ja lambabiriani savipotikeses...hiiglasuur kroonijuveel Delhi lennukiaknast öösel....Nepaalist kojulennul...sinise turbaniga sikhist rikshajuht... x astmes n...[ohe]
Sildid: Gurmaanijutt
Lühilained vol 2
Ajalugu teeb tiiru ja mina elan oma väikeste saladustega
Kui nina pilvedesse pöörata, võib kergelt jalanõuks saada ämber
Selle kolin summutab kui mööduv kiirrong parima sõbra hääle
Ja nii jääbki arusaamatuks sajandi parim nali, elu mõte või heuristika tähendus
Läheb lihtsalt kõrvust mööda ja võnked hääbuvad õhus
Vabandav igasse olukorda sobiv naeratus
Väiksed lapsed seda ei oska...
Mina ka ei oska enam kiikuda nagu väike laps
Ma kardan.
Kardan, et kiik läheb raskuse all katki
Ometi surun end egoistlikult kiigele
süü-tun-ne-te-ga
Kõikide vaateväljast välja jäävate laste ees
Sorry...
Ahaa, need ongi need augud, mida iseendale kaevan
Kaevan siis edasi...Tegelikult ei viitsi ka, selg jääb sedasi valusaks
Jälle teen poolikut tööd. Olen tige ja ämber pigistab
Peaks endale ikka õiget mõõtu jalavarjud valima
Punased ja kontsaga
Masstoodangu ajastul ei pruugi see olla nii kerge
Eriti kui ilumeel on peen
deem...
Tegelt peaks magama minema...
Sildid: Luule
Esmaspäevased lühilained ajukäärudes
Viimasel ajal tundub kuidagi vähe positiivset jaguvat...või ma ei tea...Ilu on vaataja silmades, nii et võibolla ma lihtsalt ei oska näha head enda ümber...
Ma näiteks märkan, et Savisaar lubab igal tänavanurgal peksa anda. Tegelikult esimese hooga vaatasin, et näe piimatööstuse reklaam(Keskerakonna ristikulehe logo vaadates meenub hapukoore pakk miskipärast) ja siis - oi, Savisaar hakkab vist doonoriks - kui tema käsivart üleskääritud käisega silmasin. Seejärel meenus , et ega vist ei hakka, kes see nii haiget verd ikka tahab. Siis mõtlesin, et äkki ta saab süsti või hakkab end süstima, aga see nagu ka ei läinud kokku. Jäi üle veel võimalus, et Savisaar hakkab tainast sõtkuma või puid raiuma, st tööle - ent siis silmasin teksti "Igaühe eest" ja sain aru, et tegelt annab Savisass peksa... : Küsimus on, et kellele ja mille eest. Nu ma ei tea... Ons siis tõesti sõnu nii vähe ja viha nii palju, et tuleb kätega selgeks tegema minna? Igal juhul jääb selle reklaami sõnum mulle küll arusaamatuks. Kusjuures panite tähele, ta on maha võtnud ja milline pruun karvane käsivars? Äkki Savisaar kasutas kehadublanti? Savisaar käib solaariumis? Üks tulevane töökaaslane maalis ilusa pildi, kuidas Priimägi pede-leebelt Savisaart pildistamisel nõustab ja pakub välja, et Edgar, värvime su blondiks ka! Mille peale siis Edgar mühatab - Ei!
Reklaamipsühholoogia on üldse üks huvitav asi ja räägib planeedi maa põhiparasiitide kohta üsna palju. Näiteks, et kõik tahavad ilusat naist omada... Mida kõike annab müüa ilusa naisolevuse pildi taustal - mootoriõli, pirukaid, lennupileteid... Asi toimib nii, et mehed oma alateadvuses arvavad, et saavad naise kauba peale ja naised siis arvavad, et muutuvad ka sarnaseks tsikiga pildil. Simple as that ja täitsa toimib...
Kosmoseturistile jääb muidugi esimese hooga ekslik mulje, et inimkonna naisolevused tegelevad peamiselt pea ja riidepesuga ja meesisikute kõige tähtsam tegevus on õhtust hommikuni õlut juua...
Kogu see reklaami värk on üks vaba mõttetegevust õõnestav tegevus, mis ajab inimesed tarbimishüsteeriasse ning paneb unustama, et õndsad on need, kes on vaimust vaesed... Kusjuures ma ei tea ühtegi teist lauset, mille tähendus oleks nii hästi tõlkes kaduma läinud.
Tegelikult tahab piibel öelda, et õnnis on olla, kui su hinge ei koorma millegi omamise ihad ja tunded. Budistlikus maailmas jõuab selle seisundi kaudu Nirvanasse. Aga noh, naised ei pidanud ju Nirvanasse jõudma, nii et mis ma ikka siin oma liha suretan...
