Ilus film oli, valus ka, pidevalt oli nutuklomp kurgus. Kohati oli lausa piinatud tunne seda filmi vaadates. Vahest mind ärritab, kui tunnen, kuidas kinos mingi film suisa manipuleerib ja kisub pisaraid välja ja siis peab muudkui lõualuusid krampi ajama ja selle vastu võitlema. Enamasti on need küll paotuslikud Hollywoodi filmid.
Mulle meeldib Keira Knightley. Ta on väga huvitavalt ilus. Sel põhjusel ma filmi vaatama läksingi, pluss et imbd-s oli see film päris kõrgeid hindeid saanud. Kriitikud kindlasti räägivad, et see on Keira üks parimaid rolle kinolinal... aga mis teha, mulle meeldivad Kariibi mere piraadid rohkem. :)
Filmi kiituseks peab ütlema, et visuaalselt oli tegu nagu fotoalbumiga - väga ilus soe kuma oli selles filmis, kohati ebarealistlikult ilus. Raske öelda, mida ma sellega täpselt mõtlen... Vaadake Keirat selles rohelises kleidis või moonipõldu...
Sildid: Huvitav film
Teater: Kuidas ma õppisin sõitma
Käisime kogu selle autokooli jandi lõpetamise tähistamiseks Linnateatris Paula Vogeli "Kuidas ma õppisin sõitma" etendust vaatamas. Pealkirja järgi tundus teemakohane, aga sellega see asi piirdus. Ei midagi naljakate Your tube'is olevate videote stiilis, kus poolatar oma sõiduõpsi hulluks ajab lollustega. Näidend käsitles väga tõsist ja valusat teemat - kus kohas lõpeb sõprus täiskasvanu ja lapse vahel ja kus algab pedofiilia.
Imelik on midagi negatiivset kirjutada, sest et see on ju Linnateater ja tegelikult ei olegi midagi teatrile ette heita. Etendus oli väga professionaalne, näitlejad ja lavastus ja kogu värk super... Aga midagi jäi nagu puudu või üle või ei moodustunud. Võibolla on asi selles, et mulle see näidend lihtsalt ei istunud. Kuigi see oli eluline, võibolla isegi rohkem kui meeldiks. See väike sarkasmiga immutatud huumoriprisma, millega tagasi vaadatakse võibolla oma mitte kõige normaalsemale lapsepõlvele. Kui ebanormaalsus ongi igapäev, siis lapse jaoks saab sellest normaalsus. Ma meelega väldin "õnnelik lapsepõlv" fraasi. Tegelaskujud olid väga elust võetud, ei negatiivsed ega positiivsed, kõigest inimesed. Iseenesest peaks see ju näitekirjaniku meisterlikkust näitama... aga kuna minu jaoks jäi mingi tervik moodustumata, siis...ei tea. Mul tuli vägisi muusikal Rent meelde, mida kunagi Londonis sai vaadatud. See teema läks ka minust mööda, aga esitus oli see-eest super.
Petra - pihtas, põhjas... (või siis lõunas?)
Kaljulinn Petra oli üks mu kinnis-ideedest. Tahtsin sinna minna. Oi, kuidas tahtsin. Usun, et esimest korda tuli isu umbes 5 aastat tagasi, kui üks vana töökaaslane, kes seal käis, pilte näitas. Tundsin ära tempel-kiriku Indiana Jonesi filmist. Kaks aastat tagasi Egiptuses käies otsisin terve päeva võimalust Petrat külastada, kuid ei leidnud midagi mõistlikku ning pühendasin ennast hoopis Egiptuse avastamisele. (otsi blogist). Seekord siis sai lõpuks ära käidud ja siiski Egiptuse kaudu. Läksime sinna jõuludeks oma päikesepatareisid laadima ja D vitamiini varusid täiendama. Selleks vedelesime enamuse ajast Old Sharmis ühes mõnusas hotellis all inclusive paketiga. Päike säras sobivalt lagipähe ja sillerdas meres. Kalad lõid sulpsu.
Ühesõnaga väga mõnus oli. Asjaolude tõttu oli Petra ekskursioon meie üks harvadest katsetest hotelli territooriumilt välja murda.
Aga Petrasse... läksime alguses bussiga Sharm el Sheiki lennujaama ja sealt pärast mõningaid sehkendusi edasi 7 15 startinud lennukiga. Lennukompanii nimi oli Air Petrol Services või midagi sarnast. Lennukiks oli Dash 8-300. Mulle meenus, et SAS kõrvaldas mingid Dashid ringlusest. Dash 8-Q400 nagu hiljem selgus. Ehk on see väike numbrivahe ka põhjuseks, miks meie lend üsna edukalt läks. Lennuk ajas igal juhul oma propellerid pöördesse ja mörises üle Punase mere Aqaba suunas. Umbes 20 minuti pärast pandi meid maha keset lennuvälja Aqabas sobivalt ühe Dagestan Airwaysile kuuluva TU kõrvale.
Edasi pakiti meid jälle bussi. Bussis olid 2 giidi, üks halvasti inglise- ja itaalia keelt rääkiv vanem onu ja üks vene keelt pudistav noorem mees. Ei osanud kummagi giidi vahel valida, sest mõlema keeleoskus polnud kiita. Kimasime alla 2 tunni Petra suunas. Maastik bussiaknast oli üsna trööstitu - liivakõrb ja kaljud. Tegelikult viibisime ju pühal maal. Sõitsime Eilatist mööda. Ma ei olnud varem aru saanud, kui risti-rästi seal need riigid on. Eilat kuulus Israelile, Taba Egiptsusele, Aqaba Jordaaniale... Kummaline on aduda, et püha maa nii trööstitu võib olla. Eilat on linn piiblis, Jerusalemm seal lähedal ei vaja kommentaare... Kuidagi raske uskuda, et loodus seal teistsugune oleks. Pigem on tõenäoline, et kogu Araabia poolsaar on selline liivakõrb. Mille üle te mehed kaklete seal?
