kosmogoonia

Hip hop poos

Eile oli üsna karm trenn. Pidime esimest korda attitude'ga tantsima, mitte lainetama niisama. See tähendab agressiivselt, panema nagu torust tuleb, kütma kiiresti, jõu ja energiaga...yo yo olen geto kõige kuumem mutt, kui ei meeldi näitan näppu, fuck off...olen ise MINA tsahh... Jee, lahe oli. Täna annavad lihased üsna imelikest kohtadest tunda. Energia laeng oli igal juhul võimas. Trennist tulles on meri põlvini ja väsimust pole üldse olla. Kui ma enamasti sõidan trenni trolliga, siis koju olen tulnud jala. See on nagu teine elu. Mõnus on tulesäras kesklinnast koju jalutada. Tallinn on nagu välismaa ja mina olen tüdruk, kes ma kunagi pole julgenud olla. Pole kunagi julgenud ega osanud minna tantsutrenni, sest olen arvanud, et ma ei sobi sinna oma päntajalgadega. No igal juhul ei tea ma tantsimisest paremat viisi end välja elada.

Pärast dushiruumis lobasime veel treeneriga. Nali selles, et tantsukooli laagritel pidid kõik treenerid üritama oma tantsustiili kiita...a la, et kõhutants toob teis välja tõelise naise, mis peale siis hip hopi tüdrukud rõõmustavad, et hip hop teeb naisest mehe. Tegelikult muidugi ei tee.
Igal juhul ei huvita mind see puusade hõõritamine. Olen hea meelega isepäisem ja jõulisem ja näitan näppu kui ei meeldi. Või vähemasti tahaks ma osata viisakalt näppu näidata, nii et keegi ei solvuks...aga ei üritaks ka mulle pähe istuda.

Pärast trenni kolistasin trammiga Rock Cafe-sse...Tag Toe'd või Toe Tagi kuulama...ma alati ajan sassi, kuigi võiks nagu meelde jätta. Ma polnud seal varem käinud, aga liikusin ees kõndivate tibide sabas, eeldusel, et nad mu õigesse kohta veavad. Päris ilma Marguse abita ma siiski sisse ei saanud. Tõmbasin oma kohustusliku mütsi pähe ja kohe jäi mulle silma vana klassivend Revo, keda pole oma 10 aastat näha saanud ja kes nüüd selles samas Varba Sakki bändis (ok 'lipik' microsofti eesti k. on sakk) räpib. Varem ta räppis minu ees pingis. Lahe :) Ses mõttes et - ühelt poolt võib nagu öelda, et see seltsimees pole küll muutunud, teiselt poolt jälle on suur vahe, kas ta räpib eespingis või suurel laval. Igal juhul oli bändi esinemine igati positiivne üllatus, st Toe Tag osutus paremaks kui ma arvasin.

PS Kanya Samet "Ecorchée vive" rebib pea et hinge seest...vapustav hääl

Sildid: Sport

posted by eve @ 10:28 PM