Ja siis veel seda, et täna võtsin poodi minnes esimest korda oma pandipakendid kaasa. Mis te arvate kui normaalne tunne on kõndida keset tänavat vaikselt kolisevad õllepudelid kotis? Nu vot... Jõudsin siis lõpuks pudelikorjamismasina juurde ja loen sildilt - Vabandame, ajutiselt ei tööta... Ega ikka ei vabanda välja küll. Kole on, kui inimese head soovid loodussäästlikult käituda sedasi veega alla lastakse. Toppisin need pudelid sinna samasse masina kõrvale prügikasti...
Mm...aga õunalõhn, mis Nõmme tee äärsetest aedadest levib, on magus ja uimastav ja kuulub elu helgemasse poolde. :)
Whats in a name that which we call Psyche...
Minu jaoks ei ole Romeo ja Julia koos oma originaalide ja derivaatidega kaugelt mitte kõige ilusam armastuslugu. Julia oli lihtsalt üks esimesi ilusaid nägusid, mis Romeole ette jäi. Kui nende teel ei oleks olnud takistust ning kogu lugu poleks nii traagiliselt lõppenud, vaevalt et Shakespeare neist kirjutada oleks viitsinud. Selle poole pealt - kas kannatus õilistab armastust ning muudab selle tõeliseks, surematuks? Kas kannatus sublimeerib? Kas läbi valu on tunne sügavam - kas läbi valu ollakse rohkem kohal ja kas läbi kannatuse õpitaksegi armastama?
Kuigi ka Romeo ja Julia loo juured ulatuvad antiikaega, on vanadel kreeklastel palju huvitavamaid lugusid vesta. Mis mind vaikselt imestama paneb, on tõsiasi, et kreeka müütides kajastuv mentaliteet inimeste isiklike suhete tasandilt on üllatavalt lähedal tänapäeva inimeste omale. Ilmselgelt kannatatakse tunduvalt vähem igasuguse valehäbi ja topeltmoraali käes kui vahepealsed kaks aastatuhandet on ette kirjutanud. Isegi jumalatele on kõik inimlikud nõrkused omased. Kreeklaste pantheoni omavahelised suhted sobiksid hästi ibero seriaalide autoritele inspiratsiooni allikaks.
Psyche nimelise neiu ilu lummab inimesi nõnda, et nood unustavad sootuks Aphrodite altari eest hoolt kanda ning ilujumalanna on raevunud. Kättemaksuks ja õigluse taastamiseks annab ta oma pojale ülesande haavata neiut oma riukaliku noolega, et too armuks esimesse ettejuhtuvasse kalkarisse. Ent ka Eros ei suuda vastu panna tütarlapsele nimega Hing. Milline sümbolism! Mul on kahju, et ma pole lugenud ühtegi Clarissa Pinkola Estesi analüüsi selle müüdi ja selles sisalduvate arhetüüpide kohta. Kindlasti on ta midagi põnevat sellest kirjutanud.
Psyche on oma olemuselt armas naiivne tüdruk, kes ei vaevugi eriti reaalset maailma ega selle ohte enda ümber aduma. Ta kohtab oma meest vaid öösel ja armastab teda pimedas teadmata kes ta kaasa tegelikult on. Tal palutakse usaldada... Hing ei saa armastada silmadega, hingel tuleb õppida südamega nägema ja pimesi usaldama (intuitsioon?). Ent Psyche ebaõnnestub ja annab alla pahatahtlike õdede näol rääkivale hirmule. Ta peidab magamistuppa noa ja lambi ja ... ehmunud vaatepildist magavale Erosele lõhub lambi ning põletab toda lambiõliga.
Edasi ootavad Psychet rasked ajad. Aphrodite annab talle muudkui pealtnäha võimatuid ülesandeid täita ja meeleheites ning viimaseid kuid rase Psyche loodab pea iga ülesannet täitma minnes enda lõpu leida ning piinast vabaneda. Ent ta suudab kõik takistused kobamisi ületada. Käik allmaailma sümboliseerib tema vaimset uuestisündi. Psyche on kasvanud uuele tasandile ning ta võetakse jumalate sekka. Siis justkui ka vanade kreeklaste maailmas õilistas kannatus armastust ning muutis selle surematuks.
Eros ja Psyche on "naistekas". Seda on tõlgendatud kui lugu naiste ematsipatsioonist ja neitside hirmu ja viha defloreerimise ees...aga see on jura... Üldiselt ei tea ma ühtegi tüdrukut, keda mingi hetk tema neitsilikkus häirima ei oleks hakanud. Võiks lahmivalt lennutada, et kogu see neitsi värk on patriarhaalse maailma väljamõeldis, et kuidagi kindlustada vara edasiminek oma järglastele. Matriarhaalses maailmas see nii terav probleem poleks.
