Raamatu eestikeelne pealkiri võiks kõlada - "Vahepealsed maanurgad" või midagi sarnast. See vahepeale jääv maa on Afganistan. Minu hinnangul üsna tabav nimetus. Afganistan on tõepoolest vahepeal olev riik. Kes kontrollib seda territooriumi, selle mõju all on kogu Kesk-Aasia ning tee Itta. Afganistan on justkui Ida ja Lääne ristmik ja sellel ristmikul on üsna tihe liiklus olnud juba ammustest aegadest. Igasugused imperialistlike ambitsioonidega riigid on tundud suurt vajadust Afganistani oma kontrolli alla saada. Ambitsioonikate riikide esireas on olnud muidugi Venemaa, kes tegi viimase ebaõnnestunud katse selles vallas 1979 aastal. Kui laguneva NSVL-i väed riigist 10 aastat hiljem lahkusid, ei suudetud enam kodurahu taastada. Sõja tagajärjel oli Islam maailmas radikaalsema suuna võtnud ning terve põlvkond kasvas üles arusaamisega, et vägivald ongi argipäev.
Raamatu autor Rory Stewart kõndis 2002 aastal risti läbi Afganistani Heratist Kabuli. Ta võttis oma teekonna ette vahetult pärast Talibani langemist, südatalvel ning tema rännak kulges üle lumme mattunud kurude ning läbi külade, kus sõda oli veel reaalsus. Kohalik äsja tööle asunud Afganistani julgeolekuteenistus teatas talle, et nad võivad garanteerida, et ta saab sel teel surma. Arvestades asjaolu, et Rory oli juba pea kaks aastat Aasias jala ringi kõndinud(Iraan, Pakistan, India, Nepal, Bangladesh), võib suhteliselt hästi aru saada, miks teda sellised avaldused eriti ei heidutanud ning ta asus kindlameelselt oma teekonnale. Teekond on inglise keeles journey ja tähendas algselt ühe päevaga jalgsi läbitavat maad. Rory päevateekond oli keskmiselt 35-40 kilomeetrit päevas. Selgub, et ta oskab kohalikku keelt ning tunneb üsna hästi Islami tavasid ja kombeid. Ahmin raamatut kasvava isuga ja olen sellest pisut hämmingus. Rory Stewart ei ürita olla vaimukas, ta ei intrigeeri ega romantiseeri. Kohalikke kirjeldab ta ilma ülistamata või laitmata, paari tugeva detailiga, millest õhkab arusaamist miks üks või teine on nagu ta on ja leppimist sellega. Ta ei anna hinnanguid, ta on humaanne. Ta ei kruvi kunstlikult pinget ja ta ei kiitle oma isiksusega, ta ei räägi endast suurt midagi...aga kõigi nende ridade vahelt tundub ta uskumatult huvitav inimene. Vaata et huvitavam kui raamat ise. Minus tärkab huvi, kes on see mees, kes oma ebatavalisest ettevõtmisest sedasi tagasihoidlikult jutustab. Kust võtab ta oma füüsilise ja vaimse jõu? Asi selles, et minu hinnangul on sellel teekonnal vaja 007-me teadmisi, missiis, et raamatus ühtegi naistegelast pole. Rory navigeerib risti läbi mägise Afganistani ilma kaardita! Põhjus on lihtne, ta ei taha, et teda spiooniks peetaks. Googeldasin ta eluloo välja ja selgub, et ta on tõepoolest üks paras Indiana Jones - väga hea ajaloo ja filosoofia haridusega, huvitava päritoluga ja teinud karjääri nii Briti sõjaväes kui diplomaatilises teenistuses ja human rights organisatioonis. Lisaks veel on tal teenete eest mingi Briti orden... ja...ta oskab hästi joonistada, raamatus on rida skitse kohalikest meestest. Rännaku hetkel oli tal vanust 30...
Google's Sir Stewarti järele nuhkides sattusin Õnne Pärli
Kabuli päeviku peale. Tuleb välja, et Õnne Pärlil on au seal Kabulis hullu shotlast isiklikult tunda. Samas on tema enda jutt ja pildid ka ülihuvitavad vaadata ja lugeda. Respect
Stewarti sulestiili näitena pakuks aga järgnvat lugu
iraani naistestSildid: Huvitav raamat
Filmi alguses on stseen suudleva paariga metroos, kellest peategelasel on raske mööda vaadata. Ausõna, keegi pole kunagi varem suudlemist niivõrd võikana kujutada suutnud kui selle filmi rezhissöör Jens Lien. Kaks inimest söövad teineteist tuimalt, silmad pärani ja keeled üksteise kurgus kinni. Nende liigutused on intensiivsed, kuid puudub armastuse ja kire emotsioon. Filmi kangelase nägu täitub lootusetusega ja ta hüppab rongile ette... Edasi avaneb maastik ei kusagil, nelja tuule tuuseldada oleval lagedal väljal, üksik antiikne benisiinijaam keskel. Läheneb eatu buss ja poetab uste kääksudes maha oma ainsa reisija... tollesama rongi ette hüpanud mehe. Panen tähele suurepärast kaameratööd. Iga kaader on kui omaette kunstfoto, täiusliku kompositsiooni, valguse ja emotsiooniga.
Edasi korraldatakse mehe elu kiiresti, ta viiakse linna, talle näidatakse tema korterit ja öeldakse kus ta töötab...Kõik on kena, hall ja hästi funktsioneeriv. Inimesed kontoris on pealtnäha uskumatult kenad. Siis aga hakkavad ilmnema esimesed mõrad.
Film ilmselt tegeleb küsimusega, millele Douglas Adams andis vastuseks 42 ja millele 30 eluaastasse jõudnud inimesed on loobunud vastust otsimast. Mina sõnastaksin küsimuse selle filmi põhjal stiilis, et mis annab elule maitse? Pea kõik inimesed peale Andrease tunduvad selles linnas eluga rahul olevat. Suuremat emotsiooni neist keegi välja ei näita. Pealtnäha kõik justkui sujuks...aga...alkohol ei tee enam purju, mees kemsus kaebab, et kakaol pole maitset, seks on mõttetu nühkimine ja palju rohkem rahulolu pakub sisustusküsimustega tegelemine. Andrease jaoks aga midagi ei klapi ja ta tekitab palju pahandust oma püüdega olukorrast välja tulla ja muutub tüütuks meheks. Lõpuks topitakse ta tagasi bussi ja saadetakse kuhugile kust ta tuli...
Elu linnas võib pidada omamoodi põrguks või mingiks elu järgseks absurdiks või siis groteskseks pildiks linnastunud inimeste elust, kus tundeid pole ja kõik on mõistuspäraselt viisakad. Üldiselt on täitsa vaataja oma teha, kui palju metamõtteid ta sealt filmist otsida viitsib. Mulle meeldis. Mulle meeldis Andreast mänginud tüübi näitlejatöö. Väga hästi loetavad, ent samas mitte ülepunnitatud ilmed. Mulle meeldis kaameratöö. Mulle meeldis armas norra keel... Det var hygelig.
Sildid: Huvitav film
Üritades mõista...
Sõitsin täna lõuna ajal trolliga kesklinna. Koidu peatuses hakkas tuututamine pihta. Võis arvata, mis toimub. Samas aknast välja vaadates oli üsna raske esmapilgul eristada, kes on konkreetsed põhjendamatult aeglaselt sõitjad. Vaatasin inimesi neis autodes - noor naine ja mees, lapsed tagapingil, kõik kahe käe ja jalaga nagu normaalsed inimesed ikka. Noore naise nägu oli kuidagi paatoslik. Järgmises autos suhtuti toimuvasse teisiti - aknast oli kaamera väljas, roolisolija näris nätsu, äktsion käis.
Jutuvada tõi peatähelepanu trolli tagasi. Algul mõtlesin, et mammid vist tunnevad teineteist. Siis sain aru, et ei, need on need samad eesti vanaprouad, kes tavaliselt enda ette vaatavad ja kedagi ei näe-ei tunne, kes nüüd kõigest jõust suhtlevad ja arvamust avaldavad. Ja üsna tuliselt. Üks vanaproua lubas liiklusevenitajale teele ette seisma minna - las ajab üle, kui julgeb. Muide, mul on süda haige, teatas proua ka. Vanadaamid jahvatasid kõigest väest. Õnneks siiski kostis ka vaigistavaid hääli, et eh, mis sa ikka neile põhjust annad... Mulle trügisid vägisi pisarad silma... Ei saanudki täpselt aru millest. Avastasin, et memmede südametes on palju rohkem vimma venekeelse elanikkonna vastu, kui minu eakaaslastel. Avastasin, et memmed on uhked ja sirgeseljalised ning et nad leiavad, et venelased peaksid tänulikud olema ja õnnelikud võimaluse üle elada Eestis, sest kõik ju teavad, milline urgas on Venemaa ning keegi neist ei taha ju sinna minna...Ja samas jäi kõlama hämmeldus, aga miks nad küll sedasi käituvad...
Kogu see jama on nüüd juba viis päeva kestnud ja ma olen samamoodi endiselt hämmingus. Ma ei saa aru, mis toimub. Ma loen kõiki uudiseid, nii et endal ka kõrini on ja ma ei suuda kuidagi saada objektiivset pilti. Selline väga komplitseeritud lugu.
Neljapäeval läks tööl üsna kaua ja kuna külmkapp oli tühi, otsustasin kesklinna sööma minna. Kui olin just sõbraga kohtumise osas kokku leppinud, helistas ema, hääles põnevus, et ära sa kesklinna mine, seal mässavad. Mõtlesin vaikselt, et hilja juba, ühmasin emale ja-jah ja teatasin, et mul saab telefoniaku kohe tühjaks. Sai ka kusjuures. Nii et igasugune infovahetus sõbraga katkes. Paras seiklus oli taga kokku saada. Kristiinest alates algas hull ummik, aga kuna ma olen leidlik, siis jõudsin kõigest 10-15 minutilise hilinemisega kokkulepitud kohta. Kaarli kiriku ümbruses ja silma palju jalalt-jalale tammuvaid inimesi ja politseinikke ja teetõkkeid ja mingi imelik valge telk, mille varjus siis kaevetööd toimusid. Selline palju kära ei millestki mulje jäi.
Umbes pool kaksteist otsustasin koju pikki Luise tänavat minna. Tõnismäe poolt kostis mingi pauk ja Luise tänaval kõndis rohkem rahvast kui tavaliselt.
Märkasin, et paljud olid kuidagi purjus, kuid üldiselt tundus olukord enam-vähem. Hiljem sain aru, et läksin lihtsalt õigel ajal, kui massid liikusid teises suunas, Pärnu maanteele. Öösel vaatasin arvutist ja telekast hämmeldunult Pärnu maanteel toimuvast reportaazhi.
Edasi läks aina uskumatuks ja on uskumatu siiani välja erinevate variatsioonidega.
Ma ei saa aru, kust tuleb sellise jõuga viha, mis niiviisi märatsema ja laamendama sunnib. Sellele pole normaalset seletust. Ma ei saa aru, kuidas võivad
eetilisuse piirid nii kiiresti kaduda. Hirmutav on tõdeda, et tsivilisatsioon kui selline, on nii kergesti mõranev. Alkohol, massis haihtuv vastutuse tunne, asemele tulev kõikvõimsuse ja karistamatuse tunne. Kas nii? Ma ei tea....Tundus, et tegu on sotsiaalse frustratsiooni väljaelamisega. Ma saan aru, et venelased vajavad midagi, mis annaks neile identiteedi, oleks päris nende oma, aitaks neid mõista, kes nad on. Juhtumisi sai selle sümboliks too skulptuur, mis on minu meelest paras ebajumal ja aitab tegelikkuses üsna vähe inimesel ennast määratleda. Iga 9. mai Tõnismäel Eesti Nõukogude vabariigi taasavamine, kus Eesti lipp on keelustatud ja eestlased mitte teretulnud, ei ole ju normaalne! Ei saa ju pidada ennast mingiks tondiriigi kodanikuks. Telekast on näidatud kaadreid, kus kujule on raha jäetud nagu ohverdatud või nii jne See on selline mentaliteedi kokkupõrge. Mis olukorras võtaksid eestlased ohverdamise kasutusele? Võibolla me ei mõista, kui ripakil nende hinged on ja ilmselt ei mõista nad ka ise, muidu ehk oskaksid nad ennast paremini aidata. Selge on see, et eestlaste pragmaatiline hing vajab vähem puuslike ja ebajumalaid ning meile on liiga pähe taotud, et aita iseennast, siis aitab sind ka jumal.
