laupäev, juuni 02, 2007

Kohustuslik kirjandus - Kipling'u Kim

Õnnistatud olgu Eesti Päevaleht ja tema tore raamatusari. Muidu ma poleks ehk niipea Rudyard Kipling'u Kim'i nimelist teost kätte võtnud ja läbi lugenud, kuigi see on juba aastaid plaanis olnud. Iga kord, kui tee võttis Aasia suuna, ilmus "Kim" ja Kipling kohustusliku kirjanduse nimekirja. Nüüd ma enam ei imesta miks.
Mul on südamest kahju, et ma Shimlas olles ei võtnud aega maha, istunud näiteks Briti asevalitseja suveresidentsi juures olevas pargis ja ei lugenud seda raamatut seal. Teel parki oleksin möödunud hotellist, kus Kipling peatus Shimlas olles ning aeg-ajalt oleks silm tabanud lossimüüril osavalt turnivaid punaste tagumikkudega ahvipärdikuid. Oleks olnud pilvealune ja palavapoolne ilm...
Veel oleks olnud tore leida see raamat kapsa ja kaantetuna vanaema aidast, kui mul umbes vanust nii 14 või 15 oli. Lugesin suure põnevusega tol ajal leitud eestiaegsed vihikutena ilmunud Prints Waldemari järjejutte ja muu säärast kraami, mille algus ja lõpp kaduma olid läinud, aga tegevus toimus võõrastel maadel, tihti tsivilisatsiooni ääremail ning olid täis põnevaid seiklusi. Kim sobiks ülihästi sellesse lektüüri.
Tegelikult ma ei tea, kuivõrd palju loetavamaks muutus raamat tänu sellele, et paljud paigad ja näod olid mulle päriselust tuttavad ning oli ülikerge elavalt raamatus toimuvat ette kujutada.
Kipling on muidugi kirjutanud raamatut oma rahvuskaaslasi kui lugejaskonda silmas pidades. Minu meelest kirjutab ta kohalikest sõbralikult ja mõnusalt ja ka tabavalt, kuid nagu hiljem selgus, pole Kipling hindude seas au sees. Imelik, sest ma ei ütleks, et Kipling sahibe paremate inimestena kujutaks. See selleks. Mõnus on jälgida, kui osavalt Kimballi nimeline väikemees orienteerub erinevates India kihtides ja karakterites ning uskumustes ja kombetalitlustes. Kuidas suhelda islamiusulistega, kuidas hindudega, kuidas budistide, fakiiride ja valgete meestega... Kipling maalib fantastilise pildi mittehindudele India meelelaadist, virrvarrist ja tohuvapohust ning teistmoodi maailmatunnetusest.
Natuke ajas nördima see möla, mis raamatu kaante siseküljele Kiplingi ja raamatu kohta kirjutatud oli. Kohati jäi mulje, et mingi nõuka aegne tekst oli üks ühele ära toodud ning et teksti koostaja polnud viitsinud raamatut läbi lugeda või siis oli lugenud kuidagi diagonaalis ja point läks kaduma.Tekst pigem eksitas kui tutvustas.

Sildid: