esmaspäev, september 19, 2005

Keel ja meel vol2

Avastasin, et mu lähenemine oli vildakas. Ma ei saa teha järeldusi eesti keele põhjal sellest, millised eestlased praegu on, vaid pigem saab järeldada, millised esimesed eestlased - keeleleiutajad - kunagi olid. Mentaliteet peegeldub keeles viivitusega, umbes nagu kui taevas tähti vaadata, siis paistavad nad meile sellistena, millised nad olid võibolla ehk miljoneid aastaid tagasi ja seda seetõttu, et valguse jõudmine maale võtab lihtsalt nii kaua aega. Nõnda, et tähte ennast ei pruugigi enam reaalajas olemas olla.
Surfasin pisut netis ja leidsin päris palju huvitavat eesti keele kohta ja mitte ainult välismaalastele, vaid ka eestlastele endile. Kui paljud meist on avastanud enda jaoks väljendid nagu "vihma kätte" või "tormi kätte" või "maksab kätte". Kas vihmal ja tormil on siis käed? Vanade eestlaste maailmas tõenäoliselt olid. Loodusnähtused olid nö isikustatud - nad olid kõikvõimsad jumalused ja kui ei vedanud, siis võis nende !käest! nahutada saada. Et tegu on vaid ühe käega, siis annab see märku terviklikust maailmakäsitlusest, milles puudus hea ja halva dualism. Rohkelt märke inimese ja looduse ühtse tervikuna tajumisest annavad ka kohamäärused nagu "juures", "peal", "kõrval". Kui ma ütlen näiteks, et Pauline elas nädal aega minu juures - siis ütleksin justkui, et Pauline elas nädal aega kohas, kus minu juured on maas.
Samuti "omama" asemel "olemise" eelistamine ja artiklite ja sugude puudumine räägib hoopis jahimeeste ja korilaste maailmatajust, enda väärtustamisest läbi olemise, inimestest, kelle elu sõltus palju rohkem sellest, kui osavad nad olid, mitte sellest mida nad endaga kaasas kandsid või omasid. Kui palju sõnu eesti keels lõpeb -kond liitega, märkimaks kindlasse ühte gruppi kuulujate ühendust... Ja võibolla see, et puudub tuleviku aeg, annab märku hoopis sellest, et osati elada olevikus, selles ainumas hetkes, mis tõepoolest olemas on.

Mida võtab keel kaasa tänapäeva Eestist ja viib tuhandete aastate taha tulevikku? (Kuidagi kukkus välja, et ma väljendan tulevikku "taha" kaudu justkui minevikus ja ma isegi ei tea, kas nii tegelikult võib...teist viisi enda väljendamiseks ei tule pähe. Huvitav tsükliline ajakäsitlus.)
Kas eesti keel, mis tänapäeval on väikseim kõiki täisväärtusliku keele funktsioone täitev keel maailmas jääb püsima, neelatakse alla popima keele poolt või muutub tundmatuseni...ma ei tea.
Eks ole ju ime seegi, et ta nii kaua on vastu pidanud armsa tervitusena kaugetest aegadest rahvalt, keda tasuks endale eeskujuks seda nende väärtuste põhjal, mida see keel endas kajastab.

Sildid: