Esimese lume aeg
Täna on kuidagi selline meeleolu, et sõidaks hea meelega viimase rongiga mõnes tundmatus suurlinnas. Vaataks aknast tulede peegeldustest hägustatud linnatänavaid ning oleks hetkeks ise iga möödalibisev objekt. Vaatleks salaja suletud laugude vahelt teisi viimase rongiga sõitjaid, millist elu nad elavad ja miliseid mõtteid nad mõtlevad. Liikumine ja nostalgia...lõppeva päeva hõõguv kuma... Tegelikult on taevas täna tume ja tähed vilguvad justkui kaugemalt kui tavaliselt. Külm on. Käes on esimese lume aeg. Norra tõlk tuli mulle just rääkima, et ka neil on külmaks läinud. Nüüd vaatame koos lumehelveste pilte. Nendega on nii, et neid ei saa omada, saab vaid vaadata ja minna lasta... Tunda rõõmu ilust enesest, mitte selle omamisest. Kui armetu võib olla selle inimese maailm, kellele see kõik märkamatuks jääb. Mõnikord olen ma ise ka selline pime.
Viimastel päevadel on mul huvitav sundkäitumine välja löönud. Ma ostan lillepotte või taimi. Ma täna mõtlesin selle üle, et miks see nii on. Ma pole seni kunagi erilist huvi toataimede vastu tundnud ja olen väitnud, et ma ei saa neid endale lubada oma kaootilise eluviisi tõttu. Ma nüüd mõtlesin välja, et mul on alateadlikult tohutu vajadus kasvada mingi uue olukorra tasemele. Vajadus areneda ja kasvatada ning hoolt kanda. Toataimed sobivad protsessi indikaatoriks väga hästi.
Oh ja Ah metsas
Oh, mis tore laupäev oli!
Ah, kes oleks võinud seda arvata!
Ei oleks osanud arvata jah, et ma see sügis veel kuhugile orienteerumisvõistlusele lähen. Aga läks teisiti. Seisin ebanormaalsel ajal - 6 30 maja ees ja ootasin Raidot. Tuul vingus ja ulus ja üritas mind veenda, et on vale aeg, peaksin veel soojas voodis põõnama, mitte õues pimedas seisma, ent mina jäin endale kindlaks. Peagi hakkasid pimedusest paistma autotulede kiired ning ralli Lõuna-Eesti suunas (vahepeatusega Sakus) võis alata. Tee kulges täpselt diagonaalis üle Eestimaa - Piusale. Väga ilusate värvidega sügis on. Mõnusad kollase-rohelisekirjud maastikud volksasid muudkui mööda.
Piusal oli parklas juba hunnik autosid ja rida asjalik-sportlikke tüüpe saalis ringi. Siiski polnud mingit neljapäevakutele tüüpilist "laulupeo" tunnet. Tegu oli pool-kinnise üritusega - Tartu Firni klubi poolt korraldatud orienteerumisvõistlusega, kuhu siis ka JKA rahvast oli kutsutud. JKA klubi oligi minu ja Raido poolt moodustatud võistkonnaga "Oh ja Ah metsas" esindatud. Ega me ise ka ei teadnud, kumb meist Oh ja kumb Ah on, aga tiimile tuli mingi nimi panna ja mulle meeldivad naljad stiilis:
Oh, ma ei jaksa enam...
Ah, mis sa virised...