Vanade kreeklaste puhul on huvitav see, et hinge ja füüsilise armastuse liidust sündis neil Iha. ?!
...
Sildid: Kreeka müüdid
Soomaal kanuumatkal
"Ja nad ongi pool neli öösel üleval ja valmis kanuuga jõele minema, ise kõigest paar tundi maganud??? Ausõna, mul ei ole normaalsed sõbrad...", mõtlesin, kui kogu kamp sellisel ebainimlikul ajal ülesse aeti. Kusjuures, tegu oli veel laupäeva hommikuga. Taevast tibutas vett alla ja valitses selline üldine hämar ja märg ja unine olemine. Aga noh, ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma ütlen sulle, kes sa ise oled...
Tegelikult sai juba Terskolis kokku lepitud, et Eestis tuleks teha järelmatk ja soovitavalt kanuudega ning Soomaal. Ma tahtsin kangesti näha, mis imeline koht see Soomaa on. Seega siis startisime reedel pärast tööd teele.
Esimene arusaam, mis mul Soomaast tekkis - tegu on backpackerite sihtkohaga. Hostel, kust me mõlad ja päästevestid kätte pidime saama, meenutas oma olemuselt samasuguseid asutusi välismaal ning näod kes seal vastu tulid olid sarnased teistes riikides kohatavate backpackerite näolappidega. Sama mulje jäi ka kanuumatka lõpp-punktis oleva Suurisoo turismitalus.
Teine tähelepanek. Peldikukultuur on Eestis ikka üle prahi. RMK oma prill-laudade ja vetsupaberiga on ikka kõva trenditegija olnud. Soomaa looduspargis oli sama seis. Selliseid asutusi nimetatakse nüüd DC-ks...D nagu dry... Inimestele, kelle jaoks kempsus käik oli alles kuu aega tagasi tõsine katsumus, on see suur asi.
Kolmas teema - sääsed. Ma ei saa aru, miks ma alati ära unustan, et metsas sääsed on, kui loodusesse minek on? Igal juhul oli sääsemürk taas kõige populaarsem parfüüm ja häda neile, kel oli oidu see kaasa võtta. Õnneks ei kordunud Kõrvemaa õudus.
Neljas teema - joogid. Saku on vahepeal miskit energiajoogi ginni tootma hakanud. Täitsa joodav jook oli. Vist ohutum kui seest õõnestatud arbuus, mille sisse valati pudel viina ja shampuse puudumisel siidrit ja siis pandi arbuusi tükid sinna sisse veel tagasi. Teed seekord ei saanudki.
Vahepeal oli teemaks üldse mitte magama minna, kuna nagunii kaua magada ei saaks, aga mina muutusin ühe ajal üsna uniseks ja eelistasin põhku pugeda. Õnneks päris öiseks kanuusõiduks ei läinud, kuigi see poleks pooltki selline triller olnud, kui öisel xdreamil. Aegajalt sõitis mõni kanuu meist mööda ka. Nimetasid samal ajal jõkke ujuma läinud asendus-raidot alkohoolikust kopraks.
Ju neil selle nägemisega seal pimedas ikka probleeme oli...
No ja siis olimegi kolme paadiga jõel. Esialgu oli ilm veel sombune. Kuid aegamisi selgines ja olemine oli üsna muinasjutuline kui jõgi auras ja ümberringi oli kerge uduvine, mille seest võis aimata päikesekiirte teekonda. Ilm läks selgemaks. Esialgu olime Raudna jõel, siis see ühines Hallistega ning lõpuks jõudsime välja Navesti jõele.
Raudna jõe ääres tegime esimese peatuse, paigas nimega Karuskose. Vaatamisväärsuseks oli vana laev-saun nimega Pühamüristus. Kahjuks seisis ta nüüd kuival maal ja mitte nii kahjuks sobis väga hästi hommikusöögi kohaks. Kohalike vaatamisväärsuste hulka kuulus ka rippsild.
Umbes samast kohast algas ka Ingatsi matkarada, mis viis maailma kõrgeimale rabarinnale Kuresoos. Esmalt nühkisime tükk aega laudteel mööda suht igavat metsaserva. Siis äkki tuli üsna järsk tõus ja maastik muutus...rabaks! Männid ja mättad ja laukasilmad. Vaatetorn. Mina ei suutnud kiusatusele vastu panna ja pidin ka laukasilma end kastma. Megamõnus oli ja une pühkis silmist.
