teisipäev, veebruar 19, 2008

Darjeeling Limited ja Vuittoni kohvrid (spoiler)

Darjeeling express on fiktiivne rong, mis tormab läbi India reisijate hulgas 3 venda (kõik Vuittoni kohvritega, millel peal elevantsid ja vihmavarjud), ilus hindu soost stuardess ja vagunisaatjaks väärikas sikh, kes veljed lõpuks koos kohvritega rongist välja viskab. Vennad on mõistagi ameeriklased, kes on spirituaalsel teekonnal ning lootuses parandada omavahelist läbisaamist. Kõik kolm on omadega omamoodi kimbatuses, omamoodi friigid ja omamoodi toredad. Tundub, et kõik on pisut põgenevad tüübid ja sellise joone oma vanematelt pärinud. Emalt kohe päris kindlasti, kas ka isalt lisaks Vuittoni kohvritele on iseasi.
Filmi režisööriks on Wes Anderson, kelle nimi peaks ühtteist ütlema. (Mulle ei ütelnud). Tundub teine selline kultusfilmide käekirjaga mees olevat. Minu jaoks oli see igal juhul esimene tema toodangu kogemus. Anderson kirjutas käsikirja filmile koos Roman Coppola ja Jason Schwartzman'iga (mängis filmis ühte vendadest), kes on suguluses ja vanad sõbrad ning ilmselt ka umbes sama jõukad nagu vennad filmis ning nad tegid enne teksti valmimist läbi sarnase tripi Indias. Seega siis annab film mingi ettekujutuse, kuidas säärane seltskond eraelus suhtleb.

Film oli jaotatud kaheks episoodiks. Esimene kestis umbes veerand tundi ning kujutas endast stseeni ühes Pariisi hotelli toas koos Schwartzmani poolt mängitud vennaga. Selle lühifilmi jooksul olin kohati isegi segaduses, et kas nad mulle ikka õiget filmi näitavad. Ma tulin omaarust filmi Indiast vaatama. Siiski aitasid need 15 minutit nii mõndagi episood 2. lahti seletada.
Andersonile meeldib mängida kaadrite liikumise kiirusega st osad momendid on tema jaoks monuentaalsemad ja siis ta näitab neid hetki aegluubis. Väga mõjus. Kõige efektsem ehk oligi teise episoodi algus Bill Murray'ga.
Kokkuvõtvalt, mulle meeldis. See polnud selline kõht-kõveras naerukomöödia, pigem selline film, kus suunurk kõige inimliku äratundmisest pidevalt kergelt muiges oli. Ma kujutan ette, et hindudele see film eriti ei meeldi. Olin väga üllatunud, kui hindu stuardess ühega vendadest seksis. See pole hindu naistele kohane. Muudele rahvastele tõenäoliselt meeldib.

Sildid:

