kosmogoonia

Heaolu kemikaalid.

EI, õnn ei ole rahas. Õnn on hoopis kemikaalides. Või siis õigemini nende õiges koguses olemasolus õigel ajahetkel. Ega Kurt Vonnegut eriti ei eksinud, kui ta kunagi kirjutas oma naljaraamatutes, kuidas halvad kemikaalid võtavad võimust ja inimene läheb peast segi. Tegelikkuses vist on pigem nii, et head kemikaalid saavad otsa ja siis on halb olla...

Juhtus nii, et olen nüüd läbi lugenud üsna mitu huvitavat peatükki wikipeediast igasuguste neurotransmitterite ja hormoonide opioidpeptiidide kohta ja valmis oma värskeid teadmisi jagama.
* Neurotransmitter e ajuvälitaja aine ehk siis ainepiisake rakukeses, mis vastavat impulssi edasi anda aitab. (sai vist oma sõnadega õigesti kirja - err...loodan)
* Opioid (endogeene opioid) - keemiline aine, millel on morfiini laadne valuvaigistav toime kehas.
Keha ja aju ning elu toimimine neis on omaette ime. Selle koosluse heaolu sõltub üsna palju vajalike, oma keha poolt toodetavate, kemikaalide-opioidide olemasolust ja tasakaalust. Kõige tuntum neist on ehk endorfiin... eh ei, ilmselt siiski adrenaliin. Selline üsna primitiivne keemikaal, mis opereerib valikuga - kas rünnata või põgeneda - ning mis vabaneb ohuolukorras. Vereringesse sattununa valmistab ta keha ette erakorraliseks olukorraks, tõstab glükoosi taset ning parandab hapnikuvarustust ning surub alla olukorra tõsidusega mitte konkureerivad protsessid kehas (nt seedimine). Stressihormoonina mõjutab ta ajus neid piirkondi, mis tegelevad tähelepanu ja reaktsiooniga. Andrenaliiniga jookseb paralleelselt noradrenaliin keskendudes peas toimuvale. Adrenaliin on seega eluoluline ühe põhiinstinkti - ellujäämise seisukohalt. Edasi siis kõige tuntuma opioidi endorfiini juurde.
Endorfiin on nagu keha enda poolt toodetud morfiin ja tema mõju on sarnane - muudab valu kergemini talutavaks ning tekitab heaolu tunde. Varem omistati endorfiinile ka 'runners high' (pikemale ja raskemale sportlikule pingutusele järgnenud heaolutunne) ning orgasmiga vallanduv mõnuaine, kuid enam mitte. Nüüd on leitud, et nende meeldivate tunnetega on seotud teised väga sarnased ning omadustelt kohati kattuvad endogeensed opioidid.
Pärast sporti valdava heaolutunde taga on hoopiski endogeenne kannabinoid neurotransmitter (e aju välitaja aine) nimega anandamiid. (Mulle see nimi meeldib. Ananda on midagi budismist, paljude buda pühameeste nimi on Ananda ja see tähendab õndsust sanskriti keeles). Anandamiid on oma omadustelt sarnane marihuanas oleva aktiivse kemikaali -THC-ga. Keha toodab seda ainet, kui on vaja toime tulla pikemaajalisest füüsilisest pingutusest tuleneva valu ja stressiga. Samuti pidavat see kemikaal tekitama meeldivat rahulolu ja motiveeritud olemist, seda ka kusjuures näiteks imetamisel. Eeldatavalt siis, et emme ikka beebi toitmisest huvitatud oleks. Ah, ka shokolaadi söömine pidi pisut anandamiidi taset tõstma lisaks oma muudele meelelistele naudingutele, aga sellest pisut hiljem.
Meelelised naudingud...mmm...nagu näiteks seks ehk ellujäämise instinkti teine variatsioon. Sõltumatud teadlased uurisid ja jõudsid järeldusele, et seksi ajal ei toodetagi endorfiini, vaid hoopis neurohüpofüüsi hormoone nimega oksütotsiin ja vasopressiin. Oksütotsiin on rohkem selline naistekas värk ja seda ainet toodetakse päris palju emakakaela ja tupe avanemisel sünnituse ajal ning nibude stimuleerimisel, et hõlbustada sünnitust ning imetamist vastavalt. Orgasmi ajal pritsitakse seda ainet aga mõlema soo poolt kehasse päris kõvasti. Selle tulemusel on aju aldim lähedustunnet ja sidet ning usaldust looma. Iseenesest on see päris huvitav fakt, sest turvatunne on naise jaoks orgasmi saamisel oluline näitaja ja kui see kriteerium on täidetud, siis järgmise sammuna luuakse tugevam side. Samuti on oluline, et ema ja lapse vahel tekiks kohe tugev side ja lähedus, mitte et naisolend pärast sünnitust beebiolendit arusaamatu pilguga vaataks ja siis kuhugi maha unustaks... Meesisenditel tuleb mängu veel vasopressiini nimeline aine, mis muidu reguleerib vee hulka ja selle väljalaset kehas, kuid kui kaalul on armuasjad, siis muudab see ollus meesisendid teiste meesisendite suhtes agressiivseks...