Edasi siis muudkui kanuutasime. Käed hakkasid juba hellaks minema. Jõel erilist voolu ei olnud, nii et ainus viis edasi liikuda oli omal jõul. Õnneks polnud ka puuronte ja kive. Või jälle kahjuks, sest seiklust jäi sedasi väheks.
Halliste ja Navesti jõe ühinemiskoht oli huvitav. Kaardilt jäi mulje, justkui suubuks Halliste vastu igasugust looduse loogikat Navestisse vastuvoolu, nii et peab kõvasti peale passima, kuhu poole edasi liikuda. Tegelikkuses siiski suubus jõgi pea et 90 kraadise nurga all Navestisse ja mingit keerukust selles polnud. Paaditasime siis edasi ja arutasime, et ikka oma 40 minutit on veel paaditada...ja siis hüüdsime kaldal olevatele poistele, et hei, kaugel Suurisoo on ja nemad hüüdsid vastu, et siin kõrval majas. Vot kus lops!
Tore tegelikult, kui oled väsinud ja siis tuleb peatuspunkt kiiremini kätte kui arvasid. Üks positiivsematest hetkedest matkal.
Ai jalad olid kanged ja olemine unine...olime maha mõlanud oma 22 kilomeetrit. Lahe kokkuvõtvalt. Aitäh korraldajatele :)
Sildid: Seltskond
Kuhu kadus juuli?
Viimasel ajal, see on siis pärast Kaukaasias mägedes käiku, pole olnud erilist kirjutamistuhinat. Elus justkui toimuks ühtteist ja mõni mõtegi juhtub aegajalt ära eksima peakolus toimuvate juhuslike lühiühenduste vahele, aga üldiselt on tunne, et polegi nagu midagi öelda. On nagu on ja nagu on, nii on hea. Mul tuleb üha paremini välja meditatiivne mitte mõtlemise harjutus. Kui ära unustada, et mina olen see, kes eemalduva rongi mürinat kuuleb, võib hoopis samastuda eemalduva rongi mürinaga. Ei, ma ei tarbi mõnuaineid, ei praegu ega põhimõtteliselt mitte...Õnneks on mul niisama ka piisavalt hea kujutlusvõime...
Et siis august...See suvi on läinud ruttu ja ka seda võis ette arvata. Kolm nädalat juulist oli lumi maas. Jällegi Kaukaasias. Ma polnud ennast moraalselt ette valmistanud sellise hulga lume tajumiseks oma silmades ja talla all ja saapa sees veeks sulanuna. Aga seal ta oli. Kõikjal, kus kõrgus 3000 meetri kanti jõudis ja selle ületas - lumi juulikuus. Mõtlen siin praegu, et ma peaksin ikka endale ka mälestuseks kirjutama, kuidas kõik seal kaugel Kabardini-Balkaria vabariigis oli. Must ei olnud seekord asja, et jooksvat päevikut reisil pidada. Lihtsalt, sobivaid momente kirjutamiseks eriti ei leidnunud. See on see suure kambaga käik.
Nüüd pole järel ei lund ega mägesid. See-eest on näiteks Hiiumaa, kus sai nädalavahetusel käidud ja asjalikuma poole pealt Hirmuste küla päevadest osa võetud, üks rätik maalitud, ühe peldiku ehitusel osaletud, paaris nõuka ajast jäänud kaevikus ukerdatud ja miski torni otsa ronitud, võõra rattaga sõidetud, mustikaid ja maasikaid põske pistetud ja vana eestlaste kombe kohaselt ühtteist ka jumalatele ohverdatud märjukest maha valades ja konte lõkkesse visates. Kõpu kandis on nii ilusad metsad. Annavad Kaukaasiale silmad ette. Pikad sihvakad punakaspruunide tüvedega männid ja puhas alusmets...meri...
Minu vana-vanaema Anni kasvas ülesse sealsamas Kõpus, Suureranna külas. Vaevalt, et ta oli blond saare neiu. Ma pole kunagi temast ühtegi pilti näinud, aga pigem usun, et ta oli selline paras röövlitüdruk. Röövlitüdruk Anni Lauri. Kasvas suureks ja läks mandrile mehele. Kui palju temast minus edasi elab? Kusagil DNA keerdudes ikka on midagi peidus ja ehk isegi midagi hulga eksootilisemat veel kui legendid Lauride esivanema kohta paika peavad. Milline oli see tüdruk, kellele keegi krahv de la Gardie lapse tegi? Kui noor ta siis oli ja kui blond või brünett või siresäärne ja naerusuine? Kui palju tõtt selle taga on? Ilus legend niisamagi...
Sildid: Mõnulen