neljapäev, veebruar 07, 2008

Südikus ja visadus kui suurim edasiviiv jõud

Eelmine aasta osalesin poolepäevasel tööandja poolt pakutud Manage your career' vms treeningul. Praegu tuli koolitusest meelde killuke, kus me pidime ära arvama, kus on peidus suurim kasvupotensiaal, kas oskustes-omadustes, milles juba ollakse tugev, või seal, kus mingeid andeid ees ei ole. Koolitaja üritas meid panna uskuma, et suurim potensiaal "to become a star" on peidus siiski nendes oskustes ja omadustes, milles me oleme juba looduse poolt tugevad. See, kas firmale tuleb tegelt kasuks kampa staare tööl pidada, on muidugi eri teema. Sellest me ei rääkinud. Teema hargnes mu peas ühte otsa pidi edasi.
Mulle tuli meelde klassikaline vastupidine näide 4 klassi ajaloo õpikust. Näite nimi on kreeka legendaarne oraator Demokritos. Mäletan, kuidas ma lapsena ette kujutasin ajaloo õpsi poolt kirjeldatud Demokritose ponnistusi heaks oraatoriks saada. Tal puudusid selleks pea kõik eeldused - ta oli äbarik, ta hääl oli nõrk ja ta kehitas oma õlga. Mis mehel aga olemas olid, oli tõeline tahe ja visadus. Ta riputas lakke mõõga, et oma napakatest õlakehitustest lahti saada. Iga kord kui ta õlga kehitas kõne harjutamise ajal, torkas mõõk teda valusalt. Et häält tugevdada, rääkis ta mere kaldal üle tormituulte. Demokritosest sai Staar. Ajaloo õps üritas meile selle loo moraalina öelda, et kõige tähtsam on tahe ja tahtejõud ja visadus. Pingutage oma unelmate eesmärgi nimel. Pirnileiutaja Edisoni arvates jätavad liiga paljud pooleli napilt enne läbimurret, sest visadusest jääb puudu. Ka mu ema oli frustratsioonis andkate kuid laiskade õpilaste pärast, kel olid kõik eeldused klaveristaariks saada, kuid kes ei viitsinud vaeva näha ja läksid nii raisku. Ta ütles, et 10% andekust ja 90% töökust on parem kui vastupidi... Samas ... minu ta praakis muusikast välja kui ebamusikaalse. Ok, saan aru, ma ei näidanud üles seda 90% tahet ja Eesti on väike konnatiik, kus kõik teavad, kes kelle laps on ja seljataga arvustavad.
Mozart kirjutas oma päevikus, et pea terve sümfoonia ilmus tervikuna tema pähe. Seda tsiteeritakse palju kui puhast geniaalsust ilma vähimagi tööta. Samas unustatakse sinna juurde märkimata, et Mozart seda sama sümfooniat mitu kuud väsimatult viimistles. Mozart praktiliselt töötas end surnuks!
Seetõttu seaksin mina staariks saamise esimeseks tingimuseks siiski vankumatu tahte, töökuse ja visaduse ja sinna juurde ka mõistuse,andekuse ja eeldused, kuid pisut vähem tähtsatena. Tõele au andes - küllap Demokritos oskas hästi kirjutada, kuid tema esinemise pool vajas tugevat lihvi. Ilma selle lihvita oleks ta vaid ilusatele ja lollidele meestele kõnesid kirjutama jäänud... Selliste mõttekäikude põhjal, visadus ja söekus endale seatud eesmärgi nimel vaeva näha ja kannatada ning takistusi ületada on suurim väärtus ükskõik millise andekuse või andetuse juures. Loomulikult on oluline osata oma head potensiaali maksimaalselt ära kasutada, kuid esmatähtis on tahe asjaga tegeleda ja seetõttu ma pisut krigisengi endiselt selle "growth areas" teooria juures ja rõhuks hoopis sihikindlusele.
Asja huvitav külg on, et südikus ja visadus ei ole eriti seotud IQ ja värgiga, vaid on puhas iseloomu küsimus. Seda on võimalik õpetada või õigemini küll innustada. Trikk on selles, et tuleks hinnata ja tunnustada ponnistust, mitte andekust või tarkust... Selles on suur vahe. Tunnustades arengut, innustutakse edasi arenema, isegi kui tulevad tagasilöögid. Oma arengu nägemine on parim motiveering asjaga edasi tegelemiseks. Enesedistsipliinist üksi siin ei piisa. Selleks on vaja kirge - oskust ja julgust unistada endale kauge eesmärk. Enesedistsipliin on hea millestki loobumiseks oma eesmärgi nimel, kuid selles pole ambitsiooni. Kireta saab ind otsa, kui takistused suureks lähevad. Siis on jällegi optimismi appi vaja...
Mõtlen veel, kas kirg saab olla vaid selle vastu, mis tõeliselt meeldib või on mõneti õigustatud vanemate poolne sundimine... eeldusel, et tee tööd, näe vaeva, siis tuleb ka armastus? Selles mõttes, et kui laps näeb oma progressi, siis tal tekib motiveering... Oeh... ei tea...Sundimiseta on ilusam ja elutervem muidugi.

Demokritose varal edasi spekuleerides... Kui ta sedasi oma oraatorlikke külgi edasi arendas, kas oli siis midagi, mis jäi selle varjus kängu ja tähelepanuta, mis muutis Demokritose mingil muul alal saamatuks ja eluvõõraks tüübiks? Kõike hästi teha on nagunii võimatu. Ühte asja ülihästi osata ja muidu äpu olla on vist parem, kui kõike alati keskpäraselt tehes. Samas elu näitab, et tüübid, kes milleski ülikõvad tegijad on, peavad enamasti selle arvelt lõivu maksma ning on nii mõneski proosalises eluvaldkonnas väga kobad. Nii lihtsalt on - tihti on see teadlik valik ja vähemtähtsa ohverdamine oma eesmärgi nimel.

Tegelikult tahtsin ma oma heietusele mingi kokkuvõtte teha ja lõpetada ära...aga tõin hoopis uue nüanssi sisse... Võiks neid veel sisse tuua...aga ma vist parem lõpetan.

Sildid: