Kuidas teha tujutõstvat kooki :)
Tuli selline mõte proovida ise tiramisut teha. "If Shannon can do it, I can do it" oli motoks ja hiljutine Itaalias käik ning Shannoni tiramisu inspiratsiooniks. Selle pealtnäha keerulise ahvatluse valmistamiseks on algatuseks vaja võtta sõrmepikkusi kergeid küpsiseid (spets sort) ja need korra kohvisse(kange espresso) kasta ning küpsistega koogivormi põhi katta, siis tuleks võtta paar muna ja eraldada munavalged kollastest, kollased vahustada suhkruga ja segada juurde soovi korral rummi või likööri ja riivitud sidrunikoort ning siis lisada mascarpone ja segada kogu sodi ühtlaseks… Edasi tuleks vahustada munavalged suhkruga ning need lisada munakollase sodisse. Segu tuleks valada küpsiste peale. Kui tahta mitut kihti, siis peaks enne järgmise lisamist asjal tunni külmikus seista laskma. Enne söömist peaks kook kokku vähemalt 3 tundi külmikus püsima. Kakaopulber tuleks alles lõpus peale panna ja seda ettevaalikult…muidu ajab aevastama. Sain aru, et “Meie mark” laadne kakaopulber on kõige parem. Nii lihtne see teoorias ongi.
Praktikas ei tohi mingil juhul rohkem mune panna kui lubatud, muidu jääb kreem liiga vedel. Küpsised tuleks vaid korraks kohvisse kasta, muidu saab põhi ligunenud olema. Parem oleks rohkem aega varuda külmutuskapi seansi jaoks. Kohviliköör sobib teemasse väga hästi.
Lugesin just netist, et tiramisu tähendab “tõmba mind üles” tähenduses “tõsta mu tuju” ja seda ilmselt seal leiduvate ergutavate kakao ja kohvi pärast. Kusjuures väga võimalik, et see polegi teab mis vana retsept…
Retsept ise:2 muna200g suhkrut (150 g munakollaste vahustamiseks ja 50g munavalgete)2 sidruni koor50 ml kohvilikööri250g küpsiseidsuur tass espresso kohvipool kilo mascarpone juustuSildid: Gurmaanijutt
Kas kohvi või teed?
Mina valisin tee. Ses mõttes et...andsin endale sellise uusaasta lubaduse, et ma tarbin nii vähe kohvi kui võimalik. Siiamaani pole ma ühtegi tassi joonud. Espanjooli peol nuusutasin espressot ainult, see lõhnas nii üliväga hästi. Tegelikult andsin ma eelmisel aastal täpselt sama lubaduse endale ja pidasin sõna kuni Itaalia reisini...Itaalias lihtsalt tuli ju kohvi järgi proovida :P Näis mis see aasta saab.. :P
Igal juhul algus oli üsna sarnane eelmisega. Esimesed kaks nädalat oli väga unine olemine. Lisaks hakkas mul nagu kellavärk pea kergelt kell kaks päeval valutama. Pidasin vastu ja enam ma peavalu üle kurta ei saa. Kuna mul see aasta ühtegi hapnikuballooni vastu kukalt ei põrunud, siis oli üsna selge, et peavaludes annab vaid kofeiini puudumist süüdistada.
Paljud on küsinud, et miks ma kohvi joomise ära lõpetada otsustasin ja mina pole suutnud usutavat vastust anda. Esiteks on arendav praktiseerida loobumist millestki, mille suhtes on sõltuvus. Kohvi tundus täiesti sobiv sõltuvus, millest vabaneda. Pole ju normaalne, et kui kohvi ei joo, siis hakkab pea valutama. Hiljem lugesin netist, et ligi pooled on märganud, et kui harjumuspäraselt kohvi ei saa, siis pea tuikab. Eelmise aasta kogemuse põhjal teadsin ka, et mu nahk läheb siledamaks ja karv hakkab paremini läikima kofeiinita. Lisaks veel tekitas kohvi mulle kombineerituna teiste toiduainetega kõhus raske olemise, millest ma nüüd jälle vaba olen.
Tegelikult on tegemist rituaaliga. Nüüd on minust saanud lihtsalt harras tee austaja. Jook, millega alustada päeva, pidada lõunapausi, lõpetada õhtusöök. Võibolla, kui inglased poleks pannud ameeriklastele teemaksu peale (kõik ju mäletavad ajalooraamatust Bostoni teejoomist), võibolla ehk poleks kohvi kunagi sellist populaarsust saavutanud... Selline väike mõttearendus siis turunduse inimestele...
Üldiselt kasulikkuse seisukohast tee juhib. Tee reeglina alandab vererõhku (aga on ka sorte, mis tõstavad), roheline tee hoiab ära Alzheimerit ja neerukive, aitab tugevdada luid, vähendab söögiisu ja kiirendab rasvade põletamist. Roheline tee pidi aitama ka stabiliseerida veresuhkurt, parandama immuunsussüsteemi, tapma baktereid jne... Ka kohvil on sarnaseid häid omadusi, kuid kahjuks ka halbu kõrvalmõjusid, mida teel pole. Nii et puht kalkuleeritult tehakse teejoomisega iseendale rohkem head.
Sildid: Gurmaanijutt
Seda et - sofasurfajad liiguvad taas ringi. Kuna ma vaevu kodus olen, siis pole mul eriti aega, et hea võõrustaja olla. Vahest aga ei suuda ma kuidagi ei ütelda kenadele inimestele ja nii ma nad endale kaela tõmbangi. Seekord siis käis üks sveitsi-prantsuse (Lausanne'st) paar külas. Sellised, kes on juba pea et kolm aastat mööda ilma ringi kolanud, aga nüüd koduteel. Ma ei saanud küll päris hästi nende rändamise ajendist ja filosoofiast aru, aga toredad olid nad sellegipoolest.
Kulinaarselt oli neist kasu ka, sest et nad meisterdasid vaagnatäie suurepärast sodi nimega - Crème-Mousse au chocolat.
Selle tarvis on vaja 4 dl vahukoort, 4 kanamuna, 4 supilusikat suhkrut, 300 gr tumedat shokolaadi (um, oli seda tõesti nii palju?), siis üks lusikas või-kohvi (ma ei tea, mis see on... Igal juhul tuli või-kohvi või kohvi-või shokolaadile juurde lisada. Retsept nägi ette, et shokolaad tuleb üles sulatada ja selleks ehitasid sveitslased üsna huvitava agregaadi potist ja pannist, sest shokolaad pidi veeauru soojuse mõjul vedelduma. Prantsuse keelne agregaadi nimi on bain-marie ja tõlkes tähendab see vesivanni. Vahukoor tuli mõistagi vahustada kor-ra-li-kult (aga mitte võiks) ning asetada külmkappi ootele. Munakollased ja valged tuli eraldada ning munavalged tihedaks vahuks ajada koos suhkruga ja jälle külmkappi ootele panna. Munakollased aeti ka vahule. Siis segati omavahel väga õrnalt vahukoor ja munavalgevaht ja lisati pidevalt segades munakollased. Kõige lõpuks tuli sulatatud shokolaad, mis valati ühtlase joana samal ajal muudkui segades munavalge-vahukoore sodi sisse. Seejärel pandi kogu gemüüse vähemalt 6 tunniks külmkappi tahenema. Hiljem söödi lusikaga... Mmmmmm
Sildid: Gurmaanijutt
Foie Gras
Ausõna need prantslased ei ole normaalsed. Pauline kirjeldas mulle täna üht nn "Prantsuse spetsialiteeti" - miskit hanemaksa rooga... Ise lisas sinna juurde, et tõenäoliselt tundub see mulle jäle. Toidu valmistamine näeb välja nii, et võetakse elus hani kes topitakse toitu täis ja siis ära tapetakse ja siis selle lõhkitoidetud hane maks ongi hull delikatess... valmistatud erineval viisil... ja maksab üsna palju.
No ma ei tea...
Sildid: Gurmaanijutt
Elevant Vene tänaval
Selline kõmu tuli, et Elevants Vene tänaval pannakse kinni. Üürileping lõpeb või midagi muud seesugust. Seega siis, päästke end kuni veel saate. St tekkis concordi fenomen ehk siis vajadus Elevanti sööma minna enne kui ta ära läheb.
