kosmogoonia

Miks ma jälle Itaalias käisin ja pea-aegu veel Šveitsis...

Et kõik ausalt ära rääkida, siis seekord sai asi alguse sellest, et Rain unistas San Siro staadionil AC Milani mängu vaatamisest. (AC Milan on Itaalia vutimeeskond, kes ei tea...) Mina olen alati reisimise poolt ja väike huvi tekkis ka, et mis selles staadionis siis nii erilist ära ei ole. Humaansema külje pealt - inimeste unistuste täitumisele tuleb ikka kaasa aidata. Nii me siis valisimegi mängu välja ja bronnisime vastavaks ajaks piletid ja hotelli.
Nagu ikka, langes puhkuse algus kokku tööl ühe kõige hullema ajaga. Tegin veel lennujaamas enne lennukile minekut usinasti tööd ja oleksin pea kõik valmis saanud, kui äkki poleks valjuhääldi teatanud, et Milaano lennule on pardale minek lõppenud. Mul lendas arvuti klapp poole sõna pealt kinni ja haarasin kõik oma asjad kaenlasse ning tormasin värava suunas. Juba kuulsingi, kuidas meid nimeliselt lennukile kutsuti.
No ja siis olimegi Milaanos. Vahepeal olin avastanud, et paberil, mille olin hotelli kohta välja printinud, ei olnud hotelli aadressi peal. Mäletasin üksnes metroopeatuse nime. Õnneks sellest enam-vähem piisas ka. Metroo treppide juures nägi Rain viita San Siro tänavale. Edasine päev oligi sellega sisustatud, et Rain allus tõmbele, mis teda San Siro staadioni suunas vedas ja mina tolgendasin kaasa. Õnneks olid tänavad sobivate viitadega tähistatud. Kõmpisime ikkagi paraja maa maha, enne kui midagi paistma hakkas. Kui me siis viimaks kohale jõudsime... siis oli ikka Suur küll. Nagu mingi Star Treki emalaev või midagi muud maavälist. Selline lahmakas... betoonkonstruktsioon. Endas treppe varjanud tornid tekitasid tunde nagu kogu ehitis oleks olnud vedrudel või midagi muud sarnast. Ausalt, Rooma Colosseum jäi sellele ehitisele mastaabilt alla, elegantsuselt ehk mitte. Tegime siis tiiru peale staadionile. Kõik väravad(neid oli umbes 15 või rohkem) olid mõistagi kinni.... selline supersized värk oli ikka... Päris kaua võttis aega ümber selle monstrumi jalutada. Ülejäänud õhtu chillisime niisama maha kohalikes linnaosa lounge'des... Tuli ju kohustuslik Campari jook teha ja üks korralik pizza ära süüa. Veini tuli ka juua... Ainult et hiljem, kui hotelli tagasi jõudsime...tuli mulle selline uni peale, et ma enamvähem kukkusin patja ja jäingi magama.... norinal kusjuures, pärast seda veinijoomist nimelt.... ja ei teinud teist nägugi äratamiskatsete peale... Vot selline ma siis nüüd olengi....hõkk...


Järgmine päev oli jälle ilus ilm. Oli reede. Magasime kaua ja siis läksime linna peale. Duomo katusel käisime. See oli väga lahe ja igati väärt 6-te eurot ja poolt tundi sabas seismist. Duomo katuselt üritasin lahendada tööga seoses tekkinud paanikat. Päris mõnus koht töötegemiseks. Läpakat mul kaasas polnud, nii et ma ei tea, kas seal wifi ka levis. Üldiselt pole mul Itaalia internetiühendustega veel ühtegi läbini positiivset kogemust. Kuidagi niru värk. Seepärast tundus siiski, et Duomo katusel on mõistlikum niisama päikese käes mõnuleda. Pärast koperdasime veel mööda linna ringi... ja sõitsime trammiga koju... ja siis õhtul läksime välja ...diskole...Omaarust sobivalt kell 11 läksime, et teeks dringid ja siis edasi klubisse... Aga ikka täielik ikaldus oli. Vähemalt seal Corso como kandis, mis ööelu poolest aktiivne peaks olema. Vaikselt siiski hakkas rahvas kogunema. Keskööl elas tänaval juba päris suur seltskond. Ööklubisse lasti sisse minu hinnangul näo järgi. Nõme oli kuidagi. Mingid sellised - olen lahe, aga aju on mul väike - kutid blokeerisid sissekäiku. Mingi hetkeemotsiooni ajel lasti meid siiski sisse. Kui küsida, et kas siis oli ka kõva klubi... või hea musa... siis musa oli hea, dj tundus olevat veel teismelise eas.... baaris toimus imelik süsteem... istekohad olid vaid VIPidele ja nende ala valvasid suured neegrikapid. Mulle ei meeldi sellised klubid, kus osad on võrdsemad kui teised. Võibolla usun ma liiga palju isikuvabadusse ja inimõigustesse. Aa, klubi nimi oli Hollywood.... ja pilet maksis 25euri...

Ja siis tuligi See kauaoodatud päev. Ärkasime hilja. Rainil oli kass kurikaga külas käinud ja pea pisut haige. Käisime Brera pinacotecas maale vaatamas. Õnneks ei olnudki neid seal nii tohutul hulgal, et ei oleks jaksanud ära vaadata. Väga palju Pieta motiiviga (Kristus ristilt mahavõetuna) maale oli kokkuvõtvalt. Ja siis ja siis... otsustasime minna staadionile uuesti ja vaadata, kas meil õnnestub mängule piletid osta. Minu mõte oli sõita vutiväljakule kõige lähemasse metroopeatusse... Kahjuks realiseerus see väga pikas kiirkõnnis, kuna metroopeatus jäi kaugele... aga lõpuks me siiski jõudsime kohale... Kassa ei olnud veel avatud, kuigi inimesed juba ootasid. Väike, paanika oli, et kus täpselt seisma jääda, et ikka AC Milani fännide sektoris kohad saada. Noh, mina võtsin selliste Itaalia keskealiste kaakide selja taga kohad sisse. Neil olid õige klanni tunnused küljes ja puha. Nende ees seisid Jaapani poisid ja siis kõrval oleva kassa sabas lärmas punt nokastunud Ühendkuningriikide nolke, AC Milani särgid seljas. Mingi kõva tund seisime seal kinniste kassade ees. Vaikselt hakkas selguma, et isikuttõendava dokumendi olemasolu nõudvaid silte tuleks ikka üsna tõsiselt võtta.
Jaapani poistel paluti id kaardil hieroglüüfides olnud nimed ladina tähtedega ümber kirjutada, sest tõesti-tõesti, piletid olid nimelised... Arvan, et turvalisuse kaalutlustel... need seal on jalgpallihullud ja märulipolitsei turvas kogu üritust.


Vähe napakas lugu - tegu on ju kõigest mänguga! Moodsa aja meelelahutus läks lahti 20 30 ja Raini suurt iidolit - Inzaghit kohe platsile ei lastudki. Ma siis tegin teleobjega varumängijate pingist pilte ja zuumisin neid sisse, et naha, kas Inzaghi vähemalt varumängijana kohal on. Oli küll.

Aa... Milan mängis Torinoga... Ma tegelt mängu ilu eriti ei nautinud. Kuna mul oli õnnestunud fotokas kaasa võtta, siis ma hoopis klõpsutasin. Esimene pooleaeg lõppes 0:0. Ja teine ka tegelikult, vaatamata sellele, et Inzaghi platsile lasti. Värvavavõimalusi justkui oli... aga ei tulnud neist suurt välja midagi. Noh, ega siis midagi... siis tuleb uuesti järgmine kord minna sellist mängu vaatama, kus ka väravaid lüüakse. Rainist võib täitsa uskuda, et ta seda teeb...minust... ei tea... Oli lahe, aga ma nii jalka hull ka pole.