Siis on veel neurotransmitter nimega dopamiin, mis reguleerib õige mitut valdkonda ajus nagu näiteks käitumine, tunnetus, motoorika, motiveeritus ja tunnustus, piimatootmine, uni, tuju, tähelepanu ja õppimine. Ka dopamiin on mõnuaine (motivatsioon, soov, nauding) ning seda eritub seksimise käigus... aga ka süües. Dopamiini vähesus põhjustab parkinsoni tõbe ja muid koledaid haigusi.

Veel on kindlasti märkimist väärt serotoniin, mis reguleerib viha, agressiivsust, keha temperatuuri, tuju, und, oksendamist, seksuaalsust ja isu. Kui serotoniini on vähevõitu, siis järgnevad igasugused käitumishäired, depressioon, ärevushäired, sundkäitumised, migreen, ärritunud sool sündroom jne

No ja siis see shokolaad, mida keha küll ise ei tooda, kuid mis on ehk kõige süütum(vähempatune) viis kiiresti meeleolu parandada, sest et see mõjub nii serotoniini kui dopamiini tasemele kehas positiivselt. Kuna shokolaad sulab madalal temperatuuril, siis ta sulab juba suus ning glükoos teatavasti imendub väga kiirelt... Selle tulemusel suureneb aju aktiivsus ja südamelöögid tugevnevad intensiivsemalt kui kirglikult suudeldes ning selle mõju jääb püsima kauemaks. (BBC loomkatsed inimestega)

Oh ok, neid kemikaale on veel ja osadele, ma olen kindel, pole veel nime antud. Kuid juba ülal toodute põhjal võib ette kujutada, millised ahelreaktsioonid kehas toimuvad ja kuivõrd sõltub meie elukvaliteet endogeensete opioidide olemasolust. Kas emotsioon on rida keemilisi reaktsioone? Päris huvitav iseenesest pilt niipidi segi keerata. Mõte, mis mind pisut rahutuks teeb, on nende kehakemikaalidega manipuleerimine igasuguste prozacite ja asjade abil, mis justkui aitavad taastada vajalikke koguseid vajalikke aineid ning inimesel inimväärikalt käituda...ent ent ent.... mis saab ühiskonnast, kes hakkabki neid kemikaale välispidiselt kontrollima? Hommikul mõõdame kemikaalide taseme üle, krutime kõik nupud paika ja saadame lapse kooli. Kuna tähelepanu ja motivatsioon jne jne on kõik õigesti timmitud, siis on kõik lapsed ühtemoodi kukupaid ja tublid... ? Või siiski... aju hallolluselt nad siiski võrdsed ju pole... järelikult on õhtuks osadel jälle nupud paigast ära...
Siis veel... ei saa maha kruttida kõiki negatiivseid haistinguid. Need on ellujäämise seisukohalt äärmiselt vajalikud. See ei oleks enam see inimkond...nende emotsioonidega... need poleks enam need naised, emad ega mehed....

Ah, mul oli veel mingeid mõtteid... paaritumise osas vist...aga olen hetkel ära unustanud...mingit ainet vist napib... teinekord jätkan :P

Sildid: kosmogoonia

posted by eve @ 9:36 PM