Ma jäin hiljaks, seda ei leevendanud isegi fakt, et jätsin kiiremini jõudmise nimel kaks küünt lakkimata. Olengi nii huvitavam, mõtlesin ja tormasin mööda Olde Hansa piparkoogi vürtside sireenidest ning turistilõksu tseenidest. Vene tänava alguses paistis kohe Tanduuri silt, Elevant nii suurte tähtedega ennast ei reklaaminud. Pärast ukse avamist seisin vastamisi ilusa metallist või millestki sarnasest trepiga, mis viis keerde sisse visates teisele korrusele ja kuulus oma olemuselt eelmisesse sajandivahetusse. Siis tuli uks ja siis olin nõutu, sest oma seltskond ei hakanud kummastki saalist esialgu silma. Leidsin nad siiski.
Tegelikult on nii, et mulle india köök õudselt meeldib, minu maole aga ei meeldi. Ma ei leidnud enda kõhu jaoks menüüst midagi piisavalt leebet va lassi. Siinne lassi pole see, mis Indias ja pole ka see, mis ise kodus tehes. Endal tuleb paremini välja... Üldiselt jäi mulje, et kõrval asuva Tanduuri toidud on paremad ja indiapärasemad.
Elevant jälle lööb interjööriga. Mõnusalt paksu kollasega kokku plätserdatud seinad, millel rippusid plakatlike värvidega 20 sajandi alguse mõistes hoogsalt-moodsalt maalitud pildid. Nurgas suur valge kahhelkividest ahi. Kõrged laed, mida hoidsid üleval kitsad puust indiapärased sambad. Suur metallist veiniriiul, disainilt samuti eelmisesse sajandivahetusse kuuluv. Istumiseks korvtoolid ja nurgas palmipuu. Üldmulje oli kuidagi väga koloniaalajastu rütmi tabav. Oleksin kangesti tahtnud naiselikumalt riides olla, klassikalise kleidi ja kallite kingade ning kübara ja ridikülliga (! sic). Kõige peenem ruum oli WC. Üldsus nõustub minuga, kui ütlen, et kõige ilusama sisekujundusega WC Tallinnas. Sinna olekski tahtnud jääda. Mahe-lahe valgustus, suur peegel nina puuderdamiseks, mõnusad toonid... thats what I call
sisedisain... Kahju, kui sellist kohta enam olema ei saa... :-(
Muidugi tuli seal aasiaigatsus peale. Mõtlesin teele piimaga...õunalõhnalisele Manali orule koos narkojoobes israeli tüdrukutega... Strand hotellile Yangonis...Elevant ülerahvastatud Paharganji tänaval hämardunud Delhis...vaade tulesäras Delhile Metropoli hotelli katusel asuvast restoranist ja lambabiriani savipotikeses...hiiglasuur kroonijuveel Delhi lennukiaknast öösel....Nepaalist kojulennul...sinise turbaniga sikhist rikshajuht... x astmes n...[ohe]
Sildid: Gurmaanijutt
Kloostriait ja ilu müsteerium...
Eile sai üsna suur tiir Vanalinnale peale tehtud ja seda "õiget" kohta otsitud, kus oleks mõnus lobiseda. Lõpuks maandusime Kloostriaidas. Ma polnud seal iidamast-aadamast käinud. Kloostriait oleks justkui Hansa Liidust Euroopa Liitu astunud vahepeal. Enam ei leidunud pikki õllelaudu ega keskaegselt riietatud ettekandjaid. Nüüd olid sellised neljased lauad ja kuidagi helgem valgustus. Menüü oli ka uuenduse läbi teinud, mõistagi koos hindadega. Tavapäraste pelmeenide eest küsiti seal 65 eeku või midagi. Ühesõnaga on Kloostriait nüüd peen koht, seda ikkagi heas mõttes. Selline puhas ja kultuurne tunne tekib seal vaadates pildikesi seinal ja kuulates üsna heal tasemel klaveri ja miski puhkpilli duot. Tuletas meelde, et jazzkaar on alanud.
Üks huvitav teema, mille ülesse võtsime - imelikud arusaamad ilust. Näiteks kaukaasia rassi suur soov olla pruun. Tõmmu nahaga inimesed on seksikad ja mõjuvad edukatena. Veel umbes sajand tagasi oli vastupidi, päevitusid üksnes vaesemad ja madalamat päritolu, kes pidid palju väljas tööd tegema. Seega siis valge nahk oli mingis mõttes siniverelisuse tunnus. Asiaatide arvates on endiselt kahvatu nahk uskumatult ilus. Nad ei näegi üldse kaugemale kui valge nahk. Kosmeetikatööstus muidugi võidab - kaukaaslastele pruunistavat pläga ja asiaatidele valgendavat... kuni absurdini välja.