Ja siis oligi käes pühapäev. Ilm oli kohe superilus...nii et üks väljasõit kulus igati ära. Otsustasime Como järve äärde sõita. Sinna sai rongiga. Küsisin, millise rongiga infost ja sai teada, et Baselisse mineva rongiga. Piletikassa oli ropp-pikk...nii et ma sebisin mingid piletid hoopis automaadist. Rong oli muidugi broneeritud istekohtadega ja üsna täis, nii et pidime muudkui ühest kohast teise istuma. :S Kui me kord jälle ümber istusime ja tüdruk, kelle vastu me istusime oma kaaslasele kihistades midagi sosistas, siis ütlesin Rainile, et veame kihla, et meie vastas on eestlased. Tüdruk oli täiega Harju keskmine eestlanna endast oma 10 -15 aastat vanema mehega välissmaal. Milline on Harju keskmine Eesti tüdruk? Armsa näoga, blondeeritud juuste, mitte väga säravalt eripärane. Eestlaste juurest pidime edasi kolima. Siis tulid kontrollid peale ja selgus, et peame piletile juurde maksma...sest see, mille ma automaadist välja sebisin, oli vaid regionaalrongi jaoks...see siin oli aga mingi EC jne...
Como järve ääres oli iseenesest nunnu. Oleks nagu suvi olnud, palju turiste, vesi paadid, mäed...ja siis jõuluturg linnaplatsil. Seekord oli kass öösel mulle kurikaga pähe virutanud ja olin üsna niru peaga ja viril. Ei osanud midagi mõistlikku välja pakkuda. Meile jäi teele gondel, mis vedas mäe otsa. Sõitsimegi sellega spontaanselt üles ja siis avastasime seal kaardi mingite matkaradadega ja siis muudkui läksime ja läksime... mina ei tahtnud pooleli ka minemist jätta, sest et oleks nagu tahtnud kuhugi konkreetsesse kohta välja jõuda. Vahepeal jõudsid meie telefonid Šveitsi levialasse. Tuli vastav sõnum, et teretulemast ja blabla... Täpselt pool tundi olid telefonid Šveitsis, siis tervitati jälle Itaaliasse tuleku puhul. Sildid muudkui viitasid, et 30 minuti pärast on see ja see mäetipp ja selle me ette võtsimegi. Käkipress, ütleks Rain. Tagasiteel tegime küll kiirtormamist... pea et jooksime sealt alla. (Järgmine päev oli kann veits kange). Muidu õige oli ka joosta, sest juba läks pimedaks. Kui gondel meid tagasi maa peale tõi, siis oligi juba õhtu käes. Otsustasime vaikselt rongijaama suunas liikuda. Vaatasime sõiduplaanist välja 18 34 Milaanosse mineva rongi, fikseerisime, et see ikka oleks regionaalrong ja siis ronisime platvormile no 3... Noh, kell oli 18 33... rong tuli... aga valest suunast... mingit märki ega kirja ega häält polnud, mis oleks öelnud, millise rongiga tegu on. Mina otsustasin peale ronida...mõtlesin, et äkki on viimane peatus... miks peaks regionaalrong Šveitsi edasi sõitma... Noh, rong panigi Šveitsi suunas ajama... kolistas mingis pimedas tunnelis, tegi mingeid ägedaid pöördeid ja siis tuli peatus...ja see peatus muudkui kestis... aknast ei näinud mitte essugi. Paras selline Kafka tunne oli... avastasime, et olime inimtühjas rongis... Otsustasime siis maha hüpata... Selgus, et tegu oli Chiasso nimelise peatusega... risti üle perrooni seisis teine rong ja selle ees tegutsesid 2 ametnikku. Jooksin 1 juurde ja küsisin, et kas see läheb Milanosse, onu ütles jah, ning juba meid kupatatigi rongile. Loomulikult ei olnud see ka enam regionaalrong, pidime jälle piletiraha maksma.
Järgmisel ehk viimasel õhtul käisime Viviana juures külas õhtust söömas. Rääkisime neilegi oma pühapäevastest seiklustest ja Viviana elukaaslane kinnitas, et Chiasso on esimene linn Šveitsis peale piiri. Lõbus.

Sildid: Reisijutt

posted by eve @ 6:37 PM