Nutmisest
Eile ostsin raamatupoest Aletha J Solter'i "Nutt ja jonnihood" ehk kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla ... sest see oli allahinnatud ja ma mõtlesin, et selle raha eest võib ta ju läbi lugeda ka. Ma natuke tean, millest seal juttu on ja eriti pole kiirustanud seda oma piibliks võtma... Ma päriselt ei usu, et ma suudaksin lasta Saskial lihtsalt nutta iga kell. Ma põen liiga palju sellepärast, mida naabrid ja teised inimesed mõtlevad, kui meie poolt lapsenuttu tuleb. Samuti on mul endal väga halb tunne teda nutmas kuulda... Noh, see nutu hääl on nii ebameeldiv, et paratamatult mõtlen ainult sellele, kuidas teda lohutada, et ta nutmast lakkaks. Mõte pidigi selles olema, et nutuga (va konkreetse ärritaja nutud- nälg, valu vms) maandab väikelaps stressi ja pingeid ning on vaja tal lasta see välja nutta, mitte vaigistamisega alla suruda. Samuti tuleks teda seejuures emotsionaalselt toetada oma juuresolekuga... kuid mitte vaigistada...
Mulle endale meenuvad 2 seika lapsepõlvest, kus minu nutmist absoluutselt valesti mõisteti. Esimene episood juhtus maal. Olin ilmselt nii 6 aastane. Väljas sadas vihma, toas eriti mängida ei saanud, sest Taebla vanaemale ei meeldinud segamini toad. Ema oli ära linnas ja õde-venda ka polnud. Nutt tuli peale. Mul oli igav ja ma tundsin oma emast puudust. Mida tegi aga mu vanaisa teine naine? Ta hakkas mind hurjutama, et mida ma jonnin ja kas ta peab ehk vitsa võtma, et see jonn minust välja ajada. Asi kulmineerus sellega, et ta ajas mind mööda maja vitsaga taga ja mina jooksin eest ära. Lõpuks jooksin õue ja hakkasin läbi vihma Haapsalu poole kõndima. Minema...Paari tunniga mu ind muidugi kadus ja ma vantsisin tagasi. Õhtul tuli ema ja kõik läks korda. Miks aga takistas võõrasvanaema mu nutu põhjust mõistmast? Kas enda karm lapsepõlv?
Selle kohta ütleb ka pr Solter, et oluline on olla teadlik tõsiasjast, et lapsed vajavad kõige enam armastust ja tähelepanu siis, kui nad käituvad viisil, mis selleks kõige vähem põhjust annab.
Teine episood on andud mulle päris pikaks ajaks peamurdmist. Olin pärast pikka haigust esimest päeva koolis. Usun, et tegu oli 2 klassiga. Õpetaja ütles mulle kogu klassi ees, et mind olevat haigena õues mängimas nähtud. Ta ütles seda nii, nagu see suur kuritegu oleks. Ma ei olnud õues mänginud. Üritasin seda tagasi lükata. Mind ei usutud. Hakkasin selle valesüüdistuse peale nutma, sest et ma ei teadnud enam, kuidas ennast kaitsta ning minu meelest tehti mulle liiga. Siis pöördus oma kohalt minu ees istunud ilus, heast perekonnast pärit klassi oivik ja ütles, et ära nuta, muidu nad arvavad, et sa oledki süüdi! Ma vist jäin hetkega vait. Olin hämmeldunud. Kuidas võiks minu nutt põhjustada sellist arusaama. Ma ju nutan, sest te teete mulle liiga... aga nemad tõlgendavad seda hoopis sedasi! Mul on siiamaani meeles see mina ja maailm ei mõista teineteist tunne, kui meenutan seda situatsiooni koolis. Nüüd täiskasvanuna tundub see veelgi jaburam. Äärmiselt ebapedagoogiline klassijuhataja poolt mind terve klassi ees sedasi hurjutada klassikaaslase süüdistuse alusel. Pugejaid usutakse ju alati ning nende jutus või südame headuses ei kahelda. Teiseks ei saa ma siiamaani aru, miks peaks haige laps istuma umbses toas... karistuseks koolis puudumise eest? Mis see üldse teemasse puutub? Haige laps vajab just värsket õhku ju.Aga kõige enam hämmastab ikkagi oivikust ja pealtnäha heast perekonnast pärit lapse nutu interpretatsioon - muidu nad arvavadki, et oled süüdi.
