kosmogoonia

Kui seotud on keel ja meel?

Selline mõte keerles mu peas üks päev enne magamaminekut. Olin just Paulinele paberile kirjutanud kõik 14 käänet, mis eesti keeles on ning üritades talle seletada eesti keele grammatikat tajusin esimest korda kui monumentaalselt erinev on eesti keel germaani ja romaani keelkonda kuuluvatest Euroopas levinud keeltest.
Esiteks muidugi need käänded. Ma pidin ikka üsna kõvasti pingutama, et rekonstrueerida kõik käänded õiges järjekorras oma peas. Abiks oli vana nipp põhikoolist - viimased käänded on ni-na-ta-ga ehk siis Rajav-Olev - Ilmaütlev - Kaasaütlev... Ja nende ette käib üks müstilisemaid käändeid - Saav. Eestlastel pole jah tuleviku pööret, aga meil on tuleviku kääne ja see ongi just see Saav (arstiks, emaks, koduks). Selle olemasolu ajas ikka väikse Pauline pea täitsa lühisesse. Väga raske on jõuda arusaamisele, et mingi nimisõna kääne võib väljendada tulevikku.
Siis võib meile tunduda, et kõik sisse ja alaleütlevad ja rajavad käänded on maru loogilised, aga katsu sa seda loogikat edasi anda. Päris ilma pre ja postpositsioonideta eesti keeles ka läbi ei saada - nt taga ja ees.
Järgminsena siis pöördsõnad. Kuulus Erich Frommi raamat "Omada või olla". Keele järgi peaksid eestlased küll "olla" rahvas olema. Omamist väljendatakse ju läbi olemise. Igal juhul on "on" kasutamine eesti keeles väga intrigeeriv. Huvitav jah. Me ei ütle, et ma oman õuna, ütleme mul on õun(olemas). Eesti keeles praktiliselt puuduvad germaani ja romaani keeltele nii omased modaalverbid. Siiski, olema ja tulema on osaliselt selles funktisoonis. Meil on kaks infinitiivi ja ilmatu hunnik pöördkondi ja pöördeid, kuid oma tuleviku pööre puudub. Ses mõttes väljendame tulevikku plaanitavat tegevust palju kindlamalt lisades vaid ajamääruse kui sellegi. Nt Jah, ma teen seda... ei pruugi üldse tähendada, et tegevus praegu toimub, vaid see võib vabalt tähendada ka lubadust, et asjaga tegeletakse homme. Prantslasest töökaaslase Bertrandi sõnul pidid eestlased palju rohkem sõnapidajad olema kui prantslased igasuguste lubaduste suhtes. Võibolla siis, et me väljendame oma lubadust kindlamalt ja suhtume ka ise sellesse tõsisemalt.
Siis muidugi see, et eesti keel on väga võrdõiguslik ja mingit meeste ja naiste diskrimineerimist ei toimu -ei mingeid sugusid. Sõnas "inimene" ei peegeldu ei mees ega naine. Ainus jabur seksistlik sõna, mis mulle meenub praegu on "seltsimees" ja selle käibesse tulek ja kasutus on teada. "Seltsinaine" kõlab üsna haigelt. Tõnu Õnnepalu "Piiririik" oli vist selline raamat, millest aru ei saanud, kas tegelane on mees või naine.
Ma ei tea, milleks on hea artikli puudumine või jällegi, milleks see üldse vajalik on.

Pauline ütles talle omasel moel kõigi nende teadmiste peale - I like that - its like Mathematique. Hämming, ent siis pidin tunnistama, jah, eesti keelele on omane matemaatiline struktuur. Siis mõtlesingi, et huvitav, kui palju emakeele ülesehitus õigupoolest mõjutab inimese mentaliteeti.
Eesti keel on küll olemise keel, aga kas eestlased on ka olemise inimesed? Mina pigem arvaks, et eestlastele on asjad olulised. Kas see on viimase aja trend? Siis soorollid. Ühelt poolt jah - otseselt pole justkui naiste diskrimineerimist Eestis kunagi eriti olnud, teiselt poolt jällegi teenivad tänapäeval naised meestest vähem. Seda paljuski ka tööjaotuse tõttu. Naistele sobivamates ametites teenib vähem. Naised on ka leebemad ning ei julge nõuda ega enda eest seista. Nojah, see on jälle pisut teine teema. Aga tagasi - kui struktuurne on eestlase mõtlemine kui selline ja kuivõrd mõjutatud on see struktuursus keelest? Arvata võib, et sellest on nii mõndagi juba kirjutatud ning ma kavatsen need kirjutised välja nuhkida ja kui midagi huvitavat leian, siis jagan edasi.

Sildid: Arutlen...

posted by eve @ 11:39 AM