Hea küll. Petra ees oli end parkinud hunnik busse. Mulle jõudis kohale, et tegu on tüüpilise turistide sihtmärgiga. Usun, et pärast selle "uueks maailmaimeks" kuulutamist said hordid erilise hoo sisse. Igavene hunnik turiste ja kohalikke turismitöötajaid askeldas seal. Kohalikud pakkusid Indiana Jonesi Gift Shopi nimelistest putkadest temaatilist nänni ja 10 usdi eest võimalust hobusega ratsutada või siis kaarikuga läbida see paar kilomeetrit kanjoni põhjas. Hobustest oli kahju. Nad olid nii äraaetud moega. Kogu see turismi ja kaubandusvärk ja mass tekitas sellise närvilise keskkonna ja see võttis pool avastamisrõõmust. Igasugused hobusemehed ja kaamelimehed ikka tüütasid täiega. Kanjon ise oli päris märkimisväärne. Maavärina tagajärjel tekkinud pikk lõhe roosaka-kollaka varjundiga kaljus. Seinte värv varieerus päkesevalguses.
Iidsed nabatealased leiutasid viisi, kuidas lähedalolevast ojast vett koguda ja konserveerida ning see pani aluse tolle kõrbelinna rikkusele. Kanjonit kasutati pigem religioossetel eesmärkidel ja sinna raiuti haudu. Kanjoni lõpus asuva võimsa templi, mis on tuttav Indiana Jonesist, rajasid juba roomlased...Linn õitseski nabatealaste, hellenismi ja rooma ajal. Siis vallutasid ta sassiniidid, toimus järjekordne maavärin ning vaikselt asustus hääbus kuni 19 saj üks arheoloog ta nö taasavastas...ja 2006 rahvas ta varemed uueks maailmaimeks valis...
Jordaania ise tundus selle 2 tunnise bussisõidu põhjal olevat üks igav liiv ja tühi väli. Üsna vaene ja vee puuduses. Ei kujuta päris ette, kui me Eestis peaksime näiteks Lätist vett sisse ostma nagu Jordaania seda Süüriast ostab. Vett pidi saama vaid kindlatel aegadel nädalas ja siis rahvas varub seda ning tarbib oma varudest. Samas, nagu Rain tabavalt märkis, nende vetsude järgi ei saa küll mingit veepuudust tähendada, poti ümbrused ujusid täiega.
Keeruline lugu nende maailma imedega. Olen neist uutest nelja näinud ja pea igat neist vaatama minnes olen pidanud väikese möendue tegema. Vahest ehk püramiidide juures kõige vähem. Võibolla ehk on läheduses viibinud turistide massid mind ära ehmatanud. Võibolla peaks üldse üritama neid kohti vältida ja otsima mingi sarnase, ent vähem kuulsa objekti välja? Kuidas sa jätad Pekingisse minnes näiteks Hiina müüri vahele? Ei saa ju...
Sildid: Reisijutt
Head uut aastat!
Uus aasta. :) Ilm on ilus - päike ja selge taevas. Päris hea algus mu meelest. Helge. Selge. Häälestab justkui positiivselt tuleviku osas. Olevikul pole tegelikult midagi viga, päris tore on. Nii et polegi sinna tulevikku eriti kiiret. See aasta jääb vist ilma suurte uusaasta lubadusteta. Ma pole suutnud siiani ühtegi välja mõtelda. Las kulgeb. Vastuvoolu ujuda ma nagunii ei jaksa....voolul pimesi end kanda ka ei julge.
Eelmine aasta andsin küll mitu lubadust. Nendega läks päris hästi. Olen nüüd terve aasta teejooja olnud... Paar tassi kohvi olen siiski teinud, kuid pole tulnud vajadust taas kohvi jooma hakata. Olen aru saanud, et mulle meeldib kohvi aroom, mitte maitse. Usun, et osalt on ka see põhjus, miks ma hommikuti hea meelega Rainile kohvi teen kui ma esimesena ärkan. Mõnus on, kui tuba täidab hõrk kohvi lõhn. Selline hubane ja turvaline. Teine põhjus on kindlasti soov armsale inimesele hommik väikest viisi meeldivamaks teha. Armastust on väikestes detailides sama palju kui suurtes tegudes.
Üks eelmise aasta suur lubadus oli load ära teha ja lõpuks rattad alla saada ja see läks ka täide. Vahel tundub ikka pisut ootamatu roosasid plastkaardi ääri oma rahakotis näha. Küsin siis endalt, kas tõesti võin ka mina nüüd autot juhtida? Autosõit läheb mul ikka pisut lippadi-loppadi ja koos liblikatega kõhus, aga asi paraneb :) Ausõna. Parkimisgeenius olen veel endiselt. Vahest teen mingeid imemanöövreid paari roolikeeramise asemel. Põhimõtteliselt peaks see ka ajaga tulema. Mis veel, paar salasoovi oli mul ka. Üks vist täitus... üks jäi alles. Soovidega peab ettevaatlik olema. Need võivad täituda. Jama selles, et soov ei pruugi üldse mitte nii täituda kui ette kujutuasid, vaid avaneda kui Pandora laegas. Sellepärast on parem võtta Buddhast pisut eeskuju ja mitte millestki kramplikult kinni hoida. Vaatab, mis tuleb :)
Sildid: kosmogoonia