Mõnikord nõuavad need arusaamad lausa arusaamatult suuri ohvreid. Näiteks hiinlannade jalgade kängitsemine. Väikeste jalgade hind on vannitäis pisaraid...ütlevad hiinlased. Ma usun, et vannitäis on vähe. Lühidalt - üsna julm protsess, mille käigus taoti luu tümaks, koolutati osad varbad talla alla, kogu kompott seoti tugevalt kinni kuni tulemus oli 7,5cm pikkune ja kõndimiseks kõlbmatu könt, mis haises kohutavalt ning kujutas endast üsna suurt ohtu tervisele, sest küüned olid kiired naha sisse kasvama...jne Jalgade sidumist praktiseeriti oma tuhat aastat. Kas tõesti oli tegu iluideaaliga ja köndistatud jalaga naine tundus seksikam hiina mehele??? Kummalisel kombel Hiina kunstis leidub hunnik erootilisi luuletusi ja pilte, mis ülistavad väikest jalga. Usutakse, et nendel köntidel tipsimine võis treenida tupelihaseid väga tugevaks ning et kinni seotud jalalabal olid närvirakud eriti kontsentreeritud. Samas oli selliste jalgadega naine võimetu eriti kaugele liikuma, ta oli saamatu, oma mehest sõltuv...
Sama lugu on tegelikult ka nende Padaungi naistega, kellele laotakse kaela metallvõrusid kuni kael tundub uskumatult pikk (sarnast asja praktiseeritakse ka Aafriaks). On igasuguseid teooriaid, mis väidavad näiteks, et sedasi ei saanud tiiger neid naisi tappa, sest tiigrid hammustavad oma ohvrit kaelast. Samas naisi karistati abielurikkumise korral kaelavõrude eemaldamisega, mis tähendas üsna tihti surma, sest kael oli nii nõrk, et ei pidanud ilma nende rõngasteta vastu. Euroopa daamid piirasid oma liikumisvabadust ja kängitsesid ennast korsettidega... Tõenäoliselt on sarnaseid näited erinevatest kultuuridest veel. Me võime küll tänapäeval oma emantsipatsiooni ja lühikeste seelikutega hõisata, aga endiselt on terve rida piinavaid protseduure, mida ilu nimel ette võtta on võimalik. Tjah - ilu nõuab ohvreid ja arusaamad ilust...noh, on tihti väljaspool silmapiiri...
Sildid: Arutlen..., Gurmaanijutt
"Härra Maurus on alati kodus kui talle raha tuuakse..."
Väga sümpaatne vanahärra, väga mõnusa koduga on see härra Maurus. Pesa asub tal Keskraamatukogu keldris sissepääsuga Reaalkooli poolselt küljelt. Oma urgu on ta kõvasti igasugust kola kogunud vanade raadiote, trükimasinate ja muu säärase näol. Et endast intelligentsemat muljet jätta, siis on ta kodus üks sein kaetud raamaturiiulitega. Näha on, et oma raamatud on ta raamatukogust ära vinnanud, sest pea et igal läbivaadatud raamatul puudus seitsmeteistkümnes lehekülg, see on siis leht millele nõukogude ajal raamatukogutädid templi lõid. (Ma tean küll, ma olen ka raamatuid tembeldanud.) Lisaks veel valgustavad härra Mauruse elamist rohelised laualambikesed, mis loovad mõnusalt õdusa olemise ega kahjusta silmi kui juhtumisi raamatu lugemisse süüvida. Kogu interjöör annab aimu sellest, et härra Mauruse noorus langes vanaema omaga ühte aega. Lisaks veel oskab papi hästi süüa teha ja lahkelt juua pakkuda. Joogivalik on igal juhul väärikas. Sellise mõnusa vanahärra juures on muidugi alati palju külalisi. Karta on, et ka noored lähedalasuvatest koolidest redutavad seal hea meelega, et mõnest ebameeldivast tunnist pääseda või õhtupoole nooruse sõjakaid plaane pidada.
Väidetavalt pidavat hr Maurus ka wifit levitama...
Vot selline vahva pubi.
Sildid: Gurmaanijutt