Nuvat ja nii need Oh ja Ah panidki täpselt kell 12 33 lõuna poole kimama. Esimene punkt läks lihtsalt, teise punkti leidsin enamvähem poolel teel...Kolmanda leidmine enam nii kergelt ei läinud. Selle leidmiseks ületasime Surmaoru ja kahlasime läbi oja ja vahtisime pulliga tõtt. Mingi hetk tuli välja, et see meie 2. kontrollpunkt oli hoopis 7-s. Jooksime siis ja võtsime 7-da pähe 2-se punkti ja siis tuli kaks punkti mälu orienteerumist, millesse ma eriti süveneda ei suutnud, sest ma pidin ennast sügama ja haigutama ja telefonile vastama. Piusa jõest läbi jalutamine tundus mulle halb idee, läksime ringiga. Üldiselt oli metsas ilus ja mõnus joosta, ainult et künkaid, millest tuli muudkui üles ja alla koperdada, sai natuke palju. Raido harrastas põhiliselt otse orienteeruda ja mingeid teid me eriti ei kasutanud. Kohati tuli ikka üsna kõrgele hüpata ja haake visata, et mitte igasuguste puuroigaste ja kännujuurikate otsa koperdada.
Kaardile oli märgitud 16 kontrollpunkti ja 16 punktis saime uued TULIP (vms sarnast) orienteerumise juhised stiilis 160 meetrit teede ristumine, vasakule, siis 70 meetrit siis kinnikasvanud metsatee...jne jne. Müttasime siis mööda metsa ja lugesime samme. 20-das kontrollpunktis saadeti siis lõpuks edasi Piusa koobastesse, kuhu oli 4 kontrollpunkti ära peidetud.
Oh, see oli põnev!
Piusa koopad on lahedad. Ma ei kujutanud üldse ette, et need nii võimsad võivad olla. Raido jutu järgi pidid need veel uhkemad olema, kuhu inimesi ei lasta. Minu jaoks tundusid need koopad üsna raskesti navigeeritavad, ent Raido leidis need 4 viimast punkti fenomenaalse kiirusega ja silkas finishi suunas minema. Ma siis sörkisin talle järgi. Jalad enam eriti ei kandnud. Finishis ootasid teised lõpetajad, soe tee ja õunad ja küpsised ja mõnus olemine. Lõpetasime ajaga 03 24. Läbisime ilmselt mingi 18 kilomeetri pikkuse trajektori ja 24 kontrollpunkti. Võitjad, kes olid rogainil 4-dad olnud, finisheerusid ajaga alla kahe tunni. Nad silkasid nagu mingid ristirüütllid metsas oma värviliste vammustega mööda.
Vaatamata sellele, et ma olin magamata ja ebasportlikus meeleolus ja uimane oli see hiigla lahe üritus ja mul on hästi hea meel, et ma sellest osa võtsin. Nii et au ja kiitus Raidole, kes mu kaasa kutsus ja kelle järel ma seal metsas siis enamasti koperdasingi.
Sildid: Sport
Ingel läks ära
Ingel läks ära
Lihtsalt jalutas minema ja pani enda järel ukse kinni.
Viisakas temast ja samas inetu mitte midagi öelda...
Hispaanlased ütleksid - "lahkus nagu prantslane"
Selle asja nimi on "etnotsentrism"
Järele jäi kindla vormiga määratud tiivutu tühjus,
mida läbis parv kihistavaid ja itsitavaid neutriinosid
Mis neil viga naerda!
Mis nemad ka teavad kui raske on olla inimene -
kui raske on olla kui ollakse mustmiljon ja veel korda suurem...
Shrink to fit
Pea asi on mitte kaotada pead
või kui kaotada siis vaid hetkeks
Näiteks millisekundiks...
Sildid: Luule
Ei täiskuu neljapäev ega 13 ja reede
Seekord läks hästi, kolmteist sattus neljapäeva peale
Kõik ebausklikud hingavad kergendunult ja veelgi,
sest kuugi kummitab vaid poolikuna horisondi piiril,
kallates maailma lummavat-petlikku valgust
ja hämariku karge õhu roosakas ebamaisuses
toimuks tegevus justkui hoopis teisel planeedil
teises ajas, teiste tegelastega...
Tänaval jälitab mind multifilmi muusikat prõõkav auto
Igaks juhuks kiirendan sammu.
Ma ei vaata tagasi, kes see hull on, valimised vist...
Võibolla jagavad lastele õhupalle?
Rohelisi ja "K" tähega?
