kosmogoonia

Sügisjooks

Eilne päev möödus Sügisjooksu tähe all. Väga võimas üritus oli. Kui ma enne veel pisut kõhklesin, kas selle jooksu kesklinna toomine on ikka õige, siis pärast jooksuraja läbimist olin veendunud, et see oli ainuõige samm. Esiteks, kui ikka 9000 inimest Eestist korraga kokku saadakse ühiselt sporti tegema, siis ei pea seda kusagil äärelinnas häbenema. Seda enam, et Kakumäe teed jäid selle massi jaoks kitsaks ning stardist minema saamine võttis väga kaua aega. Need, kes ägisevad stiilis, et mis te lollakad asfaldi peal oma jalgu lõhute ja linnatossu sees jooksete, siis ütleks, et tule jookse ka. Ega me enam mingites hiina ketsides ei pane. Kõigil vähegi normaalsetel jooksutossudel on väike amort sees, mis põrutamist pehmendab ning pole see Tallinna kesklinn nii saastase õhuga midagi. Vaadake, kui palju rohelust, suuri puid ja parke on vanalinna ümbruses. See on ka üks põhjusi, miks see jooks just kesklinnas olla võiks. Tore on joosta ja imetleda Tallinna ilu. Ja Tallinn on ilus linn! Tõsiselt nördima ajavad aga need vennad, kes kiunusid, et nad oma autodega ummikusse jäid ja jooksjate järel ootama pidid. Stiilis, et ümbersõite ei olnud hästi märgistatud, neid ei informeeritud piisavalt jne Esiteks...pühapäeva lõunane aeg on kõige liiklushõredam aeg üldse kesklinnas, nii et juba sellega oli autojuhtidega kõvasti arvestatud. Teiseks, võiksid autosõltlased ometi kord oma ego tahaplaanile asetada ja rõõmu tunda, et nii paljud inimesed väärtustavad tervisesporti. Kolmandaks kiunusid ka Kakumäe elanikud, et nemad ei saanud jooksu ajal koju ja poodi ja ma ei tea kuhu... et väide, et jooksuürituse korraldamine äärelinnas probleemi lahendaks, ei pea paika. Küllap ajaga jooksub see liikluse ümberkorraldamise asi paika ja sellega osatakse ka paremini arvestada.
Aga algusest...
Minu stardinumbriks oli 3898. Sättisin numbri ilusti rinnale ja rõõmustasin, et saab t-särgiga jooksma minna, ilm oli selleks piisavalt ilus. Ronisin kohale piisavalt varakult, sest et mul oli veel kiip välja võtmata. Kujutasin ette, et selle peale võib kuluda palju aega. Ent... sai oma kiibi pea jooksupealt kätte. Tädi, kes neid jagas, otsis mu kiibi välja juba siis, kui mina veel uimaselt ringi vaatasin, kuhu minna.
Stardikoridoriks oli Pärnu maantee Inglise kolledge juurest algav osa. Start asus kusagil Draamateatri juures. Läksime stardikoridori varakult valmis. Keegi kena aeroobika tsikk oli tõmmatud tõstukiga rahva kohale ja ta tegi seal ülimõnusa musa saatel rahvale soojendusvõimlemist. Megahea mõte. Siis tulid mõned kõned ja siis .... 15, 14, 13....3, 2, 1 PAUK... Stardipaugu andis Gerd Kanter ise. Rahvas möirgas eufoorias ja pani jooksu. See oli küll megamotiveeriv. Alguses oli muidugi väike massis trügimine. Õnneks sai siiski üsna kiirelt jooksma hakata. 15 sekundiga olime Evaga stardijoonel ja edasi tuli veel pisut haake visata, ent Pärnu maantee läks nii mõnusalt laiaks, et kõik mahtusid ära ja said rahus jooksma hakata. Hull minek oli sees. Oleks tahtnud veel rohkem takka anda, aga pulss oli nii kuradi kõrge, et ma ei julgenud. Võtsin omaarust kergemalt, kuid pulss püsis sama. Rada kulges edasi mööda Narva maanteed kuni Lauluväljakuni, seal tuli teha pööre ja mööda mere-äärt tagasi jooksma hakata. Russalka juures oli esimene joogipunkt. Erilist jänu polnudki. Järgmine lõik Russalka juurest Paksu Margarethani läks ülikiiresti. Umbes 8 km juures algas kerge tõus, mis kestis kuni Kaarli kirikuni välja. Vähe tüütu värk, eriti ei julgenud selle tõusu pärast ikka kiiremini joosta. Tõsisema lõpuspurdi sai alles Kaarli puiesteed mööda finishisse tuisates ette võtta. Kahjuks jäin oma kontrollajast välja. Oleksin tahtnud alla tunni lõpetada, kulus aga 1h 1min 40sekundit. Tegelikult olen rahul.
Lõpetanud suunati maha jahtuma pikki Harju tänavat ja Müürivahet... kusagil tuli kiibid ära anda. Ma ei saanud seda kuidagi oma tossu küljest lahti.



Finisheerunud ja "runners high" Eva, Halina ja mina

Sildid: Sport

posted by eve @ 12:07 PM