Ja mis vahet sel on? Varastamisele ja klaaside segipeksmisele ei ole õigustust. Vastutuse aga võtab lõpuks ikkagi vastutusvõimeline isik, mitte süüdimatu.
Laamendajad tunduvad aga paljuski süüdimatud. :(
Segaseks jääb - kas kuju äraviimine oli ettekavatsetud sel ööl või mitte? Sündmusi arvestades, tundus see igal juhul ainuõige. (kas valitsus hämas???)
Kui suurt rolli mängis laamendamise õhutamises Vene eriteenistus ja kui palju see Moskva teadmisel toimus? (kole konspiratsioon???)
Kas annaks kuidagi arstlikult tõestada, et Savisaar ei ole päris normaalne? (isikliku poliitilise profiti tagaajamine)
Millest see negatiivne propaganda Ansipi vastu? (tundub liiga organiseeritud)
Kas venekeelsele elanikkonnale tundub, et nad ei mahu eestlaste kõrvale peremeesteks sel maal ja kas selles alaväärsustundes peitubki kogu see jama?
Miks on välismaa pressis Eestis toimuv nii halvasti kajastatud? (kes teeb Eesti PR tööd?)
Kas see, kui Euroopa Liidu riigid nimetavat Eestis toimuvat Eesti siseasjaks, on tegelikult hea või halb? Sõltub riigist. Soomlasi küll kallistaks praegu.
Selge on see, et praegu pole aeg soppa loopida, et kes on süüdi ja kuidas see küll nii läks. Küsimus on hoopis, kuidas edasi elada. Kuidas aidata kahel nii erineval mentaliteedil teineteist mõista?
Sildid: Olukorrast riigis
Tagasi Xdream'le
Jah, ükskõik kuidas ma endale tuhka pähe raputasin, et miks ma seda küll jälle teen, nii ebasportlik kui ma ka olen, olin ma see pühapäev jälle stardis, nägu naerul.
Seekord oli siis tegu Türi sprindiga. Sprint tähendab, et distantside pikkus on tavalisest poole lühem. Logistikaks kulus üsna palju aega...Rattad tuli eraldi rattaalale viia ja siis tagasi starti. Kuna tiimikaaslastel juhtus tee peal väike õnnetus, nimelt otsustas üks rattas katuselt sõidu ajal plehku panna, siis oli õigeks ajaks starti jõudmine paras pingutus. Aga me tulime sellega toime. B-rada algas jooksuga. Jooks toimus juhendi järgi, a la 560m mööda kruusateed, pööre metsateele...jne. Siis edasi oli lisaülesanne, kus piiratud alal tuli suvaliselt ärapeidetud varandust st kontrollpunkte kokku ajada. Seejärel tuli kanuu, u 5 km tuvastamata jõel. Siis tuli jälle joosta. Siis kuubik kokku panna, siis rattas käe kõrval joosta, sest tee oli nii mudane, et sõita ei saanud...sõit käis jälle selle 340m mööda kraaviserva stiilis. Kraave sai ületada nõrkemiseni kusjuures. Siis tuli jällegi lisaülesanne, minu selle võistluse lemmik - tuli ronida üles nõuka-aegse rongi katusele ja joosta hüpates ühelt vagunilt teisele rongi lõppu, siis jälle alla ronida ja juhaidii, uus kaart veel rattaorienteerumist kuni finishini välja.
Kokkuvõtvalt ÜLILAHE! Nagu arvata oligi.
Igavene jama on sedasi rooste minna ja kogu üritusega kaasas käiv lõbu ära unustada. Järgmiseks siis öine xdream - uh, scary...
Sildid: Sport