[Perverdid]
Valima lastakse alles kui oled 18
Nii et milles siis trikk?
Tegelikult võis vabalt mürtsuvat multifilmi muusikat levitav auto(sini-valge), mis Kristiine vahel ringi kimas hoopis ResPublica kätetöö olla või siis üldse apoliitiline, näiteks mõne ogara noormehe armuavaldused või midagi muud originaalset...Sildid: Luule
Pilvede värvid
Olen juba kaks nädalat jutti iga õhtu päikeseloojangu pilvede värve imetlenud. Ma ei mäleta ei aega ega kohta, mil taevas sama kaunis oleks olnud, kui nüüd, oktoobri alguses selgete ilmadega ja siin Eestis. Käin muudkui nina taeva poole ja olen hämmeldunud. Jah, ma tean, ma olen ilusaid päikeseloojanguid ennegi näinud, aga nendega, mis praegu, on teine lugu. Taevas on kuidagi väga intensiivselt sinine ja kõrge. Ilmselt tuleneb see külmast ja õhurõhust ja muudest tavapärastest füüsika valdkonda kuuluvatest terminitest. Trolli oodates vahtisin taevast ja kujutasin ette kui sügav/kõrge/kauge see tegelikult on. Võttis kohe pea ringi käima selline kujutluspilt, kuidas algul on igasugused sfäärid ja siis läheb taevas muudkui tumedamaks siniseks ja siis ongi juba kosmos ja teised planeedid ja minu mõõtmed sinna juurde on pea et olematuks kahanenud.
***
Postimees tõi täna ära kaks uudist, mis mulle sügavalt korda läksid. Esimene oli episood vanematest, kelle 16 aastane tütar on arusaamatu kuuli tõttu elu kaotanud ning kes annetavad oma lapse neerud abivajajatele. Julge ja ilus tegu. Ma ei kujuta ette, kui valus neil võib olla.
Teine uudis tuleb Põhja-Kaukaasiast, Elbruse kandist. Kabardi-Balkaaria vabariigi pealinnas Naltšikis on tänastest kokkupõrgetes julgeolekujõudude ja tšetšeeni mässuliste vahel saanud surma enam kui 60 inimest.
Ma pole turist, ma elan siin!
Oo...millised küünealused mul on! Kohe kaugele on näha, et olen agaralt kaevetöid teinud ja mitte ninas, vaid mullas.
Keegi oli maja trepi ette terve hunniku hunnitult ilusat lillat värvi kanarbiku laadseid taimi(Jäälill???) tõstnud, ilmselge eesmärgiga need närtsinud rootsude asemele lillekastidesse istutada. Õgisin silmadega ilusat potsakat värvi endasse. Selline tunne oli lausa, et püherdaks natuke nende kenade kanarbikkude sees. Kindlasti oleks mõnus. Superego istus aga ilusti omal kohal ja tuletas meelde, kes ma olen ja mis mulle sobib ja saatis mu hispaania keelde Jaume kurbadesse silmadesse uppuma. Kui ma tagasi tulin, siis tegeleski juba üks kena proua taimedega ja ma hõikasin talle mööda minnes, et nii ilusad lilled. Tädi vastusest inspireerituna läksin maja elanikele mõeldud stendi ette ja lugesin teadet sisuga, et saabusid lilled, mis tuleks kiiremas korras (st täna õhtul) ümber istutada, kõik on teretulnud. Loopisin endale ruttu sobivamad riided selga ja juba ma sonkisingi mullas ja istutasin taimi ringi. Nii mõnus on kättpidi mullas olla...eriti kui seda mõnu harva saab. Selline hea rahulolev tunne on nüüd. Tore on midagi oma kodu heaks teha ja tore on tajuda, et "kodu" mõiste ei piirdu mitte üksnes minu korterit piirava nelja seinaga, vaid ka trepikoda ja siseõu kuuluvad veel sinna juurde. Tajusin kui palju annab juurde kodu tundele just selline ise aias kõpitsemine. Makstes üksnes igakuist hooldustasu, ilma ise kordagi midagi kodu vahetu ümbruse heaks tehes, oleks justkui tundetu turisti käitumine.
