teisipäev, jaanuar 09, 2007

Hispaania perekonna värk


Kohe selline tunne on, et eelmine neljapäev sain kõvasti rikkamaks ja seda terve perekonna näol :). Pidasime hispaania keele pundiga järjekordse mõnusa kokandusõhtu maha. Itakas lihtsalt teatas Kristole, et meie tahame tema paellat ja mis Kristol üle jäi kui kogu hinge ja armastusega meile süüa teha :) Juba õues kõdistasid tõega hõrgud lõhnad nina. Kujutan ette, et naabri koertel oli väike paanika, kuna nende ninad võtavad teatavasti 8 korda tugevamalt lõhnu välja. Kujutage ette ahjus tehtud rohekarpe sinihallitusjuustuga võis... Haa :)
Mingi hetk tuli jutuks, kui raske on nõuka aja vanematel (ja lastel) oma armastust teineteise suhtes väljendada ja kuidas nad igasuguseid kompensatoorseid viise selleks leiutavad. Itakas rääkis, et temal sellega probleeme pole ja lubas minu ning Külliki ja Kristo lapsendada. Kiki'st, meie 67 aastasest fantastilisest õpetajast, sai vanaema. Kiki rääkis meile hispaanlaste mentaliteedist. Et hispaanlasele on alati selge olnud, et on kaks täiesti toimivat tõde, mis teineteist ei välista, ent mis ka ei kattu. On Suur tõde, mida saab lugeda tarkadest ja ilusatest raamatutest, mis on olemas hinges ja ideaalis ja suurtes tegudes ning legendides ja siis on olemas praktiline, igapäevane tõde, praktiline oskus elada. Rääkis oma elu esimestest kuudest, kuidas ta märtsi pommitamise ajal '44 aastal sünnitusmajas oli koos teiste beebidega korvis keldrisse ööseks viidud ja siis alles järgmine päev tuldi neile järgi ning enamik imikuid olid külmetanud ning haigestunud ning sellest ajast ta nõrgad kopsud pärit on. Tema emal oli mingi raskemat sorti haigus ning neid ei lastud koju...Kiki vanaema tuli ja nõudis siis ta endale. Oma ema nägi ta uuesti alles 2 aasta möödudes, kui too viimaks koju naases piitspeenikese ja kurnatuna, kuid siiski elule määratuna.
No ja sedasi heietades ja kõiki ilma asju arutades see aeg muudkui lendas. Korra oli kell kümme, siis juba üks öösel. Head aega ütlesime ka hispaania perekonnale sobivalt - kallistades ja põsemusitades :) Südamesse jäi soe tunne. Külliki ütles, et nii mõistad, kuivõrd olulised on elus tegelikult mõnusad lähedased suhted ja mina lisasin, et me oleme tõesti nagu perekond, sest kõik saavad olla nagu nad on, keegi ei pea kuidagipidi käituma ja ikka on mõnus. Kummaline, sest me kõik oleme erinevatelt elualadelt ja pealtnäha pole ühiseid puutepunkte peale hispaania keele üldse, ent me saame üksteise kohati lõõpivatest, norivatest ja sarkastilistest naljadest ülihästi aru ja vahest on tunnist lahkudes kõhulihased naerust lausa krampis.

Sildid:

esmaspäev, jaanuar 01, 2007

Jõulurännak Dalrymple'ga

Kiirelt läks mu jõulurännak läbi William Dalrymple raamatu "From the holy mountain" lehekülgede. Paremat kirjandust jõuludeks on endale raske leida. Tegu on nostalgilise rännakuga ühe 7-dal sajandil elanud munga jälgedes mööda Väike Aasia varakristlaste kloostreid ja pühapaiku või siis pigem mööda nende riismeid. Dalrymple alustab oma teekonda Kreekas ja lõpetab Egiptuses. See mees on lihtsalt võrratu. Ta naudib põnevaid ajaloolisi kurrioosumeid ning veidrusi ja armastab otsida traditsioonide juuri, sekka puistab ta huvitavaid juhtumisi ja jutukatkeid oma rännakust ning subtiilset huumorit.
Kas pole huvitav, et islamis on tänapäeval rohkem varakristlikke traditsioone säilinud kui nt katoliku usus? Kes meist tegelikult endale teavitab, et islam arenes välja kristlusest ning esialgu vaadeldi seda kui hereetilist kristluse haru... Et jumal on sama ka kõige kitsamas tähenduses.
Islam kui selline oli kristluse kohandamine tolle maanurga ja ajajärgu inimeste vajadustele. Omamoodi karskusliikumine.
Väike Aasia aladel elasid kristlikud ja islami kogukonnad üsna pikka aega enam-vähem sõbralikult kõrvuti, kuni 20 sajandini välja. Moslemid ei pidanud paljuks vajadusel kristlaste pühapaigas palvetamas käia, kui seal juhtumisi üks vingemat sorti pühak elutses. Nt Süüria kolm kosmonauti, kes mingi nõuka imega kosmoses käisid, läksid enne sõitu ühte neitsi Maarja kirikusse ja palvetasid seal (olles ise moslemid). Edukalt missioonilt naasenud, tulid nad taas kirikusse ja ohverdasid neitsi Maarjale lamba. Hispaania inkvisitsioon pööraks ennast kolm korda hauas ringi selle peale.
Raamatut lugedes jääb vägisi mulje, et usuvaenu õhutamine on pigem Läänest pärit ning USA ei taha mitte midagi teada nendel aladel elavatest kõige vanematest (ja nüüd väljasurevatest) kristlikest kogukondadest, kes selle vaenu all kõige rohkem kannatavad. Dalrymple ei jäta ka palju võimalusi sümpatiseerumaks türklaste ja iisraelastega, kes täiesti sihiteadlikult tegelevad vähemusgruppide väljasuretamisega (välja ajamisega, diskrimineerimisega).
Igal juhul üks väga huvitav lugemine.

Dalrymple kirjutised netis

Sildid: