Võitle Eesti, võitle!
Ma käisin eile (arvutan... 1, 2...üle 6 aasta järel) jälle Ale Coqi areenil jalgpalli vaatamas. Mängisid Eesti ja Andorra.Siit siis minu jalgpallivaatlused...
Meeleolu oli täitsa kena. Hümni mängimise ajal laulsid noored poisid kaasa(jalgpallihaigla omad - eesti koondise ametlik fännklaab). Isegi sõnu tundusid teadvat, mitte ei podisenud omaette (nagu nt mina).
Andorralased mängisid punases kostüümis ja eestlased sini-mustas (number oli valge). Algus tundus üsna uimane olevat...aga uimastest eestlastest tundusid andorralased veelgi uimasemad. Nende tiimist käis vähemalt 1 kord minutis keegi käpuli ja siis pikutas murul ja hoidis peast kinni "oi, rohukõrs läks silma" stiilis. Seljataga istunud vihaselt, noorelt, tiba nokastunud eesti mehelt tuli õel kommentaar, et mis teil Andorras pole nii hea muru, et siin kohe pikutama peate. Noh, andorralased muudkui pikutasid ja eestlased veeretasid palli keskjoone piirkonnas. Noor vihane mees seljataga kommenteeris, et ja ja... veeretage aga palli, nii need väravad tulevadki. Kohtunik otsis endale ka tegevust. Algul tundus, et tal see käsi käib vähe ebaõiglaselt taskus kaartide järel ja enamasti eestlaste kahjuks... aga kaartide sadu siiski tasakaalustus mingi hetk. Noormees seljataga kiitis takka, et ja-ja, pista aga käsi jälle taskusse, seda sa oskad, see tuleb sul välja...
Eestlastel õnnestus 33 minutilise sudimise järel esimene värav lüüa...Piiroja peaga lõi. Kohe seejärel läks hulluks rabelemiseks jälle Andorra värava all mingist nurgalöögist ja pall justkui veeres väravasse, aga seda ei loetud, sest et...keegi oli käega mänginud vms. Siis...siis veeresid mingid tüübid teineteise kaisus mööda platsi. See kena kallistus lõppes eestlasele (ma nimesid ei tea) punase kaardiga, kuna to oli väidetavalt teisele küünarnukiga virutanud. Tegelikult oli üsna raske öelda, kes kellele virutas. Noor vihane mees mu seljataga karjus kohtunikule, et kuule onu, tee endale teene ja sure ära palun...
Vaheaja järel jätkas eesti meeskond arvulise vähemusega (punane kaart) ja keegi Tarmo Kink lasti platsile. Too osutus üsna väledaks meheks. Jooksis palliga 1:1'le olukorras väravavahiga...aga kahjuks ei läinud see pall sisse... Kõik olid enamvähem tagajalgadel ja karjusid, k.a mina. Siis, umbes nii 5 minutit enne normaalaja lõppu juhtus midagi kohutavat. Andorralased said värava. Täielik error. Ma mõtlesin, et mis värk on? Ei saa ju olla... et see mäng nii lõpeb, eestlased on meeskonnana ju Andorrast üle... Noor vihane kommentaator selja taga solvus suisa nii, et otsustas valju vihase monoloogi saatel lahkuda... Mäng jätkus.
Ja siis, ja siis...juhtus nagu väike ime. Midagi eesti meestele ülitüüpilist. Teisel lisaminutil (! nagu ikka, kui enam midagi oodata ei oska), siis tegi Kink hea söödu Zelinskile värava alla ja pall oli SEES. Seis tablool muutus 2:1. rahvas möirgas. Zelinski kiskus endalt särgi seljast, kohtunik pistis selle peale käe taskusse ja kollane kaart jäi jälle näppu... Zelinskile oli see selles mängus teine ja ta saadeti platsilt ära... Eestlasi jäi järgi 8 ja siis käis lõpuvile! Kaotuste ja nulliringi nõiaring oli murtud. Eesti jalgpall sai sellest mängust oma kolm punkti. A no tõega... maailma haledam värk oleks ikka olnud, kui nad poleks saanud. Nii mõnigi mees ähvardas mitte enam Eesti koondise mänge vaatama tulla, kui me jälle kaotanud oleksime.
Sildid: Sport
posted by eve @ 2:52 PM
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home