Kummaline ju, et nuttu nii valesti mõistetakse. Et kohe imikueas algab tunnete allasurumine ning seletamine, kuidas sa vaid heatujulisena aktsepteeritud oled. Luti suhupanemisega ma ka kompenseerin Saskiale tema õnnetut olemist ega aita tal sellest tegelikult üle saada... Ka täiskasvanud kompenseerivad oma võimetust nutta - küünte närimise, alkoholi, toidu jne-ga. Eks ma loen selle raamatu korralikult läbi ja vaatan, kas see aitab mul endal üle saada nutmisega seotud väärkohtlemistest minevikus...
Ma väga loodan, et Saskia kasvab üles teadmisega, et ta on ikka armastatud ja hoitud isegi kui tal on kurb meel või paha tuju. Ja ma siiralt loodan, et tal ei teki maailmaga ses osas vastuolu... et maailm teda vaid heatujulisena aktsepteerib. Sest nii see ilmselt jääb... peasi, et kodus saab oma tunnetega aus olla.
Lapsi täis maja ja isaks olemise populariseerimise vajadusest
Leo Kunnas kirjutas ilusa artikli EPL-s.
Elukutse – isa Väga ilu lugemine ühe eksmachomehe sulest, kes kutsub mehi üles märkama isaksolemise väärtust. 90date lõpus andis Leo Kunnas külalislektorina Riigikaitse loengut Tartu ülikoolis. Minus tekkis juba siis tema vastu väga suur austus. Loengud olid suurepäraselt ette valmistatud ja läbi viidud ja jutt oli tark, mees asjalik. Minu patriootlikkus, kusjuures, oli selle loengu lõppedes märgatavalt tõusnud. Ja arvestuse test oli ikka VÄGA raske. Õppimata või niisama spikedades seda ära ei teinud. Kohati on mul kahju, et Kunnas nüüd erus on... Eesti riigi julgeoleku seisukohalt. Ma pole end eriti kurssi viinud, mis asjaolud jne... aga vägisi jääb mulje, et Kaitseministeeriumis jäi tema hääl hüüdja hääleks kõrbes...ja ta tüdis tuuleveskitega võitlemast. Ilmselt tegi õigesti.
Meie kodu-kortermaja põhjal statistikat tehes on Eesti iive tegemas kurvi positiivsuse suunas. 3 last tulemas (kaks on teised lapsed peres), alla aastaseid 3, 1-2 aastaseid 4, 3 aastaseid 1... Ja ärge tulge ütlema, et see on niisama...ja et vanemapalgal pole rolli. On ikka küll. Vanemapalk annab kindlustunde ja seljataguse naisele ajaks, kui tal endal pole tõesti võimalik eriti teenida. Ajakirjandusest jookseb tihti läbi küsimus, et kas niivõrd ebaproportsionaalne toetamine on õigustatud. Mina ütlen, et pigem on. Edasi saab vanem juba tööle tagasi minna ja perekonna sissetuleku heaks ise midagi teha. Muidugi peaks muretsema ka, et lastele jaguks lasteaia- ja koolikohti, huviringe, sooja sööki ja elutervet suhtumist... aga kui väikesi armsaid beebisid ei sünni, siis ei motiveeri miski neid tingimusi ka looma... See, et vanemapalk jõukamaid soosib, selles pole ka midagi nii halba. Soosib ta pigem haritumaid inimesi ja haritumatel on enamasti ka haritumad lapsed. Nii et kokkuvõttes võidab Eesti riik.
Tjah...juba minu vanaema ütles mu emale, et ära enne lapsi muretse, kui sa kindel pole, et suudad nad ka üksi üles kasvatada. Ajad olid siis teised ja vanaema ütles seda emale pigem sõjakogemuste ja küüditamiste taustal. Meeste peale ei saanud lootma jääda mitte nende isikuomaduste, vaid karmide aegade tõttu ennekõike. Nüüd on lood pisut teistpidi... aga... kui vähegi Kunnase sõnum kohale jõuab, siis läheb ehk teisiti. Isaksolemine õilistab meest, annab eneseväärikust. Oma laps on tohutult armas.
Sildid: Arutlen...
Saskia on 5 kuune!
Jah, aeg muudkui lendab. Minu pisike beebi on juba päris pirakas beebi ja jätkab endiselt isiklikus vägilase kasvukõveras. Statistilisse keskmisesse ta ei mahu. Homme lähme jälle teda kaaluma... eks siis selgub, kas arstitädi tormab jälle kabinetist välja targemale helistama, et mida meiega teha või mitte. See, kesiganes, kellega meie arstitädi konsulteerib, on ikka väga normaalne, sest et õnneks meid ei represseerita. Paljuski ka just sellepärast, et Saskia on selline lõbus ja rahulolev hästi arenenud beebi. 2 kikut on ka juba näha-tunda. Nii et kohutav ilavool ja kõige suhu toppimine on ikka asja eest olnud.
Tunda on, et väga põnevad ajad on ees, sest varsti on aeg igasugu lisatoiduga katsetama hakata ning Saskia keeramine ja pööramine annab märku, et peagi läheb roomamiseks ja muuks sarnaseks liikumiseks lahti.
Sildid: Laps
Q & As ehk Slumdog millionaire raamatuna...
Elu ei võimalda praegu kinno minna. Kui võimaldaks, siis läheks kindlasti Slumdog millionaire'i vaatama. Miks? India intrigeerib mind jätkuvalt...
Lugesin siis kompensatsiooniks raamatu läbi. Väga mõnus lugemine oli see Miljardimäng (eesti keeles, uuesti ilmununa vist ikka Rentslimiljonär) - Vikas Swarup autoriks. Ei saanud enne käest, kui raamat lõpuks läbi oli. Meenutas oma olemuselt Kiplingi "Kimi". Vähemasti peategelase südikas iseloom. Ainult et... tegevus toimus tänapäeval ning lugejatele maaliti nii mõnigi sotsiaalselt väga valus pilt India orbude elust. Kusjuures - usun, et üle dramatiseeritud on selles üsna vähe. Muidugi, mingi selline ebarealistlikkus jäi kumama... aga nii see ongi, et India reaalsus on Lääne jaoks ebareaalsus...
Vaatasin You tube'st klippe filmist - tundub et film pole raamatu 1:1-le koopia. Iseenesest tore - on mida tahta näha :P
Sildid: Huvitav raamat
Kevad!
Väljas on uskumatult mõnus ilm!!! Eile vaatasin kadedal ilmel, kuidas naabrimees jalgrattaga sebis, et sõitma minna. Täna hommikul ajasin ka rattariided selga ja mõtlesin, et NÜÜD see juhtub üle pika-pika aja. Kahjuks ei juhtunud, sest et üks rattakumm ei tahtnud enam pumpamisel õhku pidada ja susises lössi tagasi :S Läksin siis tuppa tagasi ja ... Rain innustas ka tagant, et kui sul juba riided seljas on, mine siis vähemalt jooksma. Mõeldud-tehtud. Suurt ringi ette ei võtnud. Alguseks aitas 25 minutist küll. Ma ei mäletagi, millal ma viimati jooksin. Võimalik, et 2007 a sügisjooksul :P Igal juhul, ots on jälle lahti.
Saskia küll väga vaimustunult minuga kaasa loksunud piima esialgu ei tahtnud, aga pärast sõi küll kui kõht piisavalt tühjaks läks. Nii et selle asjaga on ka OK.