Minuga ühes majas ei ela just teab kui palju rahvast ja enamik kipub kenasti tere ütlema, aga tegelikult ei tunne ma kedagi lähemalt. Seda daami, kellega ma koos taimi istutasin nägin justkui esimest korda. Tuli välja, et ta elab otse minu all. Ta küll kinnitas, et pole minu juurest valjut muusikat kuulnud, aga mus on ikka väike rahutus sees, et mis siis kui ta on "viisakas" inimene, kes välja ei ütle, et tal lamp laes miskipärast aegajalt väriseb ja lagi müdiseb...ei tea küll miks? (st kui mul tuju tantsida tuleb).
Lihtne elu - Karin ja Eve shoppavad Helsingis
Iga Sügisjooksu lõpetaja sai ju Viking Line'i kinkekaardi - edasi-tagasi laevapiletid kahele Helsingisse. See kaart tuli ära realiseerida! Vanade beibeaegade traditsioonide elustamiseks tirisin Karini kaasa ja nii me siis kakerdasime mööda Helsingi trotuaare(=kõnnitee) ja vehkisime plastikuga kassa-aparaatide ees ning kõndisime uus kilekott näpus poest välja.
C'est la vie facile. At least for one day.
Mäletan, et kui me Kariniga esimest korda Helsingi poode väisama läksime kunagi aastate eest, siis Karin ütles piirivalvuri-onule ausalt reisi põhjusena, et tulime shoppama. Kutt oli pisut segaduses. Tavaliselt käib ju vastupidi. Et sommid tulevad Eestisse osturallile jne. Riidepoed on endiselt Helsingis lahedamad, kasvõi lihtsalt teistsuguse valiku tõttu. Kuid minu jaoks on määrav H&M -i olemasolu. Isegi kui H&Mi hinnaklass oleks 3 korda kallim, oleks ta ikka lahe pood, sest oma toodete disaini ja kvaliteediga teeb H&M paljudele kallimatele kaubamärkidele puhtalt ära.
Tegelikult on ikka fenomenaalne küll, et me järjekordselt suutsime veeta 6-7 tundi ühel tänavalõigul, mille läbimiseks normaalkiirusel kuluks nii 15 minutit. Päris hea saagi saime. Eriti hea meel on mul aeroobikatossude üle. Mul oli neid trenni jaoks väga vaja, aga ma ei suutnud Tallinnast midagi vastuvõetavat leida. Ja siis need punased seemisnahast kindad... Praegu puhungi tossudele elu sisse, st kannan neid jalas.
Nõustusime Kariniga, et eestlased teevad soome naistele liiga. Paljud Soome tüdrukud on ikka väga kenad, kuidagi isikupärasemad ja eneseteostusega. Sellist siinsetele tsikkidele omast, välimuse abil iseendale tehtavat marketingitööd, eriti silma ei hakanud.
Sildid: Reisijutt
Värvi illusiooni
Kui palju kinnisilmi ulmades suudlusi
ja ebaisikuliselt jagatud hellusi
et ei peaks märkama värvide puudumist
põgeneda enda peegelpildiga üksi olemise eest
ükskõik mis, et saaks vaid olla teel...
¿Por que?
Kui palju tõe pähe venitatud naeratusi
et ise uskuda või teisi veenda
see meeldib, on meeldiv, sa meeldid
ja palju on valatud klaaspärli pisaraid
et valu kaudu end elus tunda
Hing iseendas üles leida?
¿Por que?
Kui palju enesepetet
ja ühiskondlikku kokkulepet
ja värvilisi illusioone, sooje toone
tormakalt tuksuvat kirglikku verd soontes
kui reaalne maailm koosneb vaid must-valgetest joontest?
¿Por que?
Sildid: Luule
