Sinises taevas sõuavad valged pilvetupsud :P
Saskia saab teisipäeval kahekuuseks. Praegu magab ta akna taga vankris magusat und ja mina muretsen aknast teisel pool toas soojas, et ega tal külm pole, sest ilm on täna päris krõbe - kõrge sinise taeva, päikese ja pilvetupsudega ning oma 6 miinuskraadiga.
Saskia on minu väike tütar, kelle ootamise käigus mul blogi pidamisest enam midagi välja ei tulnud. Mitte midagi ei ületanud nii öelda uudiste künnist minu jaoks... ja rasedusest kirjutada ma ka ei tahtnud. Tundus selline väga isiklik teema, millesse tuli omaette süüvida, palju mõtteid enda jaoks lõpuni mõtelda ning nii mõnigi möödunud sündmus ja inimene enda jaoks ümber hinnata s.h. ka mina ise.
Nüüd hakkan vaikselt maa peale tagasi jõudma ning tundub et ka oma uue ema rolliga harjuma. Äkki on tekkinud aega ka blogi jaoks - ei pea kiiruga infot väikeste beebide kohta otsima või oma meile alla kugistama... Saskia on muidugi minu väike boss praegu ning tema vajadused tulevad kõige pealt, aga sinna juurde on ta siiski maailma armsaim ja nunnum nagu ikka oma laps on... Ja tänu temale pole mul enam mingeid probleeme prioriteetide seadmisega. Kõigepealt tuleb Saskia, siis See, mida on vaja teha ja siis see, mis oleks hea, kui saaks tehtud ja lõpuks, siis kui aega üle jääb, muud asjad...
Loodan, et edaspidi saab mu blogimine jälle hoo sisse ning vahepeal tekkinud lünk saab ka täidetud. Ah ja - HUA kah!
Sildid: päevaraport
5 juuli 2007 ehk 30 aastat hiljem...
05.07.1977
Sündisin...umbes kell 2 45 öösel, vist Pelgulinnas. Ema ütles, et väga kiiresti ja nabanöör oli kolm korda ümber kaela. Arstid ootasid poissi. Tuli tüdruk. Siis veel ultraheli ei tehtud ja lapse sugu üritati südamelöökide järgi ära arvata. Muidugi olin ma suur olnud. Vist mingi 4 kilo ja rohkem... ema kõhus oli hea...nii et ta kandis mind üle aja...sellest siis ka kasv.
05.07.2007
Pärast mõnusat olengut koos vanade matkakaaslastega, ärkasin hommikul statistiliselt aasta vanemana. Seekord vahetus ka teine number. Olen nüüd kolmkümmend. Vaatasin peeglisse ja tõdesin, et midagi kohutavat pole üleöö juhtunud. Ikka sama nägu. Sellest siis kohe eriti hea tuju. (Ma loodan, et ma pole jõudnud "eitamise" faasi.)
Eile oli kuidagi naljakas kelmikas päev kokkuvõtvalt. Kelmikas on selline hea totter sõna. Sobib hästi kirjeldamaks plätusid, seelikuga töölt koju rattasõitu kõva tuulega, kui ühe käega tuleb tüürida ja teisega seelikuserva paigal hoida ja õhtul Aerosmithi saatel rokkimist.(Siinkohal tänud piletikinkijale)
Aerosmithi kohta ütleks, et käras kah. Korralduse poole pealt vilets, kontserdi poole pealt päris hea. Meie Halinaga ikka rokkisime ja röökisime täiega. Mingi hetk avastasin, et teen seda pigem puhtast lõbust röökida ja võimalusest end välja elada. Tegelikult mind niiväga need botoxit täis huultega vanamehed ei huvitagi. Lihtsalt mõnus on täiest kõrist karjuda. Nii palju siis teen spiritit on minus veel järel. Aerosmithi bändist oli kohati kahju. Vaatasin enda ümber tuima kala näoga seisvaid eestlasi ja ei saanud neist aru. No mis värk on, miks on nii raske end välja elada? Kui ikka bänd üldse ei meeldi, siis ju kontserdile ei tule...või olen ma jälle kusagil kõigest valesti aru saanud? Selge on see, et publik ei teinud piisavalt möllu. Ainult 1 lisalugu mängiti. Pärast seda rahvas isegi ei üritanud, vaid lihtsalt hakkas lahkuma. :( Minu üks teismelise aja lemmikuid lugusid (Janie's Got A Gun)jäi kuulmata, sest seda lihtsalt ei esitatud)
Üks asi ajas veel vihale - lolli Savisaart, eksalteeritud näoga Kadri Must taustal, näidati suurelt videoekraanilt mingi loo ajal. No hellõu populism. Ja jah, ma saan aru, ta on linnapea jne... aga ikkagi.
Mis veel? Tegelikult on nad ikka parajad vanamehe nässid. Mu meelest on see nagu iseenda parodeerimine natuke, kui vanas eas üritatakse noor ja seksikas välja näha. Kas nad ise on õnnelikud sedasi? On neil raha vähe või piinavad nad ennast missioonitundest???? Kulla onud, nautige oma vanadust, mitte ärge põgenege selle eest.
Sildid: päevaraport