:)
Sildid: Sport
Ajakiri Geo
Mul on juba pikka aega olnud kange tahtmine kiita Geo nimelist ajakirja. Teiste ajakirjadega on harva nii, et loen kõik artiklid läbi ja kõik nad on põnevat ja huvitavat informatsiooni täis. Geo selline just ongi. Ilmuma hakkas ta kusagil mais-juunis eelmine aasta ning pärast esimese numbri läbi lugemist ma ta endale ka kohe tellisin. Tegemist on tõlkeajakirjaga... st originaalis ilmub ta mu meelest saksa keeles. Seega ei ole tegemist inglise keelt kõnelevate maade toodanguga.
Olin enne National Geographicu lugeja, kuid see ajakiri vajus kuidagi ära. Heal juhul oli 1-2 artiklit kuus, mis huvi pakkusid ja hästi kirjutatud olid. Tihti oli pealkiri üsna huvitav ja teema intrigeeriv, kuid artikkel ise mitte midagi ütlev... Vahi ainult uhkeid pilte. Nii ma siis jätsingi ta tellimata eelmine aasta ja nagu loodus tühja kohta ei salli, tuli asemele Geo - mis hõlmab endas kirjutisi looduse, ökoloogia, arheoloogia, uute tehnoloogiate, kultuuri ajaloo ja etnoloogia, meditsiini, psühholoogia ja paljudel teistel teemadel sellises huvitavas populaarteaduslikus kirjaviisis. Eesti oma Horisondi ees on minu jaoks tema eeliseks see, et artiklist aru saamiseks ei pea olema vastava ala spetsialist. Mina ütlen ausalt, et tundsin end Horisonti lugedes üsna rumala inimesena, sest et ma lihtsalt ei saanud kirjutisest aru... nüüd on mul siis jõukohane ajakiri :)
Sildid: Huvitav raamat
Väike vägilane
Käisime eile arsti juures - Saskiat kaalumas ja mõõtmas ja muudest beebi edusammudest aru andmas. Võttis igal juhul sõnatuks - tirts on jälle ühe kuuga poolteist kilo juurde võtnud ning kokkuvõtvalt kaalub nüüd 7700 g ja on 63,5 cm pikk. Need näidud oleks saavutus ka nii mõnegi 4-kuuse tita puhul... Sassu on aga alles 2-kuune. Natuke nõutuks teeb - on meil siis vägilane kasvamas või mispärast tal selle kasvamisega nii kiire on... Näib, et emme piim on õige rammus :) Muidu on ta ikka igati tubli tegelane. Magab terve öö ärkamata ja mängib omaette...tõstab pead ja teeb muid jõukohaseid trikke.
Sildid: Laps
Saskia tulek
Kirjutan nüüd tagantjärgi oma sünnituskogemusest... enne kui see lõplikult mul peast pühitakse. Juba praegu on mälestus sellest - ehk ühest olulisemast sündmusest mu elus - üsna unenäoliseks muutunud.
Päris hämmastav, kui palju erinevaid tahke on sünnitusel. Võiksin esitada kronoloogilise aruande täis igasuguseid numbreid või meditsiinilise, täis erinevaid keerulisi kreeka ja ladina päritolu sõnu... või siis puht emotsionaalse... või siis lihtsalt rääkida, kui valus mul oli ja kuidas ma sellega toime tulin...ja need kõik oleksid omaette, kui eraldi elevandi jalad, andmata täit ettekujutust tegelikkusest. Sünnitust on üsna raske kellegi teise jutu järgi ette kujutada... ja see on arusaadav... sest raske on midagi kirjeldada, mida sai vaid hoomata, kuna olin justkui tuulispasa haardesse haaratud. Minuga toimus midagi, ma kogesin... kuid olin nii sees, et vaatlemisvõimalust ei jäänudki... Nõnda mõtisklengi aegajalt siiamaani kerge hämmeldusega, mis õigupoolest toimus.
Ma ei saa lahti tundest, et juhtust midagi müstilist. See hetk, kui Saskia sündis, viirastusid mulle hämaras toas ämmaemad ja arst, kui iidset müsteeriumi läbi viivad nõiad, kes õngitsesid uue hinge välja mingist ürgsest elujõest, mis kuidagi samal ajal mind läbis. Tilgutist pärinenud oksüdotsiinist deliirium??? Võibolla... aga päriselt ka... selline lähedus ürgsuse ja ajatusega ja elu lättega... seda olen vaid tundnud kõrgmägedes Looduse võimsusega silmitsi olles. Üldse kui sünnitust millegagi varem kogetuga võrrelda annab, siis ehk kõige rohkem ühe tõsiselt raske kuru ületamisega mägimatkal :). Füüsiliselt ja vaimselt väga kurnav ja pingutav - tuleb kogu aeg hetkes püsida ning keskenduda. Sünnitusel võrdub hingamise käest laskmine enam-vähem tasakaalu kaotamisega ja nõlvalt alla veeremisega, nii et pidama saamisega on tükk tegu. Vähemalt nii mulle tundus - hingamise kontrollimine oli kui oma valu kontrollimine ja ega see hüperventileerimine ja peenikese häälega kiljumise tahe must kaugel polnud... Valus oli tõesti. Mäletan, et mõtlesin, kuidas küll naised on üldse nõus sünnitama olnud, kui see nii valus on? Absoluutselt ratsionaalne naine seda küll ette ei võtaks. Aga selles iva ongi - me pole ratsionaalsed. Terve rida erinevaid looduslikke opiumiide, hormoone ja muid kemikaale tirivad meid kenasti ürginstinktide suunas ja summutavad mõistuse. Valu ununeb üsna kiiresti. Lõpuks on need siiski loendatavad tunnid. Mõistus võibolla mäletab, et valus oli, keha aga mitte. Keha mäletab vaid seda jumalikku sõõmu elu lättelt.
Olen mõtisklenud, et kas ma oleksin suutnud elusa lapse ilmale tuua ilma mitte mingi meditsiinilise abita, täiesti üksi... nagu kunagi ammu-ammu ürgsel ajal see võis toimuda. Kas mu keha oleks osanud??? Olin esimene pool tundi sünnituspalatis üksinda, minu ämmaemand ja Rain olid veel teel haiglasse. Selline äraeksinud loomakese tunne oli ... täpsemalt ei oska öelda. Tatsasin muudkui mööda tuba ringi ja keerutasin tilguti voolikut ümber toru krussi. Valud kiskusid kõverasse iga 2-3 minuti tagant. Aigi tulekuga läks olemine palju kindlamaks. Abitu tunne kadus - minu kõrval oli väga tugeva auraga ja kindla käega soe naine. Võtsin ennast kokku. Järgmine innustav samm oli, kui selgus, et mul on juba 7cm avatust - nii mulle kui Aigile sai selgeks, et me pääseme siiski kergelt ja mingeid valuvaigisteid kasutusele ei võta. Raini tulekuga läks olemine veel kindlamaks. Tõeliselt rasked olid ehk viimased 45 minutit pressimist...kui valu ei andnud ka enam tuhude vahepeal järgi. Teel oleva tita pea katsumine andis jõudu juurde - mulle jõudis kohale, et tohutul pingutusel pressida, on siiski tulemusi ning võimalik et kui ma veel pressin, siis saab see vaev ka üks hetk läbi. Ja läbi ta sai viie tunniga pärast vete äratulekut - 16 40 tõmmati tita kui võlukübarast välja... ja minu esimene mõte beebit nähes oli - nii suur !!! Kuidas ta küll minu kõhtu ära mahtus? Ultraheli ennustas Saskia sünnikaaluks 4200g, eksimisvõimalusega kuni +/- 600g... ma lootsin, et see on pigem -600g, aga oli hoopis pluss 600... Jeerum...
Uskumatu õnnetunne oli see väike vigisev ja ligane olend oma kõhu peale saada. Olime niiviisi oma 45 minutit ja tegime üksteisega tutvust. Beebi nägu oli armsalt loppis, peopesad rusikas ja nahk punane. Üks silm oli viltu nagu hiinlasel ja silmad olid nii tumesinist värvi, et lausa mustad. Nendega ta mind piiluski. Uudistasime teineteist kogu järgnenud õhtu ja öö. Ma ei maganud mitte silmatäitki järgnenud ööl. Und ei olnud...keha oli nii ärkvel ja energiat täis...ilmselt olin palju pikemaks sünnituseks valmistunud. Tilgutist tulnud oksüdotsiin tegi aga oma töö. Tänapäeval suht tavaline sekkumine sünnitustegevusse...
Kogu selle juures...Kõige negatiivsem kogemus oli ehk sünnituseelses osakonnas 2 päeva olla... Kuna Saskia eelistas pea alaspidi lootevees, jalad toetamas vastu minu roided olla ning mitte sündida...siis läksin 4 novembri hommikul saatekiri näpus haiglasse... Kujutasin naiivselt ette, et kohe samal päeval läheb tegevuseks...kuid ei midagi...õhtuks oli selge, et mul olid terve päeva vaid ebatuhud olnud ning üsna õnnetuna uinusin oma kodust voodit ja kallima lähedust taga igatsedes. Järgmine päev kordus sama... mulle anti mingit sünnitustegevust esilekutsuvat tabletti...mis minu puhul kutsus esile vaid ebatuhusid, mis minus omakorda lootust äratasid, et äkki siiski läheb mingiks tegevuseks... kuid ei midagi. Neljapäeva hommikul pandi mulle tilguti käe külge. Olin emotsionaalselt nii läbi, et hakkasin selle peale nutma. Saskial vist hakkas minust kahju, sest et... äkki läks minu sees õhupall katki - käisid kolm prõksu...Arvutasin välja et veed tulid ära ning jooksin põlvi kokku pigistades oma ebameeldivat arsti taga otsima. Tema kabineti põrandale enamus minu lootevetest maha jäidki. Ma ei kujutanud ette, et seda nii palju olla võis...kuid seekord saatis ta mu tõesti sünnituspalatisse edasi. Mul olid valud ka juba, nii 3 minuti tagant...Loopisin oma asjad kotti tõsise heameelega, et see ootamise piin lõpuks läbi on. Muidu oli sünnituseelses väga tore personal. Ma oleks neid kõiki hea meelega kallistanud. Võibolla ehk mitte oma arsti ja koristajatädi. Koristajatädi oli suurt kasvu venelanna, kes endast selle korruse majavaimu kujutas. Esimesel päeval riidles ta minuga, et olin oma mobiili ripakile jätnud ja et ma peaksin selle ära peitma, kui palatist välja lähen. Ma hakkasin selle peale nutma... viimasel piiril rase naine, mis sa tahad.... Proua doktor oli natuke õel...muidu kindlasti ka tore inimene...
Edasi läkski sünnitamiseks. Olen oma ämmaemandaga superrahul. Mina kasutasin Pelgulinnas tasulise ämmaemanda teenust ning valisin suht koba peale Aigi. Olin temaga enne 2 korda juttu rääkimas käinud ning alati sooja ja kindla tundega tulema tulnud. Kirjutasin talle ka sünnitusplaani, mida ma kohati nüüd häbenen mõningaste soovide pärast...aga selle kirjutamises ei olnud midagi halba... usun. Teadsin juba siis, et tegelikult läheb nagu läheb. Ma mõtlesin enda jaoks protsessi läbi. Aigi pidas minu soovidest oma äranägemise järgi kinni. Olen talle endiselt lõputult tänulik. Ma polnud kunagi varem ämmaemanda ameti üle mõtisklenud. Puudus igasugune kokkupuude. Seda jahmatavam oli minu jaoks aduda, milline hingeülendav kutsumus see on. Mis võib olla ilusam kui väikesi beebisid ilmale aidata? Tõsi küll, esteetilisest ilust on see protsess enamasti üsna kaugel. Lubasin endale, et tutvustan oma tütrele kindlasti ka ämmaemanda elukutset...kui üht võimalikku valikuist, mida oma eluga peale